Ministeerium kaasab ja teeb selgitustööd
Eestikeelsele õppele üleminek on mastaapne ja ambitsioonikas ettevõtmine ning vaevalt keegi siinkohal vastu vaidleb. Küll aga küsitakse, miks teha seda nii kiiresti ja just sel moel, nagu oleme kirja pannud seaduseelnõusse ja tegevuskavasse, mida minister Tõnis Lukas eelmisel nädalal valitsusele tutvustas.
Eelnõu ja tegevuskava on sündinud võtmepartnereid kaasates. Arutelud jätkuvad ja detaile täpsustatakse, kuna valitsusele esitatud tegevuskava juurde hakkame koostöös partneritega koostama ka iga-aastaseid tegevusplaane. Nendes fikseerime konkreetsed tulemused, mida soovime aasta jooksul ära teha. Teisiti poleks see mõeldav, sest üleminekul on lisaks riigile tähtis roll kohalikel omavalitsustel, koolijuhtidel, õpetajatel ja õpetajate koolitajatel, lastevanematel jne. Peame kaasamist äärmiselt vajalikuks ka nüüd, kui valitsus on ministeeriumi kavandatavatele tegevustele rohelise tule andnud. Jätkame infotundide, arutelude ja ümarlaudade korraldamist ning võtame rõõmuga vastu partnerite kutsed nende korraldatavatele kohtumistele.
Et üleminek sujuks, tegeleme kõikvõimalike väljakutsetega. Oleme ette valmistanud laiapõhjalise meetmete paketi, mille ellurakendamine eeldab märkimisväärseid investeeringuid. 2023. aasta riigieelarves on selleks kavandatud 41 miljonit eurot. Järgmise nelja aasta peale on täiendava raha vajadus riigieelarvest kokku ca 300 miljonit eurot. Lisaks panustab riik EL-i tõukefondide raha.
Vastuseks neile, kes leiavad, et riik üleminekuga kiirustab, juhin tähelepanu, et tegevuskava eestikeelsele õppele minekuks valmis juba 2021. aasta novembris eelmise valitsusliidu ajal ning nüüd on tegemist selle täiendatud ja täpsustatud versiooniga. Ent hoopis kaalukam argument on, et me ei alusta üleminekut nullist. Väga palju on juba ära tehtud. Tublimate koolipidajate ja koolide jaoks on üleminek eestikeelsele õppele asjade loomulik käik ja neile ei valmista see vähimatki peavalu. Nii neile kui üleminekuks vähem valmis olijatele ulatab riik abikäe, pakkudes nii toetusi, koolitusi kui nõustamist. Ülemineku rakendamiseni on jäänud kaks õppeaastat, mille jooksul on igal koolil võimalik mõelda, kuidas muutustega toime tulla ning millest alustada.
Vanasõna ütleb, et kes palju küsib, saab targemaks. Tänapäeval teame, et küsimine ei näita küsija teadmatust, vaid peegeldab nii seda, mida küsija teab, kui ka seda, mis tema teadmistes puudub.
Me ei karda küsimusi, oleme valmis vastama ja selgitama. Kui peakski leiduma küsimusi, millele vastust veel ei ole, otsime ja leiame need. Korduma kippuvad küsimused koos vastustega leiab ministeeriumi veebist www.hm.ee/üleminek.
Proua Kantsler!
Just ideoloogilis-poliitilised otsused meeldivad paljudele, sest nad on väiselt-vormiliselt LIHTSAD. Nii ka muulaste üleminek eestikeelsele õppele.
HTM-i veebis olevad plaanid-kavad jätavad aga ülimalt keerulise-põhjaliku mulje oma mitmekesisuses, kuid … Sageli saavad saatuslikuks hoopis varjatud tegurid. Oleme juba aastaid selgitanud, et ÕPETAJATE ETTEVALMISTUS on Eestis allakäiguteel just SISULISELT – seal ei lähtuta enam TEADUSEST ja pedagoogikast vaid nn MOEST (MÕK jne). Kuid heites kõrvale DIDAKTIKA kui teaduse, rääkimata arengupsühholoogiast ja kognitiivsest psühholoogiast (pluss pedagoogiline praktika), saadame klassi ette abitu, ettevalmistuseta inimese-noore, kes sealt peagi pageb …
Ja tulemused? Mõnda aega on meie ajakirjanduses kaude juttu arstide, inseneride ja alates tänasest (!) ka juristide koolituse probleemidest. Lisan – gümnasistide nõrga ettevalmistuse tõttu! – NOKK KINNI, SABA LAHTI …
Vaba aja tõttu jälgisin augustis ka õpetajatele mõeldud “teaduslike konverentside” TASET – SEDA POLE OLLAGI … Mis saab edasi? Ilukõned ju Eestit edasi ei vii!