Kiusamislood mõjuvad ka õpetajale
Kui õpilast kiusatakse, siis ei jäta see ka õpetajat külmaks, kirjutab Opettaja, andes sõna kahele pedagoogile, kes jutustavad, kuidas sellised juhtumid on neid mõjutanud.
Õpetaja, kellele leheloos on antud nimeks Unto, jutustab, kuidas üht tema õpilast oli kaua kiusatud. Kui lõppes koolivaheaeg ja see õpilane pidanuks astuma 8. klassi, ei tulnud ta enam kooli. Ta oli teinud enesetapu. Kuigi aineõpetajana oli Unto teda õpetanud vaid mõned tunnid nädalas, elas ta juhtunut raskelt üle. Nüüd, 35 aastat hiljem, kui Unto on juba pensionil, ei ole ta seda sündmust unustanud. Aastaid on ta käinud selle õpilase haual ning mäletab hästi tema nägu.
Unto jutustab, et pärast seda õnnetust valdas teda hirm, et sama võib juhtuda veel mõne õpilase või ta oma lapsega. Korduvalt küsis ta endalt, kas oleks saanud midagi teha, et enesetappu ära hoida. Õpilase kiusamisest oli koolis räägitud, kohtunud olid nii koolidirektor, ohver, kiusajad kui ka laste vanemad. Kiusu oli püütud lõpetada kokkuleppe saavutamisega.
Õpilastele lähedasemaks
Unto räägib, et see sündmus muutis teda inimlikumaks. Kui varem oli ta pidanud tähtsaks, et õpilased õpiksid ja saaksid teadmisi, siis nüüd huvitas teda enam, mis toimub õpilaste peas ja kuidas neil üldse läheb. Enda sõnul muutus ta õpilastele lähedasemaks. Ta arutles noortega ka muudel teemadel kui ainult õppeaine ja õppimine. Ta pidas tähtsaks, et õpilased tunneksid ennast hästi.
1980-ndatel, kui ta oli noor õpetaja, peeti koolis kõige olulisemaks õppetööga hakkamasaamist. Kiusamisse klassis suhtuti kui õpetaja probleemi ja pandi see veidi isegi tema süüks. See suhtumine hakkas muutuma just pärast õpilase enesetappu, arvab Unto. Sellest rääkisid õpetajad omavahel, koolis anti kriisiabi ning noor õpetaja sai tuge ka koolijuhilt. Selle sajandi alul asus koolis tööle kuraator ning temast on Unto sõnul olnud palju abi, sest temaga saab rääkida õpilastega seotud muredest.
Ka on Kiva programmi Soome koolides ellu viidud alates 2007. aastast. Kiusamist ennetavas tegevuses on ühe koolijuhi sõnul väga tähtis roll õpetajal. Et õpetajat säästa, on juhi hinnangul vaja, et koolis oleks selged tegutsemiskavad. Et õpetaja teaks samm-sammult, kuidas kiusamise puhul tegutseda. Ka koolis tööd alustavale õpetajale tutvustatakse, mismoodi seda teha.
Eesmärk: et keegi ei kannataks
Teinegi aineõpetaja, leheloos Lauri-nimeline, meenutab, kuidas tema koolipõlve parim sõber oli vägivaldse kiusamise ohver ning keegi ei pööranud sellele tähelepanu. Just selle kogemuse tõttu on tema õpetajana püüdnud teha kõik, et ükski õpilane tema koolis kiusamise pärast ei kannataks. Ta arvab, et on lahendanud oma suures koolis aastas umbes poolsada sellist juhtumit, kuid arvet on pidada raske, sest kiusamisi on väga mitmesuguseid ja tihti on neis mitu osalist. Õpetajana on Lauri näinud igasugust kiusamist sotsiaalsest isoleerimisest kuni kehalise vägivalla ja internetikiusamiseni. Ta on täheldanud neis juhtumites ebaõiglust, viha, raevu, kurbust, vapustust, hirmu, pettumust ja meeleheidet nii kiusajate kui ka lastevanemate suhtes/vastu.
Lauri sõnul on talle eriti hinge läinud sellised lood, kus kiusajate vanemad ei ole oma last hukka mõistnud. Ta toob näite, kus kiusatavast tehti sotsiaalmeedias pilavideo, mille puhul kiusajate vanemad ei mõistnud ohvrit, vaid pidasid teda kiusamises süüdlaseks.
Oma kogemustest on Lauri õppinud, et õpetaja peab teadma kahte asja: esiteks tuleb mõista, et lapsed alles arenevad ja eksivad ning isegi kui nad teevad halba, ei ole nad loomu poolest halvad. Teiseks tuleb mõnikord aktsepteerida omaenda saamatust, sest kiusamise puhul võib olla palju sellist, mida õpetaja ei saa mõjutada. Küll aga saab õpetaja tegelda omaenda sisemaailmaga. Väga oluline on osata tegelda oma tunnetega ja neid peegeldada, arvab Tampere ülikooli kasvatusteaduse professor Marita Mäkinen, kelle sõnul peaks seda oskust andma ka õpetajaharidus.
Õpetajale pannakse liiga palju ootusi. Ta peab olema psühholoog, sotsiaaltöötaja, politseinik ja noorsootöötaja. Rumal on oodata ühelt õpetajalt kõigi nende rollide täitmist. Lauri arvates on tema koolis hästi, sest neil on koolis psühholoog, kuraator ja noorsootöötaja. Ta loodab, et vajadust selliste professionaalide järele mõistavad kõik omavalitsused ning leiavad raha nad tööle võtta.
Kommertsmaailm tegeleb TAGAJÄRGEDEGA – projektid (seal liiguvad sageli ka rahad!).
Tõelise PEDAGOOGI töö peaks olema võimalikult PÕHJUSTE juures, aga see nõuab ju professionaalsust, mida järjest vähem… Kui enne kooli ja algklassides pole teatud KÕLBELISI käitumisnorme TINGITUD REFLEKSIDE tasemel omandatud, siis hiljem pole see isegi võimalik (või kujundame võltskäitumist)… Elukogenud inimesena märkan kuis me ellu on tunginud EGOISM – enese väline “pildile upitamine”, teistega mittearvestamine. Sestap – ärgem kiitkem õpilasi kogu aeg vaid andkem ÕIGLASI hinnanguid!
Vahel on mõne õpilase nö tõrjumine isegi looduspäraselt õige. Tehes kunagi vanema astme õpilaste hulgas anonüümse KÜSITLUSE selgus, et üksikud on tõrjutuse ISE ära teeninud. Siin ei peaks pedagoog “vahetult” sekkuma – elu paneb kõik paika (vanemas astmes!).
Mõtlikku HINGEDEPÄEVA, kolleegid!