Mida arvavad eestikeelsele õppele üleminekust lasteaia- ja koolijuhid? 

Kuigi ka eesti õppekeelega lasteaedades ja koolides õpib üha enam eesti keelest erineva kodukeelega lapsi, puudutab eestikeelsele õppele üleminek rohkem neid haridusasutusi, kus õpivad valdavalt muukeelsed lapsed. Kuidas selleks valmis ollakse?    

Narva Päikese lasteaias on üheksa rühma: kaks vene õppekeelega sõimerühma ja seitse aiarühma, kus tegutsetakse juba 20 aastat osalise keelekümbluse põhimõttel. „Vanemad soovivad, et laps oskaks eesti keelt, aga et areneks ka tema emakeel,“ räägib lasteaia staažikas direktor Heli Adamovitš.

Kuidas lasteaed muudatusteks valmis on?

Kõige suurem probleem meie piirkonnas on õpetajad. Valitsus on lubanud hakata maksma Ida-Virumaale tulevatele õpetajatele lisatasu, ent iga lasteaed maksab juba praegu eelarve võimaluste piirides eesti keele õpetajatele palgale lisaks head tasu, ometi eesti keele õpetajate dessanti siia piirkonda ei ole. Õpetajaid, kes ei oska riigikeelt piisavalt, on Narvas palju.

Kahjuks on valitsus selles küsimuses väga sinisilmne. Kavas on koolitada ülikoolides lisaks ligi 350 õpetajat, mis kahtlemata leevendab eesti keele õpetajate põuda, aga kui paljud neist kooli ja lasteaeda jõuavad? Kogemus näitab, et paljud õpetajad asuvad tööle pigem teistesse valdkondadesse, sest paraku ei suuda kõik õpetajahariduse omandanud lasteaias või koolis töötada.

Millest tuleks teie arvates alustada?

Ei ole vaja leiutada jalgratast – õppigem teistelt! Ja selleks on retsept, kuidas õpetada üheksa kuuga välja needsamad õpetajad, kes praegu lasteaedades töötavad. Nad on suurepärased, loovad ja tublid õpetajad, kellel juba on erialane kõrgharidus ja kes oskavad eesti keelt B2-tasemel. Vaja on jõuda C1-ni, et olla võimeline õpetama lapsi eesti keeles Narvas, kus puudub keelekeskkond ja 97% elanikest on muukeelsed. 

Koostöös Narva kolledžiga loodi töörühm ja töötati välja lasteaiaõpetajate keelekümbluse koolitusprogramm, millest ka eelmine minister oli teadlik. Programmi mõte on selles, et muukeelsed õpetajad vabastatakse üheksaks kuuks töölt, makstakse neile selle aja jooksul palga ulatuses stipendiumi ning õpetajate töö on käia need üheksa kuud koolis ja pühenduda eesti keele, metoodika, foneetika ja kultuuriloo õppimisele. Sellesse programmi ei pääseks igaüks, vaid sinna saavad tööandja soovitusega ja B2-tasemega õpetajad. Ühtlasi peab õpetaja kirjutama lepingule alla, et jätkab pärast programmi läbimist tööd lasteaias. 

Olen täiesti kindel, et see on praegu kõige praktilisem ja kiirem võimalus koolitada ära kõik Ida-Virumaa piirkonna võimekad õpetajad. Töö ja pere kõrvalt õppida on keeruline, aga meil on siin Narva kolledž, kus saab seda koolitust korraldada. Asendajad üheksaks kuuks ma neile õpetajatele leiaksin, aga praegu on programm seisma jäänud eeskätt maksumuse tõttu. 20 õpetajast koosneva rühma üheksakuuline koolitus läheb maksma 360 000 eurot. Samas olen täiesti kindel, et saaksime tänu sellele hea keeleoskusega ja Eestile lojaalsed õpetajad. Praeguses igas mõttes pingelises olukorras on mõttekas pädevaid ja eestimeelseid õpetajaid koolitada. Kindlasti aitaks see maandada Narvas valitsevaid suuri pingeid ja näitaks riigi kohalolu, mis on samuti äärmiselt tähtis. Sama õppekava järgi võib õpetajaid koolitada mistahes Eesti piirkonnas, Tallinna õpetajatele võib koolituse läbi viia näiteks Tallinna Ülikool.

Kas sellist programmi on varem kuskil rakendatud?

