Milline on alushariduse ja lapsehoiu korraldus Eestis Barcelona eesmärkide valguses?

Aastal 2002 määras Euroopa ülemkogu kindlaks alusharidust ja lapsehoidu käsitlevad Barcelona strateegia eesmärgid, et suurendada naiste osalemist tööturul. Nüüd, kakskümmend aastat hiljem, on Euroopa Komisjon palunud liikmesriikidel need eesmärgid üle vaadata.

Suurendamaks naiste osalemist tööturul, teeb komisjon ettepaneku, et aastaks 2030 käiks vähemalt 50% alla kolmeaastastest lastest ning 96% lastest alates kolmandast eluaastast kuni kooliminekuni lasteaias või lastehoius. Samuti soovitab komisjon liikmesriikidel kehtestada seaduslik õigus alusharidusele; tagada, et lapsehoiuteenused oleksid taskukohased, juurdepääsetavad ja kvaliteetsed ning kättesaadavad nii linna- kui ka maapiirkonnas; võtta kasutusele meetmeid, et võimaldada ja suurendada ebasoodsatest oludest pärit laste ning erivajadusega laste osalemist alushariduses; uurida laste lapsehoius veedetud tundide arvu ja tagada, et lapsehoid oleks kättesaadav nii kaua, et vanemad saaksid teha tasustatavat tööd; samuti soodustada lapsehoiu võrdset jagamist vanemate vahel, võideldes soostereotüüpide vastu, ning toetada peresõbralikku tööaja korraldust.

Millised neist eesmärkidest on Eestis juba saavutatud ning millistele tuleb senisest rohkem tähelepanu pöörata? Sotsiaalministeerium kujundab koostöös haridus- ja teadusministeeriumiga riigi seisukohti alushariduse ja lapsehoiu korralduse kohta ning on küsinud selle kohta arvamusi ja hinnanguid ka huvigruppidelt.

Tartu Ülikooli haridusteaduste instituudi alushariduse kaasprofessor Merle Taimalu ja alushariduse nooremlektor Heily Leola:

• Väga oluline on tagada lapsehoius ja alushariduses osalemine ebasoodsatest oludest pärit ja erivajadustega lastele.
• Luua tuleb hoiuteenuse võimalusi ka mittetraditsioonilistel aegadel (õhtune ja ööhoid üksikvanematele ning vahetustega töötajatele).
• Et tagada alushariduses töötavate õpetajate järelkasv, on vaja suurendada pakutavate õppekohtade arvu ülikoolides.

Tuleb väärtustada emade naasmist tööturule, tagades lapsele turvaline hoiukoht ema tööloleku ajaks. Eestis on laste osalusmäär alushariduses juba üsna kõrge (2021. aastal 2-aastastest lastest 74%, 3–6 a 90%, sh 3 a 93% ja 5 a 96%). Kuna Eestis ei ole lasteaiad enam ammu ainult hoiuteenuse pakkujad, vaid haridusasutused, oleme nõus, et alushariduses osalemise protsent peab tõusma, eriti paaril viimasel aastal enne kooliminekut.

Väga oluline on tagada lapsehoius ja alushariduses osalemine ebasoodsatest oludest pärit ja erivajadustega lastele, et nad saaksid võimalikult varakult asjakohast tuge. 

Juurdepääsetavusele tuleb mõelda ka laiemas mõttes, pakkudes rohkem paindlikke hoiuvõimalusi. Näiteks luua vajadusel rohkem hoiuteenuse võimalusi ka mittetraditsioonilisel lasteaia lahtioleku aegadel (nt õhtune hoid, ööhoid jms üksikvanematele ja vahetustega töötajatele jne). 

Siiski ei pea me alla 18-kuuste laste osalemist lastehoius õigeks. Eestis on emale/vanemale tagatud töökoha säilimine kuni lapse 3-aastaseks saamiseni ning vanemahüvitis lapse 1,5-aastaseks saamiseni peaks pakkuma võimalust last sel ajal kodus kasvatada. Selle vanuseni vajab laps eelkõige tihedat kontakti kõige lähedasematega. 

