Luubi all järelkasv. Kelle või mille taga on õpetajate järelkasv?
Põhjusi otsisid ja lahendusi pakkusid staažikas koolijuht ja õpetaja, HTM-i haridusjuhtimise ja õpetajapoliitika valdkonna juht Heidi Uustalu ning Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi juhataja professor Äli Leijen.
Heidi Uustalu: Kooliaasta alguses jäi mulle silma õpetajate elukaare analüüs, mille tegi statistikaamet. Seal oli kaks huvitavat tõdemust. Kõigepealt see, et ehkki õpetajad lahkuvad liiga kiiresti koolist, jäävad nad ikkagi haridussüsteemi ja vähesed lähevad mujale. Teine tõdemus oli veel huvitavam: noored õpetajad on oma ametis siiski püsivamad kui nende eakaaslased teistes ametites. Ju olemegi olukorras, kus ei saa enam eeldada, et noor valib karjääri kogu eluks. Ehk ei peaks me selle vastu võitlema, vaid mõtlema, kuidas tagada järjepidevus olukorras, kus on saamas normiks, et noor tahabki katsetada, erinevaid asju proovida?
Äli Leijen: Minagi rõõmustasin, et meie valdkonna noored on teistega võrreldes veel päris ametikindlad. Noored liiguvad, aga usun, et nad tahavad näha ka perspektiivi ja karjäärivõimalusi. Õpetajad on kahjuks aga olukorras, kus palk ei sõltu kuigi palju professionaalsusest. Oleme OECD teiste riikidega võrreldes erandlikud, sest meil saavad alustaja ja kogenud professionaal ühesugust palka. Oleks vaja diferentseerida tööülesandeid, pakkuda karjäärivõimalusi, aga seda ei saa teha ainult 17 protsendi lisavahendite raha eest, mis koolijuhil kasutada on.
Peaksime karjäärimudelid laias laastus läbi mõtlema ja välja pakkuma: edasiliikumise rada ei peaks olema ainult õhinapõhine, vaid kajastuma ka töötasus.
Noored võivad ju mõelda, et ei taha ametisse väga kauaks jääda. Aga vaevalt võtaks ühiskond näiteks arstide puhul vastu mõtte, et koolitame neid üheksa aastat, kuid tööle jäävad nad vaid natukeseks ajaks.
Heidi Uustalu: Äge, et hakkame üheskoos õpetaja karjäärimudeliga tegelema! Üks sinu tudengitest on meie peaekspert ja tema töölauale on potsatanud ülesanne luua kutsetasemetel põhinev karjäärimudel ja võtta see kasutusele. Seda on vaja hoidmaks õpetajaid; et nad näeksid: lisaks õpetamiskohustusele on koolis ka võimalused − olla kolleegile arengutugi, vedada projekte. See muutuks õpetajatöö sisuks. Õpetaja seitsmendal kutsetasemel ei ole ju kirjas, et õpetaja on ainult tunniandja, on veel palju ülesandeid. Aga see peab tööaega ära mahtuma, mitte põhjustama ülekoormust. Ametikohtade kujunemine peab olema hästi läbi mõeldud ja arvestama õpetaja kõigi ülesannetega.
Ülekoormust põhjustab see, kui koosseisu kavandamisel on arvestatud ainult otsese õppetöö läbiviimise mahuga (tuleneb õppekava kursuste ja tundide mahust). Sel juhul on koolijuht olukorras, kus õpetaja peab kõik muud tööülesanded täitma ebamõistliku koormuse juures. Õpetajate täistööajaga ametikoha kujundamisel tuleb arvestada eri ülesannete jaoks vajalikku ajaressurssi ning eeldatavaid pädevusi.
Aga räägime edasi õpetajate koolitusest. Õpetajate Akadeemia loomise raames oli juttu meisterõpetaja arenguprogrammist. Kuidas võiks sinu arvates välja näha suuremas mahus töökohapõhine õpe? Kas õpetajaks saab õppida õpipoisi–selli–meistri karjääriredeli järgi?
Äli Leijen: Maailmas on koolipõhiseid õpetajakoolituse programme. Mina pooldan pigem koolkonda, kus õpetajatöö aluseks on laialdased teadmised. Me ei saa õpetaja oskusi käsitööoskusega võrrelda. See on ikkagi teadmispõhine töö.