Jah. Eeskujuks on Põhja-Hispaanias asuva Bilbao linna õppekeskuse kogemus, kus selline programm on kasutusel ammu. 1980. aastatel oli selles Baski autonoomses piirkonnas 80% lasteaedu hispaaniakeelsed, kümne aasta pärast ainult 4%. Seal on olukord sarnane nagu Narvas eesti keelega, baski keelt seal eriti ei kuule. Õppekeskuses õpitakse keelt ja metoodikat, koostatakse õppevara, kusjuures see toimib ja sellel on tulemus. Kuna Bilbao keskuses hakatakse keelt õpetama nullist, kestab programm kaks aastat, meil piisaks üheksast kuust, sest õpetajad on juba B2-keeletasemel. Neis piirkondades, kus keelekeskkond puudub, ongi kõige raskem minna B2-tasemelt C1-le. Aga seda on vaja, et olla pädev lapsi eesti keeles õpetama.

See programm aitaks kaadriga kiiresti midagi ära teha. Kui jaanuarist esimese grupiga alustada, on meil septembriks juba 20 õpetajat. 

Jõhvi ühinenud lasteaedades on kolmes majas kokku 30 rühma. „Oleme paar viimast aastat ettevalmistusi teinud ja selle nimel kõvasti vaeva näinud, et inimesed ei peaks oma tööst ilma jääma,“ ütleb Jõhvi lasteaedade direktor Raili Oks.

Mida te töökorralduses muutnud olete?

Eelmisel ja üle-eelmisel aastal koondasime kaks vene õppekeelega rühma ja tegime mõlema asemele eestikeelse sõimerühma. Paljud vene lapsevanemad soovivadki panna lapse juba sõimes eestikeelsesse rühma, et olla valmis eestikeelsele haridusele üle minema.

Õpetajad on viimased kolm aastat usinasti eesti keelt õppinud, et see nõuetele vastavusse viia. Kusjuures mitte ainult õpetajad, vaid ka õpetaja abid ja tehniline personal. Oleme suunanud neid keelekoolitustele ja koolitusi lasteaeda kutsunud. Eelmisel õppeaastal lõime kõigisse kolme majja keelekohvikud, kus meie eesti keele õpetajad mitmesuguseid tegevusi läbi viivad. Sel sügisel lisandus veel keelekohvik Ukraina emadele – kolme maja peale kokku on meil 25 ukraina last –, et ka nemad saaksid eesti keelt õppida ja lasteaia eluoluga kursis olla. 

Kui palju on vene õppekeelega rühmi?

Praegu on meie 30 rühmast ainult kaks täielikult venekeelsed. Ka neist on sõltuvalt vajadusest ja võimalustest kavas moodustada kas keelekümbluse või eesti õppekeelega rühmad. Et eesti keelt valdavaid õpetajaid on raske leida, on meil mitmes eestikeelses rühmas tööl õpetaja ja assistent.

Eesti õppekeelega rühmadele lisaks on kõigis kolmes majas üks keelekümblusmetoodika järgi töötav rühm, samuti on lasteaias kuus katseprojekti rühma, kus töötab professionaalne eestikeelne õpetaja. Kõigis kolmes majas töötab ka eesti keele õpetaja, kes tegeleb vene kodukeelega lastega. 

Kuna 2024. aastal kaovad seadusega lasteaedadest ära katseprojekti rühmad, on üks variant luua nende asemele keelekümblusrühmad. Teine võimalus on eesti õppekeelega rühmad, kus vähemalt pool õppetegevusest toimub eesti keeles. Nii saame kõiki kuut professionaalse õpetaja projektis osalevat eesti keele õpetajat kohe rühmades rakendada. Temaga koos hakkab rühmas töötama õpetaja, kes oskab eesti keelt vähemalt C1-tasemel. Need õpetajad, kes selleks ajaks nõutud keeletasemel pole, tuleb paraku koondada. 

Tallinna Pae Gümnaasiumis õpib selle õppeaasta alguse seisuga 1312 õpilast. „Raske on ette kujutada, kuidas on võimalik seda plaani ellu viia suures vene õppekeelega koolis. Seda enam, et iga kool on erinev,“ tõdevad kooli direktor Izabella Riitsaar ja õppealajuhataja Natalia Presnetsova.

Mis on teie hinnangul peamised takistused?

Algkooliastmes on see veel kuidagi teostatav, aga põhikoolile mõeldes paneb lausa ohkama – ei ole ju eestikeelseid aineõpetajaid! Lünk on selle kohta vähe öelda, see on sügavik, mis tuleb kõigepealt täita, ja alles siis saab hakata üleminekule mõtlema. Alustada tuleks hoopis teisest otsast: kõigepealt teha tegevuskava, seejärel valmistada ette õpetajad ja õppematerjalid.

