Mõjutamine (3): Ütle, kelle gruppi sa kuulud
Tihti ei suhtuta inimesse mitte selle järgi, kes ta on, vaid grupi põhjal, kuhu ta kuulub või tahab kuuluda, sedastab sotsiaalteadlane Henri Tajfel.
Inimene on sotsiaalne olend. Kirjandustunnist teame, kui väga soovis Robinson Crusoe endale kaaslast leida. Omade hulka kuulumine ja eristumine võõrastest võib olla väga mõjus arusaamade kujundaja. Lisaks ei samastu me ainult nende gruppidega, kuhu kuulume, vaid ka sellistega, kuhu tahame kuuluda. Näiteks fännide enesehinnang tõuseb ja langeb käsikäes nende lemmikmeeskonna õnnestumiste ja ebaõnnestumistega.
Kuid rühmade vahel on ka konkurentsi ja konflikte. Pikka aega selgitati seda piiratud ressursside pärast, kuid Henri Tajfeli sotsiaalse identiteedi teooria näitab, et asi on keerulisem.
Henri Tajfeli eksperiment
Henri Tajfel uuris eksperimentaalselt, kuidas tekivad gruppide vahele piirid. Ta lõi „elementaargrupi“, millel puudus sotsiaalne ja majanduslik positsioon ning mille liikmed üksteist ei tundnud. Elementaargruppi kuulusid 14- ja 15-aastased inglise koolipoisid.
Ühes tema katses tuli elementaargrupi liikmel hinnata lühikeseks ajaks ekraanile ilmunud valgustäppide arvu. Seejärel jagati poisid juhusliku valiku alusel kahte gruppi, kuid neile endale öeldi, et ühes grupis on valguspunktide arvu ülehindajad ja teises alahindajad. Seejärel paluti igal poisil premeerida ühte oma grupi ja ühte teise grupi liiget. Selgus, et poisid püüdsid olla küll õiglased, kuid ikkagi maksid oma grupi liikmele natuke rohkem kui teise grupi omale. Korduskatses osalejad nägid, et grupid moodustati täiesti juhuslikult mündiviskamise alusel, kuid tasustasid oma grupi liiget ikkagi natuke kõrgemalt. Kui sama katset tehti maoori ja Polüneesia laste ning Šveitsi ja USA täiskasvanutega, eelistasid katsealused nendelgi juhtudel oma grupi liiget. Arvukad korduseksperimendid tõestasid, et alati eelistatakse oma gruppi.
Seda liiki katsed näitavadki, et konfliktiteooriaga oma grupi eelistamist selgitada ei saa, sest Tajfeli katsetes reaalne konkurents gruppide vahel puudus. Samuti puudusid nendel gruppidel ühised minevikukogemused, grupisisene rollijaotus ja suhted teiste gruppidega, mis oleksid võinud grupiliikmete hoiakuid teise grupi suhtes mõjutada. Katseisikud käitusid viisil, mida ei olnud võimalik indiviidi tasandil või inimsuhete põhjal selgitada. Lihtsalt inimesele on omane kalduvus mõelda iseendast ja oma grupist positiivselt.
Jane Elliotti eksperiment
Natuke teistmoodi katse on teinud USA kooliõpetaja Jane Elliot. Teda huvitas, miks võtavad inimesed omaks rassistlikke seisukohti, ja ta uuris seda katsega „Sinised ja pruunid silmad“. Elliot ütles oma 3. klassi õpilastele, et pruunisilmsed õpilased on sinisilmsetest targemad ja „tõestas“ seda teadussõnavara kasutades. Klass oli algul üllatunud, kuid ei vaielnud vastu. Mõne aja pärast ilmnes, et pruuninisilmsed lapsed hakkasid tundma ennast sinisilmsetest lastest parematena, nad hakkasid sinisilmseid vältima, diskrimineerima ja isegi kiusama. Siis teatas Jane Elliot, et hoopis sinisilmsed õpilased on targemad ja paremad, ja tulemus oli sama: sinisilmsed õpilased hakkasid pruunisilmseid diskrimineerima, tõsi, mõnevõrra vähem, sest neil oli olemas äsjane ohvriks olemise kogemus. Et lapsed sellest kogemusest õpiksid, laskis Elliot neil kirja panna, kuidas nad ennast katsete ajal tundsid ja mida mõtlesid.