Paljud on õpilasena koolis näinud, mida õpetaja teeb, aga me ei ole näinud või alati teadvustanud tema mõtlemisprotsessi. Õpetajatöö ei ole ju ainult tegutsemine, vaid selle taga on mõtlemine. Väga heade õpetajate töö alus ongi mahukas teadmiste baas, mida karjääri jooksul täiendatakse. Seega mina ei suunaks õpetajakoolitust vaid praktikapõhise lähenemise poole. Pigem näen seda, et praegused meister- ja ka teised väga kogenud õpetajad asuksid veel rohkem oma tööd mõtestama ja panustaksid õpetajakoolitusse partneritena.
Nad võiksid ka doktorantuuri astuda, et omandada uurimispädevus ja mõistete süsteem, et oma tööd sügavamalt mõista ja sellest põhjalikumalt rääkida. See võimaldab eri osapooltega, sh hariduspoliitika kujundajatega paremini suhelda. Pean ülioluliseks, et mõeldaks praegusest rohkem läbi ja kontseptualiseeritaks seda, mida tehakse.
Meisterõpetajad võiks tulla ülikoolide juurde kas aine- või ülddidaktika meeskondadesse. Meil ongi juba doktoriõppesse tulnud õpetajaid. Aga murekoht on, et kui õpetaja kaitseb doktoritöö ära, siis läheb tema töös vanamoodi kõik edasi. Ei osata tema uusi oskusi ja teadmisi rakendada. Oleme tagasi selle teema juures, et meil ei diferentseerita tööülesandeid.
Heidi Uustalu: Peame välja mõtlema ja pakkuma lahendusi, kuidas kasutada selliste teadmiste ja oskustega inimesi järelkasvu koolitamisel. Olen nõus, et õpetajal peavad olema pedagoogilised ja aineteadmised. Aga olen olnud mitte ainult koolijuht, vaid viisteist aastat ka õpetaja, ja tean, et õpetajal on vaja ka nn käsitööoskusi. Nende edasiandmisse võiksid meistrid ja kõrgeima kompetentsusega õpetajad panustada, kui pärast doktoriõpinguid tagasi kooli lähevad. Aga keeruline on teha seda siis, kui koolis on ametikohad ainult tundide alusel ära jaotatud ning mingisugust lõtku pole sisse jäetud. Diferentseerimise komponent peab tõusma ja loodetavasti tulevikus tõusebki.
Aga siin saab jällegi koolipidaja panustada ega pea ootama, et otsene tugi tuleks vaid riigilt. See eeldab mõtestamist, mis tööd koolis tegemist vajavad: mida peab tegema õpetaja ja mis õpetamise juurde veel mahtuma peab.
Aga kuidas panna õpetajad koos õppima ja töötama? Viimasest TALIS-e uuringust jäi silma, et õpetajate koostöisusega meil väga hästi ei ole. Kurvastab, et võrreldes 2013. aastaga pole midagi paranenud. Kakskümmend kaks õpetajat sajast on valmis ühtse meeskonnana õppija heaks panustama!
Äli Leijen: Viimane TALIS-e uuring lõi ka meil ülikoolis kõvasti laineid ja tegime ise oma vilistlaste lisauuringu. Tahtsime paremini aru saada, mispärast õpetajad jäävad või tahavad ametist lahkuda, mitte ainult noored õpetajad. Ka erialakirjandusest teame, et koostöökultuur ja koos toimetamine on oluline selleks, et õpetajad ametis püsiksid.
Meie uuringust selgus, et õpetaja tajub ennast üksi vastutavana oma klassi tulemuste eest. Fookus ongi sellel. Võib-olla tuleneb see ootustest, mida oleme oma kultuuris õpetajatele pikka aega seadnud: hea oleks saada häid tulemusi, viia õpilasi eksamitele, olümpiaadile. Koostöö tegemine on sekundaarne ega vii kohe sihile.
Teema vajab tähelepanu. Tuleb teadvustada, miks koostöö on tähtis.
