Ole, nagu oled
Miks läheb meie elu nii, nagu läheb? Kas tõesti on igaühel meist saatuse poolt ettemääratud tee? Kas läheb, nagu läheb, ja sina ise pead selle lihtsalt vastu võtma?
Arusaamani, et ma ise olen see, kes ennast üles ehitab ja oma valitud teel käib, on tegelikult väga pikk tee. Mõjutajaid on igasuguseid: keskkond, kus sa elad, sinu vanemad, õpetajad ja sõbrad, tegevused ja huvialad jms. Ja kindlasti raamatud, mida sa loed. Sa elad kaasa raamatutegelastele ning elad läbi neile osaks saavaid katsumusi. Kui sa usaldad ka võõrast kogemust, ei pea sa kõike omal nahal läbi proovima.
Tänapäeval kutsutakse meid tungivalt nautima hetke, olema nüüd ja praegu, mitte mõtlema ette ja taha. Lihtsamalt öeldes: moluta, lase end lõdvaks. Rasket tööd teinud ja tõsiselt pingutanud inimene peab oma jõu taastamiseks seda tõepoolest tegema. Aga kui sa polegi midagi teinud ja siis lihtsalt molutad?
Või kui maast madalast oledki kogu aeg lähtunud sellest, et sul oleks lahe ja lõbus olemine?
Carpe diem
Stefan Zweig kirjutab oma raamatus „Kolm oma elu laulikut“ kolmest suurmehest: Casanovast, Stendhalist ja Tolstoist. Casanova oli läbi ja lõhki meeleline ja lihalik mees, ta nautis iga hetke oma elust. Ta lendles õukonnast õukonda, üks südamevallutus järgnes teisele.
Ta oli väga kuulus, tema järgi on hakatud kõiki taolisi „vallutajaid“ nimetama Casanovadeks. Ta ise oli õnnelik ja võidukas ainult nii kaua, kuni oli noor. Vananemine oli talle piinav ja hukutav. Vanemana kõlbas ta veel vaid kööginurka ja sõltus köögitüdrukute suvast, kes kas viskasid talle järelejäänud toidupalukesi või ei.
Zweigi teise tegelase Stendhali romaanid veensid lugejat, et inimene ei ole ainult kehaline ja lihalik olend. Inimesel on kaasasündinud kired, ihad, püüdlused ja tahtmised ning keerukas kõhklusi täis siseelu. Võib öelda, et Stendhal hingestas oma tegelaste kehad.
Tolstoi käsituses on inimese kõige olulisem osa tema vaimne pool, püüdlused jõuda täiuslikkuseni, mõista ja saavutada ühtsus Jumalaga.
See Uku Masingu mõte on hea juhtlõng, et saada aru oma rollist iseenda ülesehitamisel.
Sündides oleme puhtalt bioloogilised olendid ning alles vähehaaval ja samm-sammult võime jõuda kõrgemale vaimsele tasemele. Inimese vaimne maailm peab tema elu jooksul tekkima, seda ei ole meile sünnipäraselt kaasa antud. Meie valikuvabadus selles seisnebki, et võime kogu oma elu mööda saata, jõudmata inimese tasandile. Me võime elada kui loomad, juhindudes looduslikest instinktidest ja kohandudes oludega, kuid võime saada ka inimesteks.
Sinna viib meid arengu loogika, mis on vääramatult ühesuunaline. Arengu esimest perioodi (0–7 aastat) iseloomustab keha ja psühhomotoorika tormiline areng. Teisel perioodil (7–14) on tuliseks alaks kognitiivne areng ja kolmandal perioodil (14–21) enesetunnetuslik ehk kõlbeline areng.
Sündides oleme egokesksed ja isekad ning näeme ümbritsevat maailma vaid oma silmade läbi. Kõlbelise eneseteadvuseni jõudmiseks tuleb meil üles ronida kõlbelise arengu kõigist astmetest. See, mis sellel teekonnal juhtub, on midagi histolüüsi taolist. Inimesel tuleb kogu oma materjal lagundada algollusteks, nagu teeb tõuk, kui hakkab endast kujundama liblikat. Liblikana lendu tõusmine eeldab sisemist küpsust nii, et välised kõlblusnormid on muutunud sisemisteks väärtusteks, inimese vaimseks selgrooks. Alles nüüd saame rääkida kõlblusest ja vabast otsustusest, mis on ülalpool konventsionaalseid norme.
Protsess, mis toimub igas üksikindiviidis, peab kajastuma ka kogu inimsoo ajaloos. Järelikult on ajalugu meile otse ammendamatuks õpikuks, kirjutas Hegel.
Elmar Salumaa käsikirjalisele materjalile toetudes saab üldistada, et esimene aste on esemeline teadvus, milles usutakse kõige selle tõsiasjalisust, nii nagu silm vahetult näeb ja kõrv vahetult kuuleb.
