Mõjutamine (2): Karismaatilised (noorte)liidrid 

21. okt. 2022 Mai Beilmann Tartu Ülikooli empiirilise sotsioloogia kaasprofessor ja Eesti Sotsioloogide Liidu president - 2 kommentaari
Illustratsioon: Toomas Mitt

Haridussüsteem on üks peamisi hoobi ohtlike sõnumitega karismaatiliste liidrite mõju vähendamiseks. 

Karismaatiline vene noormees räägib kaasakiskuvalt, kuidas Venemaa ei tunginud Gruusiale kallale, vaid mindi hoopis Osseetiasse paari vene vanaema päästma. Tema retoorika on etteaimatav kõigile, kes on kunagi midagi Kremlist öeldavat kuulnud, ega jäta kahtlustki, et propaganda ei ole Venemaal väljasuremisohus. On esmaspäev, 17. november 2008 ning ma viibin välisüliõpilasena Saksamaal Konstanzi ülikoolis kohalike tudengite korraldatud Gruusia konflikti käsitleval aruteluõhtul. 

Vene noormehe sõnavõtt aitab kiiresti ja minimaalse eksimisvõimalusega kindlaks teha kuulajaskonna päritolu, kuivõrd inimesed, kellel on üle näo veninud irooniline irve, pärinevad üsna kindlasti kusagilt Ida-Euroopast. Valdav osa kuulama kogunenud tudengeist kuulab etteastet aga ilmse empaatiaga, elades kaasa päästmist vajavatele vene vanaemadele, keda Gruusias koledal kombel taga kiusatakse. Napi veerandtunniga on publik noorel kõnemehel niimoodi peos, et igasugused katsed tema narratiivi kahtluse alla seada on ette hukule määratud. 

Kui mu lätlasest kaastudeng, kes on ajakirjanikuna Gruusias toimuvat kajastamas käinud, teeb südika katse olukorda natuke teise nurga alt kirjeldada, süüdistatakse teda kõigepealt selles, et ta on ameeriklane; tema päritolu selgumise järel aga viib noor vene kõnemees jutu sujuvalt vene vanaemade tagakiusamisele Lätis ja Eestis. Minu läti sõbra ja vene oraatori vaidlus päädib sellega, et noorel demagoogil õnnestub auditooriumitäis eri rahvusest tudengeid Lätis ja Eestis toimunud küüditamiste üle naerust rõkkama panna. Viimane on seda märkimisväärsem, et kuulajate enamiku moodustavad sakslased, kes on üldiselt ajaloosündmuste üle nalja heitmisel äärmiselt ettevaatlikud. Noore vene kõnemehe saavutust kroonib aga tõsisasi, et õhtu lõpuks soovitavad sakslastest korraldajad vaadata Vene dokumentaalfilmi Gruusia konfliktist. Tõenäoliselt ei ole neil aimugi, kui loominguliselt Venemaal dokumentalistikasse suhtutakse.

Ligi kümme aastat hiljem, 22. aprillil 2017 istun etnograafina ühe Eesti noorteorganisatsiooni koolitusel, kus õuna peos hüpitav noor lektor parasjagu koolituspäevaga alustab. Ma ei saa lahti déjà-vu tundest, sest taas kord on ühel blondil karismaatilisel noormehel publik mõne minutiga niimoodi peos, et see neelab iga tema sõna ning naerab iga tema nalja peale. Koolitaja jutt on ebatsensuursete väljenditega pikitud motivatsioonikõne, milles ta julgustab noori oma tugevusi avastama ja arendama. Kuigi ta ei maini kordagi ühtki vene (ega ühegi teise rahvuse) vanaema, tekitab kahe noore karismaatilise kõnemehe ning nende auditooriumide reaktsioonide sarnasus siiski veidi kõhedust.

Kõhedust ei tekita mitte niivõrd kõnemehed, vaid see, millise kriitikavaba heakskiidu nende jutt peamiselt tudengeist koosnevalt kuulajaskonnalt saab. Mõlemal juhul peaks ju tegemist olema vastavalt Saksamaa ja Eesti ühtede nutikamate noorte inimestega, kellelt võiks suuremat kahtlemisoskust oodata. Mis siis neis auditooriumides juhtus, et noor kõnemees ühel juhul ühe õhtuse kuulajaskonna ning teisel juhul pikemal koolitusel osalenud justkui ära tinistas? 

