Mahta mõtleb: hurraa ja uuendused
Tänavune sügis on ilus ja värviline küll, aga hoopiski teistsugune kui paljud varasemad. Ei ole rahu ega rahulikku meelt poliitikutel ega ka lihtsurelikel. Meie taadiga oleme pensionärid, kes igasuguseid aegu näinud ja kellel kombeks kaugemale ette mõelda, kui praegustel noortel ja ettevõtlikel tavaks.
Endise kirjandusõpetajana loen keerulistel aegadel mõnikord üle oma lemmikteoseid, sest neist leiab alati tuge. Viimasel ajal on palju räägitud asjatundlikkusest, pigem küll selle puudumisest.
A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ V köites ütleb Indrek meestele, kes on Vargamäe Eesperesse kokku tulnud jõe allalaskmist arutama: „Meil puudub asjatundmine. Sest meil tükivad igal pool etteotsa mehed, kes arvavad, et kuna neil on kõige suurem suu ja isu, siis tunnevad nemad ka kõiki asju kõige paremini. Nõnda nad siis etendavad näitemängu ja jalgpalli, sest nad arvavad, et üks mäng ta kõik; nad müütavad vana rauda ja vanu maale, sest et mõlemad on vanad; nad hangeldavad maaga, majadega ja kas või taevatähtedega, sest nad arvavad, et kõik on ühesugused kinnisvarad; nad juhivad panku ja vürtspoode, sest ärid on mõlemad; nad kasvatavad kartuleid ja kaktusi, sest üks jumalavili ta kõik …“
Uuendused müügiks
Jõe allalaskmine oli Vargamäe meestele oluline, et kaitsta oma maid liigvee eest. Kuigi probleem oli ühine, oli üksmeeleni raske jõuda. Sama on ju praegu Eesti hariduseski: tuleb lahendada mitu probleemi korraga, ent häid lahendusi ei paista, nagu üksmeeltki. Kangesti tahaks küsida, miks ei soovita või ei osata mõelda veidi laiemalt ja ükskord ometi tegutsema hakata, kasvõi õpetajate puuduse leevenduseks.
Indrek imestab oma vana isaga ilmaasju arutades samuti: „Näed, kui imelikult asjad on seatud: üks teeb, teine suurustab. Ja mis veel kõige kenam: kolmandad kuulavad ja vaatavad seda pealt ning lähevad suurustajaga, mitte tegijaga.“
Ka õpetajakoolituses kipuvad suurustajad tegijatest üle olema, lubatakse maid ja taevaid kokku, ja kohe, ent asjatundmine kaob lärmi sisse hoopis ära ning ettevõtmistel pole päris koolieluga enam suurt pistmistki. Koolitajaid ei oska ma ka millegi eest kiita. Ainus, mida vist arvatakse oskavat, on raha küsida. Raha eest peaks ju ometi midagi saama – näiteks ülikoolidiplomi, mis lubab õpetajaametit proovida, et siis mujal uusi kõrgusi vallutada.
Praegu on kombeks igasugust uuenduseks kuulutatud asja müüa ja nii müüaksegi projekte, kursusi, nanokraade (ei teagi, mis need täpselt on), valmisolekut, ennastjuhtivat õpet ja muud müüjate arvates põnevat. Vargamäe Indrekki on üsna pessimistlik, kui tõdeb, et „… nad veaksid sisse kas või rästikuid ning välja mädamune, kui aga kõliseks kuld, veniks hõbe ja krabiseks paber. Ja kui rästikud ja mädamunad ei anna küllalt tulu, siis nõuavad nad riigilt isamaalikule ettevõttele toetust.“
Millegipärast tõrgutakse mõistmast, et õpetajatööks tuleb pikemalt ja põhjalikumalt valmistuda kui sessioonõppe kaks päeva nädalalõppudel. Mina õppisin Tartu Riiklikus Ülikoolis viis aastat kuus päeva nädalas. Tegin kolm pedagoogilist praktikat, kõnelemata kodutöödest ja eksamitest. Hinnete väljapressimist lihtsalt läbisaamise jaoks ei võetud jutukski. Mõni tegi küll eksameid ringi, aga põhiliselt stipendiumi saamiseks. Ei olnud kerged need viis aastat, aga andsid palju. Oskusest valida sobiv riietus kuni võimeni kuulata, tähele panna ning enne mõelda kui öelda.
Kes otsustab?
Tulen oma liistude juurde tagasi. Mis eesti keele ja kirjanduse õppimisest siis saab, kui kõik uuendused suure hurraaga heaks kiidetakse? Oleme koos taadiga vaadanud, kuulanud ja lugenud pea kõike, mida meedia sel teemal pakub. Kuulasime Youtube’ist 21. oktoobril ka konverentsi „Eesti keeleala – põline ja rikas“. Ikkagi tahan küsida: mis suunas eesti keele ja kultuuri hoidmise, õppimise ja arendamisega liigutakse, kui inglise keele tunde on koolis eesti keele ja kirjanduse tundidest rohkem ja doktoritöödki valmivad enamasti inglise keeles?
Tallinna Ülikooli nooremlektor Joosep Susi tutvustas telesaates „Kultuuristuudio“ oma avastust, et õpilased ei loe praegu Juhan Liivi nagu 30 aastat tagasi, seetõttu tuleb arvestada nende muutunud tekstikasutustavasid. Kahjuks jättis noormees väite avamata. Ometi oleks õpetajal, kes on kuidagi kooli sattunud, tarvis neid tavasid enne tundi minekut teada, kui ta oma suures vabaduses on siiski otsustanud Liivi luulet käsitleda.