Küsimusi on selle üleminekuga seoses palju. Kas tõesti peavad vene kodukeelega õpilased hakkama õppima eesti õpilastele mõeldud kooliõpikute järgi? See on ju absurd! Isegi eesti lastele on need õpikud keerulised.

Või võtame hariduslike erivajadustega lapsed, kellel on ka oma emakeeles väga raske teadmisi omandada ja keda kodus ei osata toetada – kuidas me saame viia nad üle eestikeelsele õppele? 

4. klassis on praegu riikliku õppekava järgi esimeses kooliastmes kaks tundi eesti keelt nädalas. Ja nüüd äkki peavad õpilased eesti keeles õppima keerulisi aineid, kus on palju mõisteid ja terminoloogiat! Kuidas saavad ministeeriumis töötavad spetsialistid arvata, et see üleminek on võimalik? Peaksime püüdma ennast õpilase olukorda panna ja mõelda, kas oleksime suutelised hakkama teises keeles õppima.

Kui hästi õpetajad eesti keelt oskavad?

Paljud meie õpetajad oskavad eesti keelt tasemel B2, millest praeguse seaduse järgi piisab õpetajale, kes oma ainet eesti keeles ei õpeta. Meie suure kooli õpetajatest õpetab eesti keeles umbes kolmandik: need on eesti keele õpetajad või nooremad õpetajad, kes on omandanud hariduse eesti keeles. Ka õpetajate vanust tuleks arvestada – kas on ikka mõtet sundida üle 55-aastast õpetajat eesti keelt õppima? Õpetajad on öelnud, et nad võivad eesti keele ära õppida, aga eesti keeles õpetama ei hakka. Nad ei suuda eesti keeles tagada samasugust taset nagu emakeeles õpetades. Õpetaja on perfektsionist, kes tahab anda oma ainet parimal viisil, sest ta ju vastutab selle eest, mida teeb.

Lisaks peavad õpetajal olema teadmised, kuidas õpetada mitte emakeelt kõnelevaid lapsi. See on omaette kunst: teooriad, meetodid, võtted, suur praktika. Ilma selleta ei ole tulemust ega kvaliteeti. Tahame, et lapsed oskaksid ka ainet, mitte ainult keelt.

Mida tuleks kiiremas korras teha?

Riik peab panema õla alla noorte õpetajate ettevalmistamisele, looma programme lisaks „Noored kooli“ programmile. 

Lahendada tuleb õpikute teema. Ideaalis võiks õpetajal olla kogu komplekt: õpik, õpetajaraamat, digi- ja audiomaterjalid, Opiqu keskkonna õppevara ja harjutused. Praegu on ainult varase keelekümbluse õpikud esimeses kooliastmes ning õpetajad koostavad materjale ja töölehti ise. See võtab palju aega ja on pingutav. Kuna õpetajaid on puudu ja nende koormus niigi suur, viib see läbipõlemiseni. Töömaht kasvab üle pea, kui tahad hästi töötada. Ja siis heidetakse õpetajatele ette, et palka tõstetakse, aga tulemust pole!

Koolid on Eestis ebavõrdses olukorras. Ida-Virumaal ja Tallinnas on sisuliselt samad probleemid, Tartus ja Lõuna-Eestis, kuhu on jäänud üksikud vene õppekeelega koolid, on asjad paremini.

Võib-olla on kellelgi võluvits – 30 aastaga ei ole eesti keelt selgeks saadud, nüüd kahe aastaga jõuavad kõik C1-tasemele. 

Tartu plaanib eestikeelsele haridusele üle minna 2025/2026. õppeaastaks. Üleminek puudutab viit haridusasutust, teiste seas Tartu Annelinna Gümnaasiumi, kus 1., 4. ja 7. klassid õpivad sellest sügisest täielikult eesti keeles. Tartu Annelinna Gümnaasiumi direktor Hiie Asser peab eesmärki realistlikuks.

Millised esimesed kogemused on? 

Arvan, et kui laps hakkab 1. klassist teises keeles õppima, kujuneb sellest heade õpetajate juhtimisel loomulik protsess. Kui aga keelt vahetatakse 7. klassis, nagu see on praegu meie osalise keelekümblusega klassides, tuleb teha need sammud hästi rahulikult, kaalutletult ja õpilastele jõukohases tempos, arvestades paralleelselt õpilaste keelelist võimekust.

Toon ühe näite. 7. klassi matemaatika jagasime neljas paralleelklassis nii, et osa hariduslike erivajadustega õpilasi õpib matemaatikat vene keeles eesti keele komponentidega. Kahes tavalises rühmas käib õpe eesti keeles, Ukraina rühmas täiesti vene keeles. Nii et meil on neli matemaatikat.

Tahangi öelda, et õppekeele vahetus ei saa olla eesmärk omaette. Tähtis on, et laps selles protsessis kaduma ei läheks. Seetõttu testisime kõiki õpilasi juba eelmise õppeaasta lõpus, võrdlesime nende aineteadmisi ja eesti keele oskust ning püüdsime teha mõistlikud grupid. Ka haridusliku erivajadusega lastele tuleb keelevahetusel mööndusi teha. Samas pole ilma eesti keeleta ükski grupp.

Mis puutub õpikutesse, siis keelekümblusprogrammis on esimese kooliastme jaoks loodud mõned õpikud, on adapteeritud õppematerjale, koostatud töölehti jne, nii et üht-teist abiks võtta on, aga see kõik ei ole kaugeltki piisav. Vanemates kooliastmetes õpitakse eesti kooli õpikute järgi. Meie õpetajad ütlevad, et need on ka eesti keele kõnelejatele rasked. Koolid ootavad, et õppekirjanduses tehakse head inventuuri ja luuakse uusi materjale selle mõttega, et neid loevad ka õpilased, kelle esimene keel ei ole eesti keel.

Kas eesti keelt valdavad õpetajad on koolis olemas?

Meie koolis on nii eesti kui ka vene emakeelega aineõpetajaid, kes on kõrgkooli lõpetanud eesti keeles või sooritanud eksami vähemalt C1-tasemel. Mõlemad on väga head spetsialistid. Ühtedel on emakeele kõneleja kindlus, teistel natuke parem arusaamine ja tundlikkus sellest, kuidas teist keelt õpetada.

Üks liik õpetajaid on need, kes vajasid seda tõuget. Nende eesti keel on passiivne, nad ei ole seda kasutanud, sest pole vaja olnud. Praegu käib viis-kuus õpetajat eesti keele kursustel, et oma endisaegset C1-taset värskendada, ning neist saavad eestikeelsed õpetajad.

Mõned õpetajad on oma võimalusi realistlikult hinnanud ja võtnud juurde erivajadustega õpilaste õpetamise kursusi. See väga tänuväärne, selliste õpetajate järele on suur vajadus.

Osa koole kurdab, et üleminek on liiga kiire.

Tartus küll mitte. Tartus on keelekümblusprogrammi rakendatud 1992. aastast ning tehtud samme aeglaselt ja õiges järjekorras, et olla üleminekuks valmis. Arvan, et mured nii meil kui Ida-Virumaal on pigem üldist laadi, mitte keelevahetusega seoses. Üks ühine suur mure ongi õpetajate leidmine. Õpetame oma koolis nii vene, ukraina kui ka eesti keelt emakeelena. Kuna eesti, vene, aga ka kõigi teiste keelte oskus on õpilastel hästi erinev, on kujunemas olukord, kus hakkab kujunema väga individuaalne keelerepertuaar. Individuaalsete õpiteede teema ei ole seotud ainult õppekeelega, vaid ka erivajadustega, ootustega kooliharidusele ja palju muuga. 

Mis on teie hinnangul kõige olulisem, et eestikeelsele õppele üleminek õnnestuks?

Eks ikka õpetajad on selle protsessi võtmeisikud. Samuti on oluline hakata tegema asju õiges järjekorras ja mitte võtta igas uues valimisperioodis lubadusi tagasi, nagu varem on juhtunud. Iga sellise protsessi alguses kiputakse tagasilööke või ebaedu siduma just keeleküsimusega. Tihti selgub pikemas perspektiivis, et keel ei ole süüdi, vaid on mitmesuguseid põhjusi, miks laps muukeelses õppes ei kohane. Ilmselt peame juba ette leppima sellega, et HEV-õpilaste arv võib lähiaastatel veidi kasvada. Õpilaste väiksemates gruppides ning diferentseeritumalt ja individuaalsemalt õpetamine nõuab lihtsalt rohkem ressurssi. Aga kui seda teadvustada ja sellega tegeleda, ei tohiks see protsesse suures plaanis halvasti mõjutada.

Kuigi praegune plaan võib tunduda mõnes piirkonnas liiga ambitsioonikas või isegi võimatu, tuleb hakata järjepidevalt minema: alustades lasteaiast, esimesest ja teisest kooliastmest ja nii edasi, ning mitte kaotada juba saavutatud edu.