Küll aga võiks liikuda selles suunas, et 1,5-aastase vanemahüvitise ajal oleksid lapsega kodus nii ema kui isa ajaliselt võrdsemalt jaotatuna. See võimalus on Eestis olemas, iseasi, kuidas pered seda kasutavad. Isade osalus väikelapse hooldamises (töölt pikema vanemapuhkuse võtmine, et võimaldada emal tööle naasta) on küll kasvamas, kuid nende panus jääb emade omale siiski alla. Leiame, et lisaks naiste tööhõive võimaluste parandamisele tuleb ühiskonnas mõelda sellele, kuidas suurendada isade osakaalu laste hooldamisel, ning kõrvaldada võimalikke takistusi isade osalussoovi puhul. 

Taskukohasus on oluline kriteerium, mille poole püüelda. Eestis on kõigis muudes haridusastmetes haridus tasuta, ainult alusharidus on tasuline (kohatasu + toit). Ehk on aeg viia ka alusharidus üldharidusega võrdsesse seisu, nii et see oleks vanema jaoks tasuta. Kui kohatasust loobumist riigi poolt ühtselt reguleerituna võimalikuks ei peeta, peaks kõrgema kohatasuga omavalitsustes olema riigi toetus, et lapsevanema makstav summa ei sõltuks nii suurel määral elukohast. Eestis erinevad kohatasud praegu rohkem kui kümme korda. Siiski on peredel võimalik taotleda kohatasu maksmisel toetust ning mitme lasteaias käiva lapse puhul on see paljudes omavalitsustes igal järgmisel lapsel väiksem või alates kolmandast lapsest puudub üldse.

Kaasava hariduse kontekstis ja muukeelsete laste osakaalu suurenemisel rühmades tuleb tähele panna, et ei langeks töö kvaliteet. Õpetajatele peavad olema tagatud vajalikud täienduskoolitused. Vastavalt vajadusele olgu rühmas rohkem õpetajaid abistavaid töötajaid ning tugiisikuid lisatuge vajavate lastega toimetulekuks. See võimalus on olemas ka praegu, aga ei realiseeru (nt ei leita sobivat tugiisikut). Kindlasti tuleb üle vaadata laste ja täiskasvanute suhtarv sõltuvalt laste vanusest ja rühma tüübist. Laste arvu rühmas ei tohiks kergel käel suurendada või seda ei tohiks motiveerida nt saadav suurem pearaha.

Et tagada alushariduses töötavate õpetajate järelkasv, on vaja suurendada pakutavate õppekohtade arvu ülikoolides. Lasteaiaõpetajate palk olgu võrdne kooliõpetaja omaga. Uuel töökohal alustava õpetaja kohanemist toetagu meetmed (nt mingi n-ö miinimumpakett, mida peab alustavale õpetajale pakkuma) ning tuleb luua motiveeriv karjäärimudel ka lasteaiaõpetajatele. 

Eesti Lasteaednike Liidu esinaine Evelin Sarapuu: 

• Üha rohkemates rühmades on kasutusel mudel üks kõrgharidusega õpetaja ja kaks keskharidusega töötajat, mis on otsene oht hariduse kvaliteedile.
• Täiskasvanute/laste suhtarv peab olema maksimaalselt 1:7 sõimerühmas ja 1:10 aiarühmas. 
• Meie laste tööpäev lasteaias või -hoius on tihti pikem kui teistes riikides.

