Keele-, kultuuri- ja väärtuspööre Ida-Virumaal

25. oktoobril oli Kiviõli 1. Keskkoolis Eesti Keelepöörde konverents, kus arutati eestikeelsele õppele üleminekuga seotud kultuuri- ja väärtusküsimusi.

Konverents oli tore selle poolest, et seal ei kuulatud ainult ettekandeid, vaid näidati ka filmi ning töötubades rakendati aktiivõpet – asju tuli ise läbi teha. Film oli Kohtla-Järve Gümnaasiumi õpilaste vändatud „Sinna ja tagasi“, kus eesti neiu ja vene noormees leidsid raudteeperroonil juttu ajades, et Kohtla-Järve võib olla parem koht elamiseks kui Berliin. Vene noormees rääkis muidugi eesti keeles.

Kes veel ei tea, mis on Eesti Keelepööre, siis lähem info asub lingil https://eestikeelepoore.blogspot.com/. See on kodanikualgatus, kuhu on koondunud õpetajad, koolijuhid, õppejõud jt, kes tegutsevad selle nimel, et Ida-Virumaa õpilased eesti keele kiiremini ja paremini selgeks saaks. Kiviõli konverentsil keskenduti eestikeelsele õppele üleminekuga kaasneda võivatele kultuuri- ja väärtusküsimustele.

Kultuuripööre

Organisatsioonikultuurist oli mitu ettekannet, ehkki eesti ja vene kooli otseselt ei võrreldud. Kuid Tartu Ülikooli teadur Laura Kirss tutvustas Geert Hofstede organisatsiooni kultuurimudelit, mille toel saab igaüks koole ise hinnata. Hofstede analüüsib organisatsiooni kuuest aspektist.

• Individualistlik või kollektivistlik.
• Lühikese või pika võimudistantsiga (ülemuse jutule pääseb igaüks või ainult väljavalitud).
• Naiselik või mehelik.
• Ebakindlust taluv või vältiv.
• Lühikestele või pikaajaliste eesmärkidele keskenduv.
• Järeleandlik või jäik.

Meie eesmärk on pigem lühikese võimudistantsiga, naiselik, ebakindlust taluv ja järeleandlik kool. Nõukogude aja peale sunnitud kollektivismi me ei taha, küll aga solidaarust ja üksteise toetamist. Igal juhul on Hofstede süsteem väga huvitav ja selle kohta leiab lähemat infot siit.

Kohvipausi ajal ütles üks Ida-Virumaa vene kooli õpetaja, et töötas vahetusõpetajana Väike-Maarja koolis ega märganud mingit kultuurilist erinevust – eesti lastel olid täpselt samasugused mured ja rõõmud nagu nende vene eakaaslastel. Eesti õpetaja, kes töötab vene koolis, ütles aga, et võimudistantsi kärpimine võttis aega – vene noored ei julgenud talle kaua aega „sina“ öelda.

HTM-i nõunik Mare Oja rääkis otsesemalt koostöökultuurist, kuid rõhutas, et koostöökultuuri peab olema piisavalt ka väljaspool kooli. Tema kasutas mõisteid „osaluspedagoogika“ ja „kultuuritundlik õpe“. Mõlemad eeldavad, et õpilasi (ja nende vanemaid) kaasatakse kohaliku kogukonna tegevustesse, luuakse õppiv kogukond, kus õpetavad ka õpilased – võetakse ühine vastutus.

Kultuuriminister Piret Hartman rääkis eesti kultuuri toomisest Ida-Virumaale.Ta oli väga rahul Eesti majaga Tallinnas ja Narvas, kus on eesti keelt õppinud juba 6000 inimest. Nüüd on vaja avada Eesti majad ka Paldiskis, Loksal, Maardus. Kuid Hartman tõi välja, et lisaks eesti keele oskamisele on vaja jõuda eesti kultuurini ja selleks tuleb jätkata Ida-Virumaal selliste suurte ettevõtmisetega, nagu on olnud etendus „Kremli ööbikud“, festivalid Station Narva ja PÖFF, Energiajooks jms.

Minister mainis ka Kultuuriranitsat, õpilase pearaha seda osa, millega saab käia teatris, muuseumis jm. Kultuuriranitsa osa on seitse eurot õpilase pearahast, kaugemates piirkondades, nagu Ida-Virumaa, 15 eurot. Järgmisel aastal hakkavad kaugemate piirkondade lapsed saama 20 eurot lapse kohta, lubas minister Hartman.

Väärtuspööre

Lõin kaasa ka töötubade aktiivõppes. Esimesena külastasin mitmekultuurilise klassi töötuba, mida juhtis läbi Kätlin Kuldmaa. Varem töötas ta Tallinna Muusikakeskkoolis, kuid tänavusest sügisest on Narva Eesti Gümnaasiumi ajaloo- ja ühiskonnaõpetaja. Esimene Narva kolinud eestikeelne õpetaja on seega teada!