Sotsioloogina ei suuda ma hoiduda kiusatusest kasutada juhtunu seletamisel karismaatilise liidri mõistet, kuigi see võib sotsioloogias suure kasutuskoormuse tõttu juba veidi kulunud ning laialivalguv olla. Mõiste juured viivad meid saksa sotsioloogia klassiku Max Weberini, kes eristas karismaatilist domineerimist ühena kolmest legaalse domineerimise tüübist bürokraatliku ja traditsioonilise domineerimise kõrval1. Selle domineerimise tüübi puhul tagab kuuletumise juhi isik ja tema karisma, mis tuleneb tema erakordsetest isikuomadustest, milleks võivad olla näiteks eriline kangelaslikkus, vaimu- ja kõnejõud või oletatavad maagilised võimed. 

Tüüpiliselt kasutatakse karismaatilistest liidritest rääkides näidetena kas eri usundite rajajaid ja suurkujusid (Jeesus, Muhammad, Buddha), sõjasangareid ja sõjaaja riigijuhte (Napoleon, Winston Churchill) või vabadusliikumiste eestvedajaid (Mahatma Gandhi, Martin Luther King, Nelson Mandela). Samas ei ole karismaatilise liidri tegevusvaldkond ega ka see, milliseid väärtusi ta oma jüngritele ja järgijatele edasi annab, tegelikult oluline. Oluline on, et liidri karismal on järgijatele mõju ning tema isik kutsub järgijates esile isikliku lojaalsuse. Seetõttu võib karismaatilisteks liidriteks lugeda ka näiteks Hitleri, Lenini, Stalini, Mussolini või Mao Zedongi. Seda enam, et karismaatiline liidritüüp on oma olemuselt autoritaarne.

Selle kuulsuste paraadi lõpetuseks tuleb rõhutada, et sugugi mitte kõik karismaatilised liidrid ei ole maailma ajalukku kirjutatud suurkujud, vaid kultuuriloo kulgu muutnud prohvetite, maailmakuulsate revolutsionääride ja veriste despootide kõrval liigituvad karismaatiliste liidrite alla ka kõikvõimalikud väiksemat sorti demagoogid, kes võivad järgijaid oma mõjule allutada suvalises auditooriumis, erakonna koosolekul või noorteorganisatsiooni koolitusel. Kaks loo esimeses pooles tutvustatud väikesel skaalal tegutsevat karismaatilist liidrit andsid oma järgijatele edasi ilmselgelt üsna erinevaid sõnumeid ja väärtusi, millest ühe omad võivad osale lugejatest olla vastuvõetavamad kui teise omad. 

See, kas karismaatilise liidri mõju järgijatele nähakse pigem positiivses või negatiivses valguses, olenebki juba hindaja tõekspidamistest ja väärtustest. Seejuures võib kriitilisem hindaja olla karismaatilise liidri mõju suhtes kriitiline isegi siis, kui ta põhimõtteliselt suurema osa tema räägituga nõustub: näiteks teises näites esinenud motivatsioonikõneleja mõned lähimad kolleegid pidasid noore karismaatiku gurupositsiooni suure osa koolitusel osalejate seas problemaatiliseks, kuna selline juhikultus ei sobinud nende hinnangul kokku ei nende isiklike ega ka organisatsiooni väärtuste ja eesmärkidega, mis eeldasid demokraatlikumat juhtimis- ja organisatsioonikultuuri. 

Väga suur hulk karismaatilise liidri mõjuvälja sattunutest ei võta karismaatilise liidri tegevuse suhtes paraku nii analüütilist positsiooni nagu eelmises lõigus mainitud noore karismaatiku kolleegid. Taolistest analüütikutest oluliselt enam on inimesi, kes lasevad end karismaatilise liidri lobedast jutust, demagoogiavõtetest, enesekindlusest ning mõjusast isiksusest kaasa kiskuda. Karismaatilise liidri isiklik mõjuvõim hakkab küsimusi tekitama pigem vaid juhul, kui ta propageerib väärtusi ning annab edasi sõnumeid, mis lähevad tugevasse vastuollu kuulajate/potentsiaalsete järgijate väärtuste, teadmiste ja tõekspidamistega. Nii juhtus näiteks meie loo alguses tutvustatud näites, kus vene karismaatiku jutt põrkus Ida-Euroopa tudengite teistsuguse ajalookäsitusega nii lepitamatult, et osa publikust osutus tema karisma suhtes täiesti immuunseks. Sellest võib järeldada, et probleem tekibki karismaatiliste liidritega üksnes siis, kui karismaatik satub oma tõde kuulutama seltskonnas, kus tema sõnumeid võetakse vastu ja teda järgitakse täiesti kriitikavabalt. 