Rahvusvahelised uuringud on näidanud, et alushariduse kvaliteedi üks olulisemaid komponente on personali kutsepädevus. Enamasti töötab meie lasteaedade rühma meeskonnas kaks kõrgharitud pedagoogi, keda abistab abiõpetaja. Praegu kooskõlastamisel olevas alushariduse ja lapsehoiu seaduses on kavas teha lastega töötavate inimeste kvalifikatsioonis järeleandmisi. Nimelt on uue eelnõuga kavas sätestada, et rühmas peab töötama vähemalt üks kõrgharidusega (mis ei pea olema pedagoogiline kõrgharidus) õpetaja. Nii jõuavad haridusasutustesse karjäärimuutjad. See ei ole iseenesest halb lähenemine, kuid keeruliseks muutub olukord siis, kui asutused ei jõua enam mittepedagoogilise ettevalmistusega inimesi kohapeal tööks ette valmistada või on viimased enamuses. Ühe õpetaja ja kahe teda asendava töötaja mudel aitab mingil määral raha kokku hoida ning seda on hakatud liiga palju kasutama. Nii on lasteaedades sagenenud juhud, kus rühmas töötab üks õpetaja koos assistendi ja õpetaja abiga. Viimastele kehtib keskhariduse nõue, soovituslikult hoidja ettevalmistus. Siin on otsene alushariduse kvaliteedi languse oht. Segadus abiõpetajate kvalifikatsiooninõuete, tööülesannete ja staatusega tuleb lahendada.

Eestis on praegu alusharidusse kaasatud ligi 92% ehk valdav osa eelkooliealistest lastest. Kuigi lastele on kohad tagatud, võivad nad jääda võimetekohase õpetuseta. Alushariduse kvaliteeti ei suudeta tagada, kuna vajaliku ettevalmistusega spetsialiste ei jätku, suur osa õpetajaid plaanivad vanuse tõttu töölt lahkuda, aga noori õpetajaid juurde ei tule. Noortest paljud ei asu tööle õpitud erialal või lahkuvad töölt. Oleme olukorras, kus nii õpetajate kui ka tugispetsialistidena on ametis kvalifikatsioonile mittevastavad spetsialistid. 

Alushariduse kvaliteedi hindamise alus on koolieelse lasteasutuse õppekava, mida haridusühendused, praktikud ning ülikoolide esindajad alates 2017. aastast uuendama asusid. Tulevikus on alushariduse peamine väljakutse uuenenud õppekava rakendumine, mida toetab heade kogemuste jagamine, et jõuda olukorda, kus lapsest lähtuv õppimine ja õpetamine jõuaks kõikidesse lasteaedadesse ja iga lapseni.

Kuigi Eestis on alushariduses osalevate laste protsent veidi väiksem kui Euroopas keskmiselt, tuleb kahetsusega nentida, et meie lapse tööpäev on lasteaias või -hoius tihti pikem kui tema eakaaslastel mujal riikides. On lapsi, kes viibivad lasteasutuses eri põhjustel kümme või isegi rohkem tundi päevas. 

Kuna lapsevanemal on kohustus oma lapse õpetamisel-kasvatamisel osaleda, tuleb lapse päeva pikkust hoius ja aias mingil määral reguleerida. Soomes esitavad vanemad lasteaiale töökohast tõendi tööaja ja puhkuse kohta, kuna neil on kohustus oma lapsega koos puhata. Eestis juhtub liiga sageli, et vanema puhkuse ajal käib laps lasteaias. Kurvaks tegevalt palju kasutatakse lasteaiakohta suvi läbi. Laps peaks saama aasta jooksul vähemalt kaks nädalat veeta koos vanemate ja perega. 

Alushariduse kvaliteedi üks oluline näitaja on täiskasvanute/laste suhtarv rühmas, mis uue koolieelse lasteasutuse seaduse järgi on sõimerühmas maksimaalselt 1:8 ja lasteaiarühmas 1:12. Arvestades kaasava haridusega ning soovist hoida laste ja õpetajate vaimset tervist, tegi lasteaednike liit ettepaneku uues seaduses suhtarvusid vähendada: sõimerühmas 1:7 ja aiarühmas 1:10. Kusjuures lasteaia hoolekogu ei saaks rühma suurendada. Selle ettepaneku vastu seisid kõige tulisemalt omavalitsuste esindajad, kellel lasub kohustus tagada kõigile soovijatele lasteaiakoht ning kes on huvitatud võimalikult suurtest laste gruppidest.

