Luubi all järelkasv. Teaduste akadeemia hariduskomisjon: kui palju õpetajaid Eesti vajab ja miks neid ei ole?
Õpetajate järelkasvu teema on riiklikult tähtis probleem juba mitu aastat. Seda on arutatud Riigikogu suures saalis ja kajastatud värvikalt ajakirjanduses. Lahenduste leidmiseks on küsimust põhjalikult lahanud ka käesoleva aasta kevadel loodud teaduste akadeemia hariduskomisjon, mille ülesandeks sai algatada arutelusid, anda hinnanguid ja soovitusi Eesti hariduspoliitika küsimustes.
Juba esimesel koosolekul 2. mail tegid professorid Miia Rannikmäe ja Priit Reiska ettekande loodusharidusest koolides ja tõid peamise probleemina välja loodusteaduse valdkonna õpetajate vähesuse ning tööleminemise enne õpetajakoolituse läbimist. Professor Birute Klaas-Lang keskendus oma ettekandes õppekeeltele Eesti üldhariduskoolides ja tõi samuti välja õpetajate puuduse probleemi. Seetõttu võttis hariduskomisjon õpetajate järelkasvu oma sügisesel koosolekul 17. oktoobril põhiteemaks. Selle põhjal kujundati ka hariduskomisjoni seisukohad, millest lähtuvalt jätkatakse arutelusid töötamaks välja lahendused. Koosoleku põhiettekande tegid professor Äli Leijen ja siinkirjutaja.
Teaduste akadeemia hariduskomisjon keskendus lahenduste otsimisel muuhulgas neljale küsimusele. Kui palju on Eestis õpetajaid? Kui palju on neid juurde vaja? Kust nad tulevad? Mis võiks olla lahendus?
Kui palju on Eestis õpetajaid?
Esiteks üllatas komisjoni liikmeid (sh kolme koolijuhti) see, kui palju on õpetajate arv koolides kasvanud. Eesti hariduse infosüsteemi andmeid kasutava Haridussilma andmete põhjal oli eelmisel õppeaastal Eesti üldhariduskoolides 16 569 õpetajat. Viimase seitsme aastaga on õpetajate arv kasvanud 2240 ja ametikohtade arv 2075 võrra, keskmiselt vastavalt 320 õpetajat või 296 ametikohta aastas. See näitab, et õpetajaid ei ole olnud vaja üksnes nende lahkumise tõttu asendada, vaid neid on vaja varasemast rohkem. Aastas lahkub koolist üle tuhande õpetaja ehk siis kolme lahkunud õpetaja asemel on vaja nelja.
Kui palju on õpetajaid juurde vaja?
TALIS-e 2018. aasta uuringu põhjal oli Eesti õpetaja keskmine staaž 22,7 aastat. Jagades õpetajate arvu selle arvuga, saame teada, kui palju on igal aastal uusi õpetajaid vaja. Saame 730. Karm reaalsus on, et praegu jagub ülikoolides õpetajate koolitajaid ja tegevustoetust avamaks õppekohad umbes 450 üliõpilasele. Haridus- ja teadusministeerium on mitmel aastal viimasel hetkel raha leides rahastanud täiendavaid õppekohti, kuid pikaajalist plaani, mis võimaldaks muuta ülikoolid järelkasvu tootmisel võimekamaks, ei ole.
Et õpetajaid oleks piisavalt, ei piisa aga üksnes vastuvõtuarvude ja õpetajate koolitajate hulga suurendamisest. Arvestama peab, et umbes pooled õpetajakoolituse lõpetanud lähevad tööle muusse ametisse. See on mõistetav, sest õpetajaõppes omandatud inimeste juhtimist, protsesside planeerimist, tulemuslikku suhtlemist ja sisukat hindamist võimaldavad pädevused on väärtuslikud paljudel elualadel, milleks ei valmistata inimesi otseselt ette ühelgi ülikooli õppekaval.
Veel peab arvestama, et keskmiselt kolmandik õpetajakoolituse üliõpilastest ei jõua oma õpingutega lõpuni. Kõik ei peagi jõudma, sest õpingute ja praktika käigus võib selguda, et üliõpilane ei sobi õpetaja vastutusrikkasse rolli. Seega, kui tahaksime õpetajate järelkasvu probleemi lahendada üksnes vastuvõtuarve suurendades, tuleb meil õpetajate arv jagada staažiga, aga saadud tulemus korrutada veel kahega ja suurendada seda kolmandiku võrra. Selle järgi tuleks igal aastal võtta ülikoolidesse õppima 1956 üldhariduskooli õpetajat ehk suurendada vastuvõttu 4,35 korda.
Kust nad tulevad?
Kas on võimalik nii palju rohkem õpetajaid koolitada? Ei ole. 2022. aastal hakkas Eesti ülikoolides üldhariduskooli õpetajaks õppima 431 magistriõppe üliõpilast. Avaldusi oli 843 (konkurss kaks kohale). Üliõpilasi on aga vaja ka haridusvaldkonna bakalaureuseõppe õppekavadel, et nad saaks edasi magistriõppes õpetajaks õppida, või siis eripedagoogika ja logopeedia ning lasteaiaõpetajate õppekavadel. Kui kõik hariduseõppekavad kokku võtta, siis alustas käesoleval aastal ülikoolis õppimist 1222 õppijat ja avaldusi oli 4188. Siit edasi arvutades võib saada tulemuse, et haridusvaldkonnas on vaja üle 5000 õppekoha ja muid tingimusi muutmata on avaldusi vaja üle 18 000. Gümnaasiumilõpetajaid oli eelmisel aastal alla 8000. Seega ei piisa meil õpetajate koolituse mahu suurendamisest. Või piisab, kui ajutiselt lõpetada kõigil muudel kõrghariduse õppekavadel vastuvõtt ja koolitada kõik õppejõud ümber õpetajakoolituse õppejõududeks. See ei ole aga võimalik ja oleks absurdne.
Mis võiks olla lahendused?
Arutelu jätkudes võeti aluseks teadmine, et noored õpetajad lahkuvad sageli põhjusel, et ei ole läbinud õpetajakoolitust. Samas püsivad nad õpetajaametis paremini kui muudes ametites ja liiguvad pigem ühest koolist teise või juhiametisse, aga ei lahku haridussüsteemist. Igal juhul sai selgeks, et lahendus peab olema kompleksne. Keskseks sai koolivõrgu korrastamise küsimus, mis võetakse arutlusele ühel järgmistest hariduskomisjoni koosolekutest. Lühidalt jäid aga kõlama järgmised kaheksa lahendust, mida tuleb omavahel kombineerida.
- Tuleb senisest rohkem üliõpilasi värvata ja koolitada. Selleks on vajalik ka õppejõudude järelkasv ja eelarve.
- Tuleb tõsta üliõpilaste lõpetamise määra. Samas peab vältima, et igaüks, sõltumata hoiakutest ja teadmistest-oskustest, saab lõpudiplomi ja kutse.
- Tuleb suurendada nende hulka, kes tahaks kas kohe või hiljem pärast lõpetamist õpetajana tööle minna (sh varem lõpetanud, kes pole õpetajana tööd alustanud). Kõrgem töötasu on väline motivaator, tööd tuleb teha ka koolikultuuriga.
- Tuleb luua karjääri- ja arenguvõimalused töötavatele õpetajatele, mille kaudu oleks võimalik õpetaja professiooni tugevdada. See eeldab ülesannete ümberhindamist ja koormuse vähendamist, mistõttu on vaja suuremat eelarvet (eelkõige diferentseerimiseks koolijuhile) ja veelgi rohkem õpetajaid.
- Ühiskonnas tuleb luua õpetajaametist realistlik positiivne kuvand.
- Õpetajatele ja nende koolitajatele tuleb maksta atraktiivset töötasu, mis võimaldaks võimekaid inimesi õpetajakoolituses ja õpetajaametis hoida ja neid sinna juurde tuua.
- Tuleb motiveerida õpetajaid suuremale koostööle, mis suurendaks töö kvaliteeti ja tõhusust.
- Tuleb muuta õppimisele ja õpetamisele lähenemist, et haridustehnoloogiad ning laiemalt õpikeskkond ja mõtteviis võimaldaks anda õppijale rohkem vastutust (toetades tema eneseregulatsioonioskusi).
Kokkuvõtteks sai arutelu tulemusena selgeks, et meil ei ole võimalik rakendada kasvustrateegiat, vaid peame keskenduma kvaliteedile – tulemused tuleb saavutada olemasolevate piiratud ressurssidega.
Olen üllatatud, milliseid ebarealistlikke lahendusettepanekuid on siin esitatud. Õpetajate järelkasvu teema on Eestis juba olnud aastakümneid teada ja selliseid ilusaid loosungeid palju esitatud. Nende probleem ongi ju selles, et need on sellised, mille kohta tekib kohe küsimus: KUIDAS seda konkreetset ettepanekut teoks teha? KES teeks ja vastutaks? Ja miks pole tehtud siiani? Mil moel see konkreetselt siis aitaks põhiprobleeme lahendada? Kas küsimus on nendes tegurites – kes analüüsis ja mõõtis seda?
On üks asi, millest ei räägita ja pigem on see tabuteema täiesti üldiselt nii HTM jaoks kui ka paljude koolide jaoks – õpetaja psühholoogilised, vaimsed oskused toime tulla ja tema töötingimused. Ja reaalne õpetaja toetamine tema olemasolevates tegelikes raskustes, et toimetulek oleks kerge ja töörõõmu pakkuv. Ja ta tahaks kooli jääda.
Miks ei räägita sellest? Selleks peaks iga kooli puhul ja iga õpetaja rahulolu tööga uurima – kaardistama kõik mõjutegurid, mis õpetaja töö raskeks teevad. Aga seda ei saa teha, siis tulevad välja tegelikud valukohad ja õpetajatöö raskused, millele ei ole tahetud otsa vaadata ega suudetud abi leida. Alates tugimeeskondadest, konkreetse õpetaja tööoskustest ja valmisolekust, riskikoolide üldistest ja sarnastest probleemidest kuni üldise süsteemse analüüsini meie hariduse hetkeseisu kohta.