Illustratsioon: MARXCOMMUNICATION

Kui nüüd küsida, kuidas see kõik on oluline praeguses poliitilises olukorras, siis tasub vaid mõelda, milline võiks ühe karismaatilise liidri mõju grupile noortele (kuigi mitte ainult noortele!) olla, kui kombineerida meie päriselu näidetes esinenud vene karismaatiku sõnumid ning Eesti karismaatiku pikaajaline kokkupuude oma sihtgrupiga. Kui all ei ole taoliste sõnumitega vastuollu minevaid ajalooteadmisi ning harjumust esitatavasse informatsiooni kasvõi natukenegi skepsisega suhtuda, võib juhtuda, et vastavalt angažeeritud karismaatilise (noorte)liidri järgijad jõuavad üsna kergesti järeldusele, et sünnitushaiglate ja lasteaedade pommitamine Ukrainas on täiesti õigustatud tegevus mõne fašistide poolt tagakiusatud vene vanaema päästmiseks. Seega on haridussüsteem üks peamisi hoobi ohtlike sõnumitega karismaatiliste liidrite mõju vähendamiseks. Kui kool arendab kriitilise ja iseseisva mõtlemise ning infokontrolli oskust, siis kui isegi mitte kohe karismaatilist liidrit kuulates, siis vähemalt hiljem koju jalutades tuleb noorel pähe korrakski endalt küsida, kas kõike kuuldut tasub tõepähe võtta.      

Eelnev ei tähenda seda, et iga karismaatiline isik kusagil auditooriumi ees või noorteorganisatsioonis oleks kindlasti pahalane, kes üritab pahaaimamatuid noori kurjade kavatsustega oma mõjule allutada, noortest igasugust kriitikameelt välja juurida ning ennast pimesi järgima panna. Natukenegi karismaatilised liidrid, kes noortele meeldivad, on (noorte)organisatsioonides igati vajalikud, et noori kokku tuua. Samas tuleb tähele panna, et karismaatiliste liidrite tugevuses peitub ka nende suurim oht. Nad võivad inimesi kokku tuua ja panna tegutsema eesmärkide nimel, mida suur osa rahuarmastavaid inimesi sooviks vältida.    

1 Eestikeelset kokkuvõtet Max Weberi võimukäsitusest ja domineerimise tüüpidest vaata nt Henn Kääriku sotsioloogia teooria õpikust: Käärik, H. (2013). Klassikaline ja nüüdisaegne sotsioloogiline teooria. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus. Max Weberile on seal pühendatud leheküljed 95–131.


Artikkel tugineb autori blogipostitusel 17. novembrist 2008 ja Horisont 2020 teadusprojekti „CATCH-EyoU – kodanikuaktiivsuse kujundamine koos Euroopa noortega: poliitikad, praktikad, väljakutsed ja lahendused“ käigus tehtud etnograafilistel märkmetel.  


Loe ka:


2 kommentaari teemale “Mõjutamine (2): Karismaatilised (noorte)liidrid ”

  1. Andu Rämmer ütleb:

    Eesti keeles saab põhjaliku ülevaate karismaatilistest juhtidest ning neile mõjuvõimu andvatest võimetest ja oskutest ka Tartu Ülikooli Kirjastuses värskelt välja antud Serge Moscovici raamatu Jumalate loomise mehhanism: sotsioloogia ja psühholoogia (2022) teisest osast „Ideede vägi“, lk 199–398.

  2. Maret Vandel ütleb:

    “Jumalate loomise mehhanism: sotsioloogia ja psühholoogia” on tõesti raamat, mida pärast läbi lugemist võiks sirvida uuesti ja uuesti. Venemaa-Ukraina sõja ja Eesti suviste sündmuste valguses jäid eriti eredalt meelde mõned mõtted: kollektiivsed representatsioonid liidavad meid gruppidesse – teadus, filosoofia/maailmavaade… ka keel; kollektiivsed pühadust kujutavad representatsioonid on tihti materiaalsed esemed, nt tootemipost, raha, monumendid jne. Ja inimgruppide jaoks võivad olla teised, nö võõrad representatsioonid, ähvardavad või ohtlikud.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!