Teine aste on primitiivne teadvus, mis on lähteaineks individuaalsele eneseteadvusele, kus subjekt vastandub objektiivse välismaailmaga, püüdes seda oma loova jõuga alistada ja ümber kujundada.
Kolmas aste on mõistus, mille olulisimaks tunnuseks on ühiskondlik teadvus.
Need kolm astet on madalama vaimutegevuse astmed. Kõrgem tunnetus algab kõlbelisest eneseteadvusest. Neljas aste on kõlbeline enesetunnetus, viies aste on religioosne tunnetus ja kuues aste on absoluutne teadmine, milles tunnetatakse kõigi lõplike asjade ning nähtuste ühtsust.
Vaimne selgroog ehk iseloom
Kui inimene ei mõista, et tema enda kätes on oma vaimse selgroo – iseloomu – ülesehitamine, on ta Kierkegaardi arvates vaid üks lüli masinavärgis, kes elab parteisunduses, organisatsioonisunduses ja arvamuste terroris. Ta ei aima, et on tingimusteta ja täielikult antud ühiskonna ja selle kultuuri produkt ning et tema näiliselt vabad otsused ja valikud ei ole tegelikult tema enda omad. Veendumus, et ta on iseenda peremees, on illusioon.
Tegelikult on ta sõltuv välistest oludest: kui need näivad headena, on tal mõnus ja ta tunneb elust rõõmu; kui aga tulevad tagasilöögid ja õnnetused, siis pole tal millelegi toetuda, sest ta sõltub oludest. Olla aga sellisel moel sõltuv oludest tähendab elada meeleheites.
Meeleheide võib inimest tabada keset igapäevast kiirustamist ja see võib juhtuda ka üldse ilma põhjuseta. Selline kriitiline hetk on omamoodi võtmepositsioon. Selle võib endalt maha raputada ja taas elu käsile võtta või siis tõepoolest peatuda ja hakata oma elu revideerima, uskus Kierkegaard. Ta ei kahelnud, et enamik jääbki nii elama oma päevade lõpuni.
Mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea
Sügis on saagikoristuse aeg. Kes külvab rohkelt, see kogub rohke saagi; kes külvab kasinalt, see saab kasina saagi ja kes jätab külvamata, see ei saa mingit saaki.
Vanasõnad räägivad aegade jooksul talletatud tähelepanekutest. Siinjuures meenub teinegi Juku lugu, seekord Arvo Valtoni kirjutatud. „Õndsusesse kulgev päev“ ilmus sügaval Vene ajal, kusagil kaheksakümnendatel aastatel. Valton kirjutas Juku elu viimasest päevast. Juku ärkas hommikul jommis peaga kusagil kraavis ja lõpetas oma päeva ja elu ninapidi porilombis. Tema elu viimase päeva tegemised ja siseheietused keerlesid selle ümber, kust peaparandust saada.
See on äärmiselt hästi kirjutatud raamat. Kirjanik ei viibuta lugeja suunas näpuga, et viin on paha-paha. Vastupidi, loo edenedes hakkas külajoodik Juku üha rohkem meeldima. Ja mis kõige kummalisem – tema sai kätte selle, mille järel meie kõik alles jookseme. Õnne tipu ehk õndsuse.
Mäletan, kui sassi see raamat minu enda mõtted kujunemisaastatel lõi. Milleks siis terve elu õppida, vaeva näha ja pingutada, kui õndsuseks piisab hoopis vähemast? Arusaamine sellest, et inimene ise peab kasvatama endas seda vaimujõudu, iseloomu, mis aitab tal iseenda elu juhtida, tuli aastakümneid hiljem.
Tagantjärele olen aru saanud, kui suureks tasakaalustavaks jõuks tollal oli Nanseni „Fram polaarmeres“. Mis sundis Nansenit, seda kuulsat ja väga armastatud kangelast, ette võtma nii ränkrasket merereisi? Miks ta lahkus turvalisest ja soojast kodust ning andis end pakase, pimeduse ja polaarjää vintsutada? Miks teda ei rahuldanud elamine hetkes, nagu meie seda praegu ülistame?
On lugematul hulgal teaduslikult pädevaid uuringuid, mis ühehäälselt kordavad: mida Juku ei õpi, seda Juhan ei tea! Olen neist kirjutanud oma äsjailmunud raamatus „Iseloomu kasvatamine“. Lugege ja veenduge, kui paljud tänapäeva aju-uuringud kinnitavad paljusid klassikalise pedagoogika alustõdesid, mille oleme kergel käel kõrvale heitnud.
Lp. Professor!
Vastus Teie küsimusele esimeses lauses on lihtne – me võtame eeskujusid nüüd LOOMARIIGIST, kus toimivad intinktid-refleksid, sest MÕTLEMