KEELEKASTE ⟩ Kust tuli kursiiv

28. okt. 2022 Priit Põhjala - Kommenteeri artiklit
Priit Põhjala.

Kursiivkiri või ka lihtsalt kursiiv on pisut paremale kaldu asetsevate tähtedega trükikiri. Täpsuse taganõudjaid võib huvitada, et kursiivkirja tähemärgi kalle on umbes viisteist kraadi. Ja etümoloogiasõpru, et meile on jõudnud sõna „kursiiv“ saksa keele (Kursive) vahendusel keskaja ladina keelest. Selles öeldi kursiivkirja kohta scriptura cursiva ‘jooksev kiri’ (cursiva on ladina sõna currere ‘jooksma’ vorm). Paremale kalduvaid tähti vaadates tundub tõepoolest, nagu oleks neil kuhugi kiire; nende asend meenutab veidi jooksva inimese kehaasendit, samas kui püstkirjas tähtede vertikaalsed põhijooned sarnanevad rahulikult seisva või kõndiva inimese kehahoiuga.

Kursiivkiri, nagu paljud muud kirja-, trüki- ja raamatukunsti edasiarendused, on pärit Itaaliast. See kajastub ka mõnedes võõrkeelsetes kursiivkirja nimetustes: inglise italics, portugali itálico, prantsuse italique … Hispaanlased ütlevad kursiivi kohta cursiva või itálica või – mis tore sõna! – bastardilla. Itaallased ise kasutavad sõna corsivo, ent ajaloolise nimetusena käibib veel aldino.

Aldino tuleb kursiivkirja esimese kasutaja, Veneetsia õpetlase ja trükikojaomaniku Aldus Manutiuse nimest. Manutius võttis antiikval põhineva kursiivi kasutusele 16. sajandi hakul populaarsete teoste väikeste, kergesti kaasaskantavate ja käeshoitavate väljaannete trükkimiseks. Kursiiv, jäljendades toonaste kirjatundjate (eri allikate järgi Niccolò de’ Niccoli, Petrarca, Manutiuse enda) käsitsi kirjutamise stiili, pidi osutama nende väljaannete mitteametlikkusele ja meelelahutuslikkusele; kursiivkirjas teosed olid mõeldud lugemiseks vabal ajal ja, mis vahest veel olulisem, need olid mõeldud lugemiseks kõigile ja kus iganes, vastupidi suures kohmakas gooti kirjas kobakatele raamatutele, mida lugesid tõsised asjatundjad kirikuis ja raamatukogudes.

Tänapäeva raamatuturu asjatundjale võib see tunduda kurioossena, aga „populaarsed teosed“, mida Manutius kursiivkirjas välja andis, olid sageli … luulekogud! Seevastu tõenäoline põhjus, miks ta hakkas sääraseid väikeseid ja tänu sellele ka odavamaid väljaandeid kirjastama, on meie päevilgi täiesti arusaadav – ajad olid majanduslikult rasked, käimas oli teine Osmanite riigi ja Veneetsia vabariigi sõda (1499–1503). Ja tegelikult oli nõudlus käepärasemate ja odavamate trükiste järele olemas juba varasemastki.

Maailma esimene kursiivis trükikiri, paar Jeesusega seotud sõna (iesus ja iesu dolce iesu amore), nägi ilmavalgust Siena Katariina kirjade 1500. aasta väljaande frontispissil. Järgnes juba läbivas kursiivkirjas Vergilius (1501). Selles torkavad kergesti silma toonase kursiivitraditsiooni erinevused tänapäeva omast. Näiteks suurtähed, mis alustavad iga rida sõltumata sellest, kas reaalgus langeb kokku lausealgusega, on püstkirjas, paremale kaldu on ainult väiketähed. Samuti on tolleaegses kursiivkirjas ohtralt ligatuure – kokkusulanud täheühendeid –, mis pidi jällegi edasi andma käsitsi kirjutamise stiili.

Manutiuse leiutist saatis suur menu ja hoolimata asjaolust, et Veneetsia senat oli talle andnud kursiivkirja kasutamise ainuõiguse, hakati seda otsekohe laialdaselt jäljendama ja võltsima, 1502. aastal Itaalias ning edasi juba Prantsusmaal ja mujal Euroopas. Peagi, sest püstkirjas majusklite ja kaldkirjas minusklite kokkusobimatus oli liigagi ilmne, vajusid väiketähtede eeskujul kaldu ka suurtähed. Teadaolevalt oli esimene trükkal ja kirjastaja, kes kursiivis suurtähti tarvitas, Johannes Singriener aastal 1524 Viinis. Veel samal sajandil said säärased suurtähed Saksamaal, Belgias ja Prantsusmaal tavaliseks.

16. sajandi jooksul omandas kursiivkiri ka uue funktsiooni: sellega hakati markeerima sõnu ja lauseid, mida taheti rõhutada. Järgmise sajandi alguseks oli kursiiviga rõhutamisest saanud norm, ja sedasama ülesannet täidab kursiiv sageli tänapäevalgi. Nii sellest kui ka mõnedest teistest kohustustest, mis kursiivkirjal lasuvad, on eesti tekstide näitel lähemalt juttu juba järgmises „Keelekaste“ loos.


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!