Heidi Uustalu: Uuringust tuli välja seegi, et ainult viis õpetajat sajast külastab kolleegide tunde ja tagasisidestab. Tahaks, et see hulk tõuseks. Oma koolijuhiajast mäletan, et nooremad õpetajad haarasid tunnikülastuse võimalusest lihtsamini kinni.
Äli Leijen: Mõnikord satuvad noorele õpetajale kõige keerulisemad ja raskemad klassid. Kogenud õpetaja paneb ise piirid paika. Meil on arenguruumi jõudmaks nii kaugele, et kogenud ja väga tublid õpetajad jagaksid oma kogemust ja toetaksid noori, et neil oleks lihtsam ametisse siseneda.
Heidi Uustalu: Kahjuks on reaalsus tõesti see, et tööd jaotatakse kohati selle järgi, et mida kogenud õpetaja ei taha teha, seda teevad noored. Aga organisatsioonides, kus mõeldakse õppija arengu peale esmajärjekorras, on kooli töökultuur juba muutunud või muutumas. Et mul oleks ka järgmisel ja ülejärgmisel aastal õpetaja, peame vaatama, et ta sisenemine ametisse oleks mõistliku tempoga ja arukalt korraldatud. Koolides, kus päriselt tehakse koostööd, on ilmselt ka vähem suhtumist, et noor võtku need klassid, mida kogenud kolleegid ei taha.
Mis sa arvad, kuidas saab õpetaja ise järelkasvu mõjutada? Kas ta peaks kaasa aitama?
Äli Leijen: See on väga oluline. Samamoodi vaatame ülikoolis kolleegidele otsa ja küsime, kus on nende järeltulijad.
See on laiemalt õpetaja professiooni teema. Aga ju on töökoormus suur, ei ole aega mõelda sellele, kuidas professiooni arendada või tegeleda sellega erialaorganisatsiooni kaudu ja arutleda, missuguseid teadmisi, oskusi, väärtusi, hoiakuid me oma ameti esindajatelt ootame.
Ka töötingimused on olulised, need peavad olema atraktiivsed, et väga võimekad inimesed tuleksid õpetajaametisse. Säravaid isiksusi tahavad ju kõik eluvaldkonnad.
Heidi Uustalu: Mina olen ka seda meelt, et õpetaja oma eeskujuga saab väga palju mõjutada. Loomulikult ei ole see ainuke lahendus, aga see on üks killuke − kui minu õppijad tahavad olla minu moodi, kui ma ise olen uhke oma ameti üle, armastan oma tööd ja inimesi, kellega koos töötan.
Arvamusfestivalil küsisin mõne noore õpetaja käest, mis innustas teda kooli tööle minema. Eranditult kõigil oli keegi eeskujuks.
Äli Leijen: Kui rääkisime Soome kolleegidega aastaid tagasi sellest, et õpetajakoolitus on neil olnud väga populaarne, ütles mõnigi juhtiv õppejõud, et põhjus, miks nad õpetajakoolitusse tulid, on tõsiasi, et koolis oli neil õpilasena nii hea olla. Koolikeskkond peab olema selline, et sa tahad seal olla ja sinna tagasi tulla.
Heidi Uustalu: Mulle jäi silma Tiina Saar-Veelmaa kahekümnest punktist koosnev hea koolitöö keskkonna kontrollnimekiri. Siin on päris huvitavaid ja väga lihtsaid asju. Näiteks see, et üksteisele naeratatakse; õpetajatel on päris puhkus; igaühel on arenguplaan, professionaale toetatakse.
Riigikontroll märgib, et kuigi õpetajatest on puudus, töötab 42% Eesti õpetajatest osakoormusega. Koos demograafiliste suundumustega avaldavad õpetajate järelkasvu vajadusele mõju koolivõrgu ümberkorraldused.
Austatud toimetaja!