Ikka leidub neid, kes viivad puid kohustusliku kirjanduse tuleriidale – nii ahistav ja isiksuse arengut pärssiv hapuks läinud tava. Ei teagi, kumb parem on – kas see, et lugemisvara soovitavad (või ei soovita) suurustajad või tegijad? Ennastjuhtiv robot toob pitsa koju, ennastjuhtiv õpetaja juhatab oma raamatuvaliku toel last õnneseisundi poole, nagu RÕK-is unistatakse. Nii ilus …
Eluaegne õpetaja Lauri Leesi oli samas telesaates aga seda meelt, et kirjandustund pole siiski soovikontsert, kus käsitletakse vaid seda, mis õpilasele sobib. Kes selle sobivuse üle otsustab? Kas õpilane ise? Või tohib õpetaja, kes loodetavasti midagi ikka kirjandusest teab, ka midagi soovitada? Lauri Leesi on kindel, et pedagoogika eesmärk on siiski õpilast kasvatada ja arendada, tuginedes eesti pedagoogika senistele saavutustele ja vahendades ka uusi seisukohti. Õpetus peab kujundama avara kultuuripildi, mis tähendab eesti ning maailma kõige olulisemate kultuurimärkide tundmist. Ja kes siis veel kui just kirjandusõpetaja soovitab, mida lugeda ja millele tähelepanu pöörata.
Mind lausa ehmatas lektor Susi kummaline arusaamine õppesisu rollist riiklikus õppekavas. Sellest polevat midagi, kui õppesisu esitatakse mingites sekundaarsetes materjalides. Õppetöö kulgeb ikka ludinal, sest kõik õpetajad olevat magistrikraadiga ja mingeid probleeme ei tekkivat.
Ei usu seda magistrijuttu, vastasel korral aktivistide värbamist ju ei toimuks. Kahju on üliõpilastest, kelle ette sattunud lektor ei tea, et riiklikult väärtuslikuks tunnistatud õppesisu ongi õpetaja jaoks õppekava kõige olulisem osa. Miks peaks iga õpetaja oma koolis selle sisu välja mõtlema, kui riiklikud ainekavad on ühisosa loomise vahendid? Miks peab õpetaja kui riikliku õppekava rakendaja tegema tarbetut tööd? Parem on kasutada aega huvitavate tundide ettevalmistamiseks, kooliteatriks või muudeks üritusteks, millel on Eestis pikad ja väärikad traditsioonid.
Ise võetud õigus otsustada
Kes ikkagi vastutab õpetaja põhikoolituse sisu ja riiklike õppekavade koostamise eest? Imaginaarne „meie“, nagu inimestel polekski nimesid. Vast polegi, sest haridusasutuste tähistamiseks on jäänud alles vaid silbid – viimati sündis MUBA. Aga sellisest tühistavast suhtumisest, mis pole sugugi vaid keelemäng, pikemalt järgmisel korral.
Vale otsus hariduses ei paista küll kohe silma, aga seda valusamad on tagajärjed mõne aasta pärast. Mis hakata peale inimestega, kellele lugemine ei meeldi ega sobi? Kas sõna „kohustuslik“, olgu see siis kirjandus või midagi muud, tuleks igal juhul vältida? Kas siis kohustused on maa pealt ära kadunud? Kui pole enam norme, ei ole ju ka vastutust – ei asjatundmatul riigiametnikul ega õpilasel.
Just ise võetud õigus viib vankri kiiresti kraavi, sest ei märgata, et hobune on tagurpidi ette rakendatud. Kui igaüks võib kirjandust rappida, siis mingu nad ka pottsepa juurde hammast ravima või möldri juurde autot parandama. Kes võtab otsustada, mis eesti kultuurimärkidest kõlbab, jõukohane või meeldiv on, ning mis õigusega ta seda teeb?
Nii kuulutataksegi hariduse sisu ebaoluliseks ikka sellesama ise võetud õigusega, vähemalt mingiks ajaks. Siis tulevad juba uued valimised ja saab jälle midagi uuendada. Kui lapsed ja noored enam koolis eesti kultuuripilti mõistma ei hakka, pole põhjust loota, et kestame edasi. Eesti keelt ja kultuuri kannavad edasi ikka ainult eestlased. Seega: mõelgem hariduse sisule nii ülikoolide õpetajakoolituses kui ka kõikides teistes õppeasutustes – lasteaiaga alustades. Ja püüdkem innustada lapsi ja noori kirjandust lugema, see aitab maailma paremini mõista ning mõtestada.
Aituma, VÄÄRIKAS KOOLMEISTER!
Kõik on arukas Teie loos ja õnneks trükiti see ka ära … Miks küll tänased doktorid ja professorid ei suuda samamoodi KOOLI näha ja temast mõelda?
Aga Tammsaare geniaalsus ja inimlikkus tuleb eriti välja tema publitsistikast, mida tema 18-köitelises “Kogutud teostes” leida võib. Soovitan selle osa lugemise gümnaasiumi lõpuklassis KOHUSTUSLIKUKS (Hm!) teha – just vaimu ja kõlbluse harimiseks!