Kuidas pildistada 120-aastast kooli?
Kuus võimalust oma taskus oleva maailma parima kaamera kasutamiseks võimalikult nutikalt, et jäädvustatu oleks kaunis ja kõnekas koolielu kajastus, mis vaimustab vaatajaid ka aastate pärast.
Elame imeliste võimaluste ajal. Me taskus oleva kaameraga saab jäädvustada maailma parimaid fotosid, sest kaamera on maailma parim. Lihtsal põhjusel: olulisel hetkel, mil on äkitselt vaja pilti teha, pole teil ühtegi teist kaamerat võtta. Välja arvatud taskus olev, mis ongi siis maailma parim.
Ning nii tulebki oma kaamerast välja võluda maksimaalne. Vahet pole, kas tegemist on odava hiinlase või hirmkalli õunakesega. Foto tuleb olulisel ajahetkel ja olulisest asjast ikkagi jäädvustada, sest hiljem on alati hilja.
On tähtis, et jäädvustatu kõneleks meiega nii, et pilt oleks särav ja vaadatav kauemgi kui kaks sekundit. Et see paeluks ka aastaid pärast jäädvustamist. Veel parem, kui meile ja järeltulijaile olnust üle aegade jutustaks.
Teoorias on kõik vinks-vonks, aga praktikas algavad probleemid. Tuleb välja, et nii vanem seltskond, kes alles hiljaaegu nutiaega astunud, kui ka noored, kes kasvanud mobiil pihus, jäävad tihtipeale jänni, kui on vaja paukselt üks kõnekas, meediasse või ajalooalbumisse sobilik foto teha.
Püüan pisut avitada. Alljärgnevad soovitused on sündinud koostöös Kadrina Keskkooli eelmise aasta meediaõppuritega, kelle jäädvustuste kallal sai alguses hammast teritatud, hiljem aga jõudsime üheskoos täitsa kobedate tulemusteni. Praegu vaevame Kadrinas meedianoorte päid ja kaameraid teemaga „Kuidas pildistada 120-aastast kooli“.
1. Töötav kaamera, tuttav programm
Hea või vähemasti talutava foto tegemiseks on vaja töötavat kaamerat ja tuttavat programmi. Suvalise mobiiliga võib suvaliselt vehelda, aga tulemus ei pruugi tubli tulla. Kasvõi teravustamine. Iga kaamera seadistusel on oma eripära. Kas välk töötab automaatselt või mitte, kas fookustatud on nägudele või pildi keskele, kui suured failid jäädvustuvad jne.
Oluline on rõhutada tuttava fototöötlusprogrammi olemasolu.
2. Terav pilk ja terav jäädvustus
Foto teravus on elementaarne. Tihti tuleb pilt udune halbade valgustingimuste tõttu. Vahetavahel on välklamp tahtlikult või kogemata välja lülitatud. Et udukogu asemel saada terav jäädvustus, tuleb pildistada pigem valges kui pimedas kohas. Pigem päikese- kui tehisvalguses. Igaks juhuks võib hämaramas kohas esimese jäädvustuse jaoks välgu sisse lülitada. Kui nii-öelda lollikindel terav pilt käes, saab valguse ja varjudega edasi mängida.
Teravuse alla käib aga ka vaimuteravus, jäädvustatava ja jäädvustuse naksakas mõte. Soov, et fotot vaadataks kauem kui kaks sekundit.
3. Püha kolmik kaamerasse
Kui jäädvustada sündmust, tasub otsida mitmesuguseid võtteplaane ja vaatenurki. Igast juhtumist olgu igaks juhuks jäädvustatud detail- ehk suur plaan, siis tavaline keskplaan ning lõpetuseks ka üldplaan, kus hakkab mängima toimuva laiem taust.
Pildistage algklassiõpilase vaatepunktist ja lausa koera omast, aga ka taevasest positsioonist või aknast allapoole. Kuna pilte levitatakse nii Instagramis kui Facebookis, on vaja vertikaalset ja horisontaalset kaadrit.
4. Julgus inimesele ligineda
Tihtipeale jäävad jäädvustustele keskmiselt keskpärased keskplaanid. Aga kui juba inimest, eriti koos tema emotsioonidega pildistada, siis tasub talle ikka korralikult ligi minna ja särav pilk ning ehe emotsioon kaamerasse püüda. Inimese silmad on hinge peegel. Kui vaja, las pildistatav vaatab otse ja selgelt kaamerasse. Las teeb midagi, las näitab. Kui vaja, küsi lähedalt pildistamiseks luba.
5. Suuruse vajalikkus
Mida suurem pildifail, seda parem. Tuleb üle saada mõttetust vaimustusest, et mobiil võimaldab salvestada 10 000 või enam fotot. Tihti võivad ülipisikesed väikese formaadiga pildid osutuda karvaste kujutistega kribu-krabuks, millega häbi teiste ette minna. Foto miinimumsuurus võiks olla vähemasti üks megabait, aga kaks või kolm on etem. Seda pilti saab vajadusel lõigata, printida ja arvuti külje suuruselt avaldada, isegi kooli kalendrile või kruusile sobitada.
6. Tarvilik lavastus
Foto lavastamine pole patt. Iga klassipilt on ju lavastus. Seega, kui lavastamata ei saa, pangem täiega! Utsitagem noored kooli ette või õuele hüppama, kargama või lausa kätel käima. Jõnglased klassis särasilmselt lausa mõlemat kätt püsti ajama. Õpetaja klassi ees tantsusamme tegema. Palju säravaid nägusid vana koolimaja ette! Ainus piir on lavastuse juures fantaasia.
Ka detaile saab lavastada. Näiteks koolijüts laua taga, millele laotatud kogu ta koolikoti sisu. Ja enda kaasaskantavat eksponeeriv abiturient seal kõrval.
Kõige vanem ese
Kogu tehnilist ja mõttetööd troonigu aga ikka kõige tähtsam: küsimus, mis on jäädvustatava pildi mõte. Miks seda jäädvustan? Mida peaks pilt vaatajale ütlema, millist lugu rääkima? Kas pilti teistele näidates hakkab kajama lugu? Meil Kadrinas siis lugu 120-aastasest koolielust, mida juubeldades peagi tähistame.
Tunnistan ausalt ja enesekriitiliselt, et teemat 120-aastase kooli piltidena jäädvustamisest oli hoopis lihtsam välja mõtelda, kui selle teostusvõimalusi välja pakkuda. Aga eks püüame-pingutame koos õppuritega, mull otsa ees.
Peaasi, et jäädvustused jäädvustamata ei jääks. Arbiitriteks saavad järeltulijad näiteks kooli 200. sünnipäeval. Kas siis leides või mitte leides fotodest meie aja lugusid.
Aga kogu selle mõttetöö juures jõudsime küsimuseni: mis on meie 120-aastases koolis kõige vanem ese? Vastust otsime. Huvitav ootus.
Piltide jäädvustamise järel on oluline ka koht, kus neid hoida. Kas koolil on ikka oma fotokogu nii failide kui ka paberile jäädvustatu näol? See võib osutuda vajalikumaks, kui aimata oskame. Ja selle puudumine võib kodukandi loost olulise tüki välja lõigata.
Seepärast: pildistada, ikka pildistada, see on tuhat korda tarvilikum, kui pildistamine edasi lükata.