Õpetaja Kuldmaa rääkis, et muusikakeskkoolis on eri rahvusest õpilastel ühine eesmärk – õppida muusikat. Just ühine eesmärk hoidis rahvuspõhise vastandumise ja konfliktid ära. Küll aga tuli ette vastandumist väärtuste pärast. Moraal – leidke oma klassi õpilastele ühiseid eesmärke ja saate sõbraliku pere!

Õpetaja Kuldmaa oli koostanud tabeli, kus olid kirjas vastandlikud väärtused, näiteks kiire lahendus vs. parim lahendus, tervis vs. karjäär, head suhted vs. otsekohesus, üksteise aitamine vs. igaüks on oma õnne sepp jne. Selliseid väärtusi oli tabelis üle neljakümne ja see näitas piltlikult, kui erinevalt võivad inimesed mõelda. Seda tuleb eestikeelsele õppele üle minnes alati meeles pidada.

Kätlin Kuldmaa pani meid väärtuste mängu mängima. Saime igaüks viis lipikut, mille olid kirjas juhuslikult valitud väärtused. Meie ülesanne oli endale vastumeelsed mõne grupikaaslase paremate väärtuste vastu välja vahetada. Mulle sattus lipik „Majanduskasv on tähtsam kui loodushoid“. Püüdsin rühmakaaslasi veenda, et majanduskasv annab õpetajatele kõrgema palga, tulevad välja uued autod, mis loodust ei saasta jne. Lõpuks õnnestuski mul vahetada majanduskasv lipiku vastu, millel oli kirjas „Igaüks on oma õnne sepp“. (Tegelikult väärtustan ma koostööd.)

Väärtuste teemat analüüsiti ka Sillamäe Gümnaasiumi õpetaja Anne Meldre töötoas. Seal pidime väikeste rühmadena lugema läbi ühe konfliktse juhtumikirjelduse: õpilane nägi videot, kus poisid peksid väiksemat. Pidime valima kuue võimaliku lahenduse hulgast õige: teatan vanematele, teatan õpilasesindusele, teatan politseile jne. Valisin õpilasesindusele teatamise, et noored ei veeretaks vastutust teiste õlgadele, kuid meie grupi kompromissotsus oli politseile teatamine. Mida me sellest õppisime – eelkõige seda, et isegi õpetajad näevad üht ja sama asja erinevalt.

Väärtuste teemal tegi ettekande ka Narva Vanalinna Riigikooli õpetaja Margit Sibul. Tema üleskutse oli: kool tuleb muuta teadmispõhisest väärtuspõhiseks. Akadeemilisest koolist peab saama väärtuskool. Laps peab saama targaks, kuid ka heaks, ausaks, tubliks. Õpetaja peab muutuma väärtuskasvatajaks. Ta ütles, et on kuulnud kummalist ütlemist: „Õpilased käivad koolis vaatamas, kuidas õpetajad seal tööd teevad.“ Tegelikult peaks olema vastupidi – õpetajad peaksid vaatama, kuidas õpilased pingutavad. Õpetaja Sibul soovitas ka jälgida, kas klassi kirja pandud väärtused on ka tegelikult õpilaste väärtused.

Keelepoliitika

Haridusminister Tõnis Lukas pakkus välja, et poliitikud võiksid töötada mõned päevad koolis õpetajatena, et eesti ja vene koolist adekvaatsemat pilti saada. Ta tõi eeskujuks siseministri, kes on töötanud kaheksa tundi päästekomandos.

Minister Lukas selgitas, et eestikeelsele õppele on täiesti võimalik üle minna, sest me ei alusta nullist. Paljud vene koolide õpetajad juba oskavad eesti keelt, paljudes vene lasteaedades ja põhikoolides juba õpitakse osa aineid eesti keeles, Eestil on väga hea keelekümbluse kogemus. Samuti on aeg üleminekut korralikult ette valmistada, sest see ei alga homme, vaid 2024. aasta sügisel ja siis ka ainult lasteaedades ning 1. ja 4. klassis. Ning lõpuks on olemas eestikeelsele õppele ülemineku  tunglakandjad – kodanikualgatus Eesti Keelepööre, mille liikmed on juba mitu aastat eestikeelsele õppele üleminekut aktiivselt toetanud.

Muuhulgas märkis Tõnis Lukas, et Tallinn olevat pahane, et Ida-Virumaa eesti keeles õpetavad  õpetajad hakkavad saama palka 3000 eurot kuus. Aga tallinlased ei pea elukohta vahetama, ei pea ka õpetama eesti keeles lapsi, kes eesti keelt ei oska. See on väga raske töö, mis väärib vastavat tasu. Kuid Lukas lisas, et edaspidi peab kõigi õpetajate palk tõusma, eriti aga klassijuhatajatel ning kõrgema järguga õpetajatel.

Kohtla-Järve Gümnaasiumi direktor Hendrik Agur ütles kokkuvõtteks, et see, mida riik praegu eestikeelsele õppele üleminekuks teeb, on ainulaadne. Ei ole vaja skeptitsismi, et ei tea, kas on võimalik, kas raha tuleb jne. Kasutagem eestikeelsele õppele ülemineku võimalust ära rõõmu ja lustiga, mitte viripilli näoga, ütles Hendrik Agur.