Oluline mõju alushariduse kvaliteedile on õpetaja töötasul. Alushariduses töötavatel spetsialistidel peab olema magistritasemel pedagoogiline ettevalmistus ning lasteaiaõpetaja palgatase peab olema vähemalt võrdne kooliõpetaja omaga. 

Praegu ei ole lasteaiaõpetaja palk tema töökohustuste ja vastutusega kooskõlas. Kui kooliõpetaja saab klassijuhataja töö eest lisatasu, siis lasteaiaõpetajal on klassijuhataja tööga sarnased kohustused põhitöötasu sisse arvatud. Samuti puudub karjäärimudel, mis motiveeriks õpetajat ennast arendama ning kvalifikatsiooni tõstma. 

Üle tuleb vaadata töökorraldus. Alates 2013. aastast ei kehti enam määrus, mis sätestas tööaja hulka viis tundi üldtööaega tegevuste ettevalmistamiseks ja aruteludeks kolleegidega. Õpetaja 35-tunnise tööaja sisse nädalas peavad mahtuma kõik töökohustused. On küllalt lasteaedu, kus õpetajad peavad kogu oma tööaja tegelema lastega ning muud tööülesanded täidetakse oma vabast ajast. Õpetajal peab olema tööaja jooksul aega tegelda ka iseenda ning valdkonna arendamisega.

Eesti Logopeedide Ühingu eestseisuse liige Sirli Pikk:

• Seadusega on Eestis erivajadusega lastele tagatud alushariduse saamiseks head võimalused.
• Jätkuvalt on puudu tugispetsialistidest nii maa- kui linnalasteaedades, nii tava- kui erirühmades.
• Raske või sügava puudega lapsed sageli erirühma ei jõua.

On hea meel tõdeda, et seadusega on Eestis erivajadusega lastele tagatud head võimalused alushariduse saamiseks. Kohalikul omavalitsusel on kohustus luua sobitus- ja erirühmi või lasteaedu lähtuvalt erivajaduse spetsiifikast, kui laps seda vajab. 

Probleemiks on piirkonniti rahavõimalused, mistõttu seda kohustust pahatihti ei täideta. Samuti ei oska lasteaiaõpetajad sageli erivajadusega lapsi õpetada-arendada. Jätkuvalt on puudu tugispetsialistidest nii maa- kui linnalasteaedades, nii tava- kui erirühmades. Raske või sügava puudega lapsed sageli erirühma ei jõua. Mõnikord on lasteaed nii kaugel, et puudega last sinna viia pole mõistlik või võimalik.

Logopeedide ühingu arvates vajab senisest enam tähelepanu kooliväline hooldus. Algklassilastele pakutakse võimalust osaleda pikapäevarühmas/kogupäevakoolis, kuid mitte igas koolis ja klassis. Pakutav õpiabi kodutööde tegemiseks ei pruugi HEV-lapsele sobida, sest nad võivad olla pärast tunde väsinud või ei suuda suures kollektiivis keskenduda. 

Kogupäevakool ei lahenda nende vanemate probleemi, kes on tööl hilisõhtuni või töötavad 24-tunnistes vahetustes.

Eesti Eripedagoogide Liidu esimees Liina Õmblus:

• Eestis käib 85% sobitus- või erirühma soovitusega lastest tavarühmas ja üksnes 15% erirühmas. Peame oluliseks märkida, et erirühmad ja eriklassid on samuti kaasamine.
• Tugispetsialisti teenus piirdub sageli vaid vajaduse hindamisega, ega hõlma iganädalast tugiteenuse pakkumist.
• Sobitus- või erirühma tingimusi vajavad lapsed võiksid saada lasteaeda väljaspool järjekorda.

