Mõjutamine (1): Kuidas hea inimene kurjaks muutub?
Kuidas meid mõjutatakse?
Häid inimesi on võimalik ära võrgutada ja kurja tegema provotseerida, ütleb Ameerika psühholoog Philip Zimbardo. Seda väidab ta eelkõige oma ülikoolis tehtud eksperimentide põhjal, kuid sama tõdemuseni on jõudnud ka mitmed teised sotsiaalteadlased.
Ja eks hea inimese kurjaks muutumise võimalikkust kinnita elu ise – näiteks Venemaa kodanike pikaajaline toetus praegu Ukrainas toimuvatele õudustele. Kuidagi on nad ära lummatud ja mingil moel on neid provotseeritud. Nagu võrgutati ja provotseeriti möödunud sajandil ära saksa rahvas.
Zimbardot huvitas, missugused tegurid peavad kokku langema ja millised mehhanismid toimima, et täiskasvanud inimesed oleksid piisavalt võrgutatud ja asuksid kurja pooldama. Loomulikul huvitab ka õpetajaid, missugused tegurid võimaldavad koolis tekkida näiteks kiusamisel, millega kogu klass kaasa läheb. Ühiskonnateadlaste uuringutest on siin abi ka õpetajale.
Kuidas siis inimesi halva suunas mõjutatakse? Pöördusime sotsiaalteadlaste poole, kes on teemat lähemalt uurinud, ja nii ilmub Õpetajate Lehes kuus artiklit, mille sisuks on inimese mõtete, hoiakute ja käitumise mõjutamine. Artiklite autorid on
- Maria Murumaa Mengel, kes selgitab, kuidas mõjutavad oma jälgijaid populaarsed suunamudijad ehk influencer’id.
- Andu Rämmer tutvustab Henri Tajfeli eksperimenti, kus uuritakse gruppi kuulumise mõju inimese mõtlemisele ja käitumisele.
- Aro Velmet analüüsib Stanley Milgrami eksperimenti ja autoriteedi mõju inimesele.
- Mai Beilmann vaatleb karismaatilise juhi mõju.
- Triinu Jõgi Eesti Väitlusseltsist uurib populaarsete demagoogiavõtete mõju.
Inimene mõtleb vastavalt rollile, mis talle ühiskonnas on antud. Kui roll eeldab kurjust, siis sellesse rolli sattunud inimene muutubki kurjaks.
Pedagoogidele see väide ilmselgelt ei meeldi, sest me püüame kasvatada inimesi, kes jäävad igas rollis ja olukorras iseendaks. Stanfordi ülikooli professor Philip Zimbardo aga väidab, et tavaliselt ei jääda. Oma eksperimentide põhjal ütleb ta, et enamasti mõtleb inimene vastavalt rollile, milles ta on, ja olukorrale, kuhu ta satub. Teiste sõnadega: halba rolli ja keskkonda sattudes võib inimene kergesti halba teha. Siin meenub muidugi Nürnbergi kohtuprotsess, kus natsikurjategijad väitsid, et nad täitsid lihtsalt käsku ehk olid rollis, mis oli neile antud.
Philip Zimbardo on põhjalikult uurinud, missuguste tegurite mõjul muutub hea inimene kurjaks. Mis tingimused peavad olema täidetud, et vaimselt terved ja igas mõttes tavalised inimesed laskuksid sõnulseletamatu õeluseni. Inimese niisugust heast kurjaks muutumist nimetab Zimbardo Luciferi efektiks.
Tema kõige kuulsam teos kannabki pealkirja „Luciferi efekt“. Seal kirjutab ta, et heast kurjaks muutuda pole raske, sest piir inimese hea ja kurja poole vahel on õhkõrn, mistõttu kaldubki inimene kurja tegema üllatavalt kergesti. Kuid Zimbardo toonitab siiski, et inimene võib kalduda ka head tegema kergesti. Mis tegurid panevad inimest head tegema, sellest kirjutab Zimbardo oma teises raamatus „Kangelasliku kujutlusvõime projekt“. Kuid pange tähele – head tegemine on Zimbardo järgi samuti roll, mitte isikuomadus ega sisemine voorus, mis on tekkinud kaastundest. Selline on Zimbardo inimesekontseptsioon.