Vägisi jääb mulje, et Teie vestluskaaslased ISE ei tunne EESTI kooli ja tema ÕPETAJA arenguprobleeme viimase 100 aasta jooksul … Hariduses ei saa juhtuda ju midagi päeva pealt. Kooli ja õpetajaskonna allakäik on toimunud viimastel aastakümnetel (üldtuntavalt viimasel 10-nel aastal – eriti pärast Peeter Kreitzbergi lahkumist)…
Poleks vaja lugeda-tsiteerida meile kultuuriliselt kaugete maade (isegi Soome) kooliolusid vaid lähtuda Eesti kooli ülirikastest KOGEMUSTEST. Kas haridustegelased on täna lugenud kasvõi ÜPUI-s tehtud teadusuurinuid (kokku üle 60-ne raamatu), millel olid hästi kooli tundvad teadlastest toimetajad? Küll antakse välja anglosakside teadust kartvaid targutusi.
Kutsun kõiki haridusega seotud inimesi minema koduse kasvatuse, kooli ja õpetajaskonna allakäigu PÕHJUSTE JUURDE. Aga õpetajaid suudab koolitada vaid aastakümneid kooli(de)s töötanud PEDAGOOGIKATEADLANE … Kas meil neid enam ongi? – praegu pillume raha vaid tuulde…
Lugupeetud õpetajana mitte-töötavad eksperdid!
Võite siin arutada igasuguseid võimalusi, mis tagavad järelkasvu ja karjääri. Aga peamine faktor on ikka palk. Niikaua kui see ei ole võrreldatav teiste magistrikraadiga spetsialistide palkadega, on kõik teised meetmed sisutühjad.
Alustav õpetaja saagu praegu 2000 eurot kätte, 5-aastase kogemusega 2500 eurot, alates 10 aastast võiks kätte saada isegi 3000 eurot.
Sel juhul võite kõik progammid ning meetmed ära unustada, sest järelkasv on tagatud, õpetajad jäävadki koolidesse ning ei pea taskuhäälinguid ja muud sarnast välja mõtlema.
Tartu ÕPETAJALE ja ametnikele –
Kas asjatundmatusest või sihilikult, kuid meie ajusid on eriti viimastel aastatel ajakirjandus LÄBI LOPUTANUD -!?
Kordan – ca 25 aasta tagasi oli PALK tõesti õpetajale esmatähtis, nüüd enam mitte -? Toon lõpmatult näiteks Euroopa majandusveduri Saksamaa, kus vanema astme õpetaja saab pea KAHEKORDSE SAKSA KESKMISE (!) palga (nooremates astmetes 1,7 saksa keskmist)… Kuid mõned aastad tagasi oli Saksas järsku 10 tuhat õpetajat puudu. Ka Soomes pole õpetaja kutse enam populaarne. Miks?
Nn MOODNE PEDAGOOGIKA (teaduse-looduspärasuse vastane) on jõudnud ka sinna – laps on isiksus, kes ise otsustab, mida õppida ja kuidas käituda… Öeldakse õigesti – õpetajast on tehtud nö klienditeenindaja – lapsukese toetaja (nii on häälestatud paljud lapsevanemaidki)! Sellises olukorras ei taha üks intelligentne inimene loomulikult töötada-olla …
Kui poliitikud ja haridusametnikud TÕESTI arvavad, et RAHA lahendab meie koolides õpetajate probleemi, siis nad EKSIVAD (palk tekitab vaid hetke elevuse). Pöördugem tagasi PEDAGOOGIKA juurde, siis leiame kooli jälle õpetajaid!
Olen nõus, et kõik algab palganumbrist. Palk peab olema selline, et ainult 1.0 koormusega töötades ka ära elab, ilma et peaks võtma 10 lisaülesannet et veidigi juurde teenida. Ka normkoormus peab jääma lubatud 7h juurde ja siis nii ongi. Tuleb leppida et ei saa lõputult projekte teha, sest õpetaja tööaeg on täis. Keegi ei oota üheltki teiselt ametilt sellist tasuta ületunnitööd nagu õpetajalt.
Aga kõik nagu saavad sellest aru aga keegi ei võta midagi ette. Ei haridusminister, ei EHL. Õpetajate õigusi oleks vaja jõulisemalt kaitsta, aga kõik ainult räägivad, räägivad, räägivad samal ajal kui koolid pedagoolise haridusega õpetajatest tühjaks jooksevad. Õpetaja ju pole see kes läheb tänavale autosid põlema panema protestiks, ei, tema läheb avaldus näpus direktori juurde. Minu jutu mõte on, aitab rääkimisest, tahaks näha tegusid!