Kaasava hariduse valguses tuleks üle vaadata rühmade suurus, komplekteerimine ja erirühmade loomine. Et kaasamine sisuliselt õnnestuks, peab rühmas ja klassis olema vähem lapsi, lasteaiarühmas piirnormina mitte üle 18 ja koolis mitte üle 20. Hoolsamini tuleb järgida põhimõtet, et erivajadustega lapse kaasamisel rühma laste piirarvu vähendatakse ning tagatakse personalile eripedagoogiline vajalik täiendkoolitus. EHIS-e andmetel käib Eestis 85% sobitus- või erirühma soovitusega lastest tavarühmas ja üksnes 15% erirühmas. Seega on kaasamine levinud, aga paraku nii, et laps jääb suure tõenäosusega võimetekohase õpetuseta. 

Kuigi näitajate poolest saavad paljud lapsed tugispetsialisti teenust, piirdub see sageli vaid vajaduse hindamisega ega hõlma iganädalast reaalset tugiteenust. Kahjuks on sageli tugispetsialistidena tööl kvalifikatsioonile mittevastavad töötajad (nt on küll erialane bakalaureuseharidus, aga puudub magistritase või kutse). Kindlasti on igasugune täiskasvanu toetus lapsele abiks, kuid seda ei saa võrdsustada kvalifikatsioonile vastava spetsialisti teenusega. 

Peame oluliseks märkida, et erirühmad ja -klassid on samuti kaasamine. Just seal tagatakse lapsele sageli parimad tingimused hariduse omandamiseks. Võimalus neid avada peab kindlasti säilima. 

Tegime uude alushariduse ja lapsehoiu seadusesse ettepaneku, et koolivälise nõustamismeeskonna soovitusega sobitus- või erirühma tingimusi vajavad lapsed saaksid lasteaeda väljaspool järjekorda. Samuti ei tohiks ühte rühma kaasata rohkem kui kolm erivajadusega last. See annaks kindluse, et erivajadustega laps ka lasteaias käib. Kui erivajadustega lapse vanem kogeb, et tema lapsel on lasteaias halb, jätab ta lapse pigem koju. Ka pikad järjekorrad sunnivad ühe lapsevanema (enamasti ema) tööst loobuma. Kui erivajadusega laps saaks lasteaeda väljaspool järjekorda, oleks see tugev sõnum, et tasub minna uuringutele ja teha kindlaks, kas ja milline erivajadus lapsel on. Hindamine võimaldab ka puudespetsiifilisemat õpetamist (kui erirühmad ikkagi kaovad). Kaasatavate laste piirarv rühma kohta suurendab tõenäosust, et neid suudetakse ka õpetada (mitte üksnes ära hoida) ja vähendab ohtu, et lõpuks on lasteaias ikkagi üks rühm, kuhu rasked juhtumid (sh ebaõnnestunud kaasamise tagajärg) kokku pannakse.

Ilmselgelt vajab see muudatus lisaraha. Tugispetsialistide teenuste tagamiseks on oluline, et lasteaia tugispetsialistide palgad vastavad vähemalt kooliõpetajate palkadele (magistrikraadile).

Eesti Lastehoidude Liidu tegevjuht Kristi Stahl: 

• Eesti liigub suunas, et lastehoiud pakuvad sarnaselt lasteaedadega kvaliteetset alusharidust.
• Alushariduse kvaliteedile lisaks tuleb rääkida valikuvabadusest: lastevanematel peab olema võimalus valida enda ja oma lapse vajadustele sobivaim lasteasutus.
• Senisest rohkem tuleb pöörata tähelepanu hariduse standardiseerimisele ning suurandmete kogumisele ja analüüsimisele ehk kvaliteedi mõõdetavale aspektile.