„Luciferi efektiga“ seoses on kohane meenutada, et Lucifer (ld valguse kandja) oli algselt üks jumala peainglitest. Kuid Luciferil tekkis mõte, et inglid võiksid jumalat asendada, ja nii heideti ta taevast alla põrgusse. Valguseinglist sai pimeduse vürst. Niisamuti võibki saada ka heast inimesest kuri inimene.
Et inimene võib kurjusega kergesti kaasa minna, seda kinnitab Zimbardo kuulus vanglakatse, mille ta viis läbi Stanford ülikooli keldriruumides 1971. aastal. Katses osales 20 juhuslikult valitud üliõpilast, kellest pooled määrati vangideks ja teised valvuriteks. Eesmärk oli uurida vangide käitumist raskes olukorras ja seepärast oli valvurite ülesanne muuta vangide elu raskeks. Juba katse esimesel päeval selgus, et üliõpilased elasid oma uude rolli kiiresti sisse. Vangivalvuriteks määratud noored hakkasid oma vange – õpingukaaslasi! – peagi tõsiselt kiusama ja mõnitama. Vangid aga muutusid ülimalt passiivseks ja depressiivseks. Mõne päevaga muutus kolmandik valvuritest tõelisteks sadistideks, nii et kaks vangi lahkus eksperimendist enne selle lõppu. Valvurid käitusid neile antud rolli survel nii julmalt, et Zimbardo kahele nädalale kavandatud eksperiment tuli osalejate turvalisuse huvides juba kuuendal päeval katkestada.
Missugused tegurid toetasid negatiivse rolli omaks võtmist?
Miks üliõpilased oma rolli nii suure andumusega sisse elasid? Sõna „andumus“ ei ole antud juhul liialdus, sest osa valvuri rolli täitnud üliõpilastest oli tõsiselt löödud, et eksperiment katkestati – neile nende roll meeldis.
Zimbardo toob negatiivse rolli omaksvõtmist soodustavatest teguritest esile järgmised.
Individuaalsuse kaotamine. Zimbardo katses pandi inimesed ühesugusesse vormiriietusse ja nad kandsid päikeseprille, et kõik näeksid võimalikult sarnased välja. Nagu erisõjaväelased. Et keegi ei mõjuks isiksusena, asendati vangide nimed numbritega ja vangid pidi ka üksteise poole pöördudes kasutama numbreid. See muutis nad anonüümseks. (Muide, ka Izjumi massihaua ristidele kirjutati nimede asemel numbrid – et hukkunuid ei tajutaks isiksustena.) Sellises olukorras tundsid tudengitest valvurid ennast anonüümsetena ja neil oli suhteliselt lihtne moraalinormidest üle astuda.
Verbaalne alandamine. Vange võis sõimata, neid võis nimetada ohtlikeks, alatuteks ja hingetuteks jne.
Dehumaniseerimine. Vange lubati kujutada vaenlastena, kelles pole midagi inimlikku. Nii hakkasid valvurid tajuma vange endast alamatena ja ka vangid ise tajusid ennast nii. Tekitati „omade“ ja „võõraste“ vastandumine. „Võõrad“ muutusid umbisikulisteks, mõttetuteks või koguni abstraktseteks olenditeks, kes ohustasid „omade“ väärtusi ja uskumusi.
Grupi võim. Valvurid moodustasid kokku kuuluva grupi. Kurja tehti grupina ja see vähendas grupi iga liikme individuaalset vastutust. Tekib tunne, et erinevalt üksikisikust grupp ei eksi. Tekkis vabandus: teised tegid ka.
Autoriteedi toetus. Zimbardole on ette heidetud, et ta julgustas valvureid julmalt käituma, mistõttu ei peeta seda eksperimenti teaduslikult korrektseks. Teisalt on just autoriteedi toetus üks olulisemaid tegureid, mis julgustab inimesi kurja tegema. Olgu märgitud, et valvurite julmuse esiletoomine ei olnud Zimbardo eesmärk, see pigem juhtus, sest tegelikult tahtis ta uurida suure surve alla sattunud vangide käitumist. Valvurid lihtsalt väljusid kontrolli alt.
Vastutust pole. Kui inimene ise oma kurjade tegude eest ei vastuta, siis teeb ta palju kergemini kurja. Vanglaeksperimendis valvurid ei vastutanud, vastutas eksperimendi läbiviija professor Zimbardo.
Täpsustuseks veel, et kõik Zimbardo eksperimendis osalenud üliõpilased olid eelnevalt läbinud psühhiaatrilise testi ja kellegi puhul sadistlikke kalduvusi ei avastatud. Pealegi tahtis enamik tudengitest olla vang, mitte valvur. Siit saabki teha järelduse, et just roll pani tudengeid sadistlikult käituma. Kurja valvuri rolli sisseelamist toetasid individuaalsuse kaotamine, vangide kujutamine vaenlastena, valvurite tegutsemine grupina, autoriteedi toetus ja vastutuse puudumine. Niisugustes tingimustes võibki saada heast inimesest kuri. Huvitav, kas koolis võib tekkida samasugune olukord?
Kas Zimbardo vanglaeksperimendi suhtes on ka mingeid kahtlusi? Ikka on. Näiteks on seda nimetatud pigem lavastuseks kui teaduslikult korrektseks katseks. Zimbardol polnud kontrollrühma. Sellist eksperimenti on raske korrata ja samasugust tulemus saada jne. Ka on väidetud, et valvurid võisid võtta eksperimenti kui rollimängu, millel ei saa olla tõsiseid tagajärgi. Tegelikult valvurid nägid, et kaks vangi lahkus eksperimendist psühhotrauma tõttu, kuid soovisid jätkata, sest neile meelis. Zimbardot toetab see, et teisedki sotsiaalteadlased (nt Stanley Milgram) on tõestanud, et rolli (ja autoriteedi) mõju võib inimese mõtlemist ja käitumist tugevasti mõjutada.
Mida on õpetajal siit kõrva taha panna?
Grupi võim. Kogenud pedagoog teab, et eriti murdeeas nooruk tahab pigem kuuluda gruppi kui olla iseseisev isiksus. Anton Makarenko on kirjutanud, et gruppe on kahte liiki: ühed on kollektiivid ja teised on kambad. Kamp ongi see koht, kus hea laps võib muutuda halvaks, tundes end seejuures kangelasenagi. Järelikult tuleb teha kõik, et kampasid ei tekiks.
Autoriteedi toetus. Õpetaja on enamasti automaatselt autoriteet. Aga kui suur autoriteet ta tohib olla? Võib-olla oleks hea, kui õpilased saaksid õpetajaga vaielda ka? Taanlased ütlevad, et õpetaja ei tohiks olla õpilase ringi keskpunkt, kuid ta peab olema õpilase ringis sees.
Vastutus. Et õpilased õpiksid vastutama, tuleb anda neile juba maast madalast võimalusi asju ise otsustada ja tulemuste (tagajärgede) eest vastutada, sest vastutamisoskus tuleb harjutamise ja kogemustega.
Kokkuvõtteks. Ilmselt tasub õpilasse suhtuda heatahtlikult, sest Zimbardo järgi ei ole inimene oma olemuselt hea ega kuri, vaid peegeldab rolli, milles ta on, ja selle grupi väärtusi, kuhu ta kuulub. Zimbardo järgi tekitab heatahtlik suhtumine heatahtlikke õpilasi.
Soovitatav vaadata
https://et.wikipedia.org/wiki/Stanfordi_vanglaeksperiment
https://en.wikipedia.org/wiki/Stanford_prison_experiment
Hea artikkel.
Mõtlen oma keskkonnas leiduvate venelaste peale, kelle rahvuskaaslased kurja teevad. Vaikiv enamus venelasi, kes ise sõjas ei osale, on selle kurjusega oma hinges leppinud.
Rahvuse kui grupi võim (meie, venelased, olem äravalitud võitjarahvas).
Individuaalsuse piiramine sõnavabaduse kaotamise ja vanglaähvarduse abil.
Autoriteedi võim (isakese tsaari eksimatuse tingimusteta tunnistamine).
Individuaalse vastutuse puudus. Ukrainlaste dehumaniseerimine vene massipropaganda abil.
Verbaalne alandamine (ukrainlaste sõimamine ukroppideks ehk tillideks).
Zimbardo tingimused venelaste kurjaks muutumiseks on täidetud.
Ei saa vist artiklit FBs jagada?