Tänapäeval peetakse Ellioti katset ebaeetiliseks ja juba tollal olid lastevanemad väga pahased, et avalikkus sai teada, kui kergesti nende lapsed manipuleerimisega kaasa läksid. Elliotile heideti ette ka seda, et tema katsealused olid liiga noored (3. klass) ja neid ei hoiatatud, et see on eksperiment. Kõigest hoolimata tabas Elliot grupikäitumise kohta midagi väga olulist, nii et tema eksperimendist tehti telesaateid ja filme.
Tegelikus elus muidugi gruppide enesehinnangut nii kiiresti ja lihtsalt nagu Ellioti katses muuta ei saa. Näiteks uusimmigrantide grupil on üsna keeruline põliselanike üle oma paremust maksma panna ja ka sotsiaalselt madala staatusega grupid ei saa kõrge staatusega gruppe diskrimineerida. Olgu märgitud, et näiteks USA-s tegutsetakse sotsiaalsete gruppide võrdsuse nimel ja rakendatakse „positiivset diskrimineerimist“ ehk toetatakse majanduslikult ja sotsiaalselt madala staatusega gruppide noori teistest rohkem (nad saavad näiteks ülikoolis tasuta õppida), et nad saaksid hea hariduse ja korraliku töö ning saavutaksid teiste gruppidega võrdsema staatuse.
Sotsiaalse identiteedi kolm põhiprintsiipi
Kuna nii Tajfeli kui Ellioti eksperimendi puhul on tegemist sotsiaalse identiteedi küsimustega, siis vaatame lähemalt, millised on sotsiaalse identiteedi määratlemisel kesksed printsiibid.
Kategoriseerimine. Sotsiaalse identiteedi teooria keskne seisukoht on, et inimesed tajuvad sotsiaalset maailma ühiselt omaks võetud kategooriates. Mõned kategooriad, nagu religioon, rahvus ja sugu, on stabiilsed. Teised, näiteks huviringid, poliitilised rühmitused ja laboris eksperimenteerija loodud grupid, ei ole nii püsivad. Sotsiaalse kategoriseerimise käigus samastutakse ihaldusväärse sotsiaalse grupiga. Tajfeli elementaargrupi eksperimentides said katseisikud valida sõna otseses mõttes elementaarsete kategooriate vahel. Kuigi neil kategooriatel polnud sisulist tähtsust, avaldas kategoriseerimine gruppide tajumisele ja katseisikute käitumisele süstemaatilist mõju.
Identiteet.Selle määratlemine pole lihtne, sestindiviid samastub paljude sotsiaalsete gruppidega ega pea oma kuuluvust gruppidesse samavõrra oluliseks. Pigem samastutakse teatud hetkel mingisse konkreetsesse sotsiaalsesse konteksti sobivate gruppidega, mille väärtuslikkust hinnatakse sotsiaalse võrdluse kaudu. Näiteks võib meil olla vastavalt vajadusele kas õppuri, jalgratturi, kirjandushuvilise või lapsevanema roll.
Võrdlus. Me võrdleme pidevalt oma gruppi teiste sobivate gruppidega. Näiteks eestlaseks või ajalooõpetajaks oleku väärtust saab võrrelda ja hinnata vaid kuuluvusega teiste rahvuste või elukutsete hulka. Grupikuuluvuse väärtus meie silmis kasvab üksnes võrdlusest teiste gruppidega.
Seega ei ole sotsiaalne identiteet inimese individuaalsete arvamuste summa, vaid kujuneb välja inimeste suhtlemise käigus ja peegeldab inimloomuse paindlikkust muutuvas keskkonnas hakkamasaamisel, sõltudes sellest, kuidas inimesed iseenda ning oma grupi vajadusi ja huve selles määratlevad.
Kust tuleb gruppide terav vastandumine?
Ennast ohustatuna tundev grupp kipub vastanduma nendele gruppidele, mis tunduvad teda ohustavat. Näiteks jalgpallimeeskondade konkurents võib viia fännide kokkupõrgeteni. Tulihingelised fännid tajuvad oma rivaalklubi pooldajate tegevuses halbu kavatsusi isegi siis, kui neid tegelikult ei ole.
Eelarvamused võivad viia vastandumiseni. Näiteks oma rahvusega tugevalt samastuvad inimesed otsivad kinnitust oma rahvuslikule ülimuslikkusele teiste rahvaste suhtes ja vastanduvad „võõrastele“. Samas aga aianduskooperatiiviga samastuvad inimesed otseselt kellegagi ei vastandu. Oma aaria päritolu üle uhked inimesed ei ole tõenäoliselt teist tüüpi inimestest huvitatud, kuid esperantohuvilised on.
Mõnigi poliitik võib kasutada oma grupi ohutunnet ära poliitiliste eesmärkide saavutamiseks. Sõnaosav ajakirjanik Boris Johnson ehitas oma poliitilise karjääri üles britte ühendavale rahvustundele rõhudes ja Euroopa Liidu bürokraatiale vastandudes. Vladimir Putini loodud Russki Mir püüab rahvustunnuse abil koondada nii Venemaal kui ka väljaspool elavaid venelasi.
Seega tuleb gruppidega töötades (neid mõjutades) alati mõelda ka võimalikele tagajärgedele, olgu grupi peamiseks tunnuseks siis silmade värv, sugu, rahvus või mõni muu inimesi kategoriseeriv kriteerium.
Grupiteadvus ilukirjanduses
Inglise kooliõpetaja William Golding kirjeldab oma romaanis „Kärbeste jumal“, kuidas üksikule saarele sattunud koolipoiste seas grupid tekivad. Näeme, et gruppi kuuludes kaotavad poisid kriitikavõime ja lähevad kergesti kaasa emotsioonide ja alateadlike ihadega. Võimu haaramiseks ja rühma kokkuliitmiseks lubatakse neile oma grupis paremat elu ja ülevaid tundeid läbi elada. Teiste hulka kuuludes ja emotsioonidest kaasa kistuna mõtlevad ja tegutsevad õpilased teisiti kui üksi olles. Golding kujutab väga piltlikult, kuidas kollektiivsest eufooriast haaratud noored hakkavad üheskoos käituma hulljulgel viisil, panevad mängu oma huvid ja reputatsiooni, kartmata rikkuda ka enda jaoks paika pandud reegleid.
Ka sotsiaalmeedias võivad tekkida „omade grupid“ ehk kõlakambrid, kus teatud ideid ja uskumusi üheskoos pidevalt üle kinnitatakse ja taastoodetakse, kuni need hakkavad hoogsalt levima ja võimenduma, jättes alternatiivsed vaated kas tähelepanuta või heites need kriitikavabalt kõrvale. Taoline mõttevahetus toimus näiteks omaaegses populaarses Facebooki grupis „Usume Andrus Veerpalusse“. Siingi oli tegemist hoiakuga „meie grupp on parem“.
KASUTATUD KIRJANDUS
- LeBon, G. (1991). Hulkade psühholoogia. Tallinn: Perioodika.
- Moscovici, S. (2022). Religioon ja loomus ühiskonna tekkimisel. Jumalate loomise mehhanism: sotsioloogia ja psühholoogia. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus, lk 51–197.
- Tajfel, H. (2010). Human groups and social categories: Studies in social psychology. Cambridge: Cambridge University Press.
Hea tähelepanek autori sulest.Ja ometi on see nii vana kui inimkond mäletab,sest see on olnud igavikuline vastasseis omade ja võõraste vahel,kuna on seotud enese alalhoiu instinktiga…Miks me ei saa ega taha elada valetajate,varaste ja tapjate(valeprohveti,lohemao ja metsalise ) all? Küsige nendelt,kes seda teevad ja ingitsevad oma vahele jäämise hirmudes…Miks aga usklik ei oma enam soovi olla nende “veresüüga” määritute sarnane nagu seda on me üks oma maalastest..Nimegi valus nimetada,sest aiman,millised luukered tegelikult on ta kapis..Te küsite õigesti:Vali Jumal,sest kurat on löödud ja saab veel lüüa,kuigi kannatuste mere kaudu,sest nii on kirjas Johannese Ilmutuses,mis alles nüüd hakkab teadjatele ennast täielikult avanema..