Barcelona eesmärkide dokumenti läbi töötades oli kõige olulisem, et alushariduses räägiti lastehoidudest ja -aedadest samaväärsena. Uus alushariduse ja lapsehoiu seaduse eelnõu ei ole küll veel vastu võetud, kuid ka Eesti liigub suunas, et lastehoiud pakuvad kvaliteetset alusharidust. Euroopa Liit on seadnud liikmesriikidele ühise eesmärgi, et 2030. aastaks oleks üldine tööhõive määr 78%. Eestis oli tööhõive määr statistikaameti andmetel 2022. aasta II kvartalis 68,8% (meestel 70,6% ja naistel 67,1%), nii et arenguruumi meil on. 

Lisaeesmärk on vähendada soolist tööhõivelõhet 2019. aastaga võrreldes vähemalt poole võrra kõigis EL-i riikides. Tähtis on ka, et naiste kodutööde maht on võrreldes meestega oluliselt suurem: pesu pesemine, poes käimine, toidu valmistamine, koristamine, lastega koos õppimine jne võtab naiselt Euroopa Liidus keskmiselt 39 tundi nädalas. Mees panustab samalaadsetesse tegevustesse nädala jooksul seevastu rohkem kui poole vähem, 19 tundi. Naistel on seega oluliselt keerulisem käia täiskohaga tööl.
Seega on läbimõeldult korraldatud alusharidusel perede abistamisel ning lapse kognitiivsel ja sotsiaalsel arendamisel oluline roll. Eestis jääb alushariduses osalevate laste arv Euroopa Liidu keskmisele alla. Kuna meie seadused ja lapsetoetused võimaldavad vanemal olla lapsega poolteist kuni kolm aastat kodus, on naised tööturult eemal kauem, kui Euroopa Liidus keskmiselt tavaks. Asja teine külg on aga see, et naiste ja meeste palgalõhe oli 2021. aastal Eestis pea 15%, mis on äärmiselt suur. 

Lastehoidude ja lastevanemate liidu esindajad on veendunud, et vanematel peab säilima võimalus olla lapsega võimalikult kaua kodus, seda eriti esimesel kolmel eluaastal, mis on lapse arengu seisukohalt ülioluline. Samas ei pea kodus olemine tähendama tööturult eemal viibimist. Töö- ja eraelu paindlik korraldamine, osaajaga töötamine ja kaugtöö on siin võtmetähtsusega. Kvaliteedile lisaks tuleb alushariduses rääkida ka valikuvabadusest: lastevanematel peab olema võimalus valida enda ja oma lapse vajadustele sobivaim lasteasutus, seda nii valitud metoodikast, logistilisest sobivusest kui ka näiteks lapse eripärast lähtuvalt. Tähtis on ka märkida, et Euroopa Liit seab erineva ajalise alushariduses osalemise määra sõltuvalt lapse vanusest: kuni 3-aastane laps peaks käima lastehoius või -aias 25 tundi nädalas. See tähendab üht vaba päeva ja paindlikku võimalust teenust kasutada. 

Ehkki alushariduse kvaliteeti üheselt määratleda ja mõõta on raske, tuleb siiski välja töötada teenuse kättesaadavust, valikuvõimalust, rahastust ja muid olulisi aspekte vaatlev kvaliteediraamistik, millele pakutavat alusharidust analüüsides toetuda. Rohkem tuleb pöörata tähelepanu hariduse standardiseerimisele ning suurandmete kogumisele ja analüüsimisele ehk kvaliteedi mõõdetavale aspektile, milleks pakub sisendit näiteks paljudes lasteaedades kasutusel olev Eliisi süsteem. Kindlasti tuleb alusharidust vaadata oluliselt laiemalt kui lihtsalt laste hoidmist ja kooliks ettevalmistamist. Kvaliteetne ning läbimõeldud alusharidus on ühiskonna heaolu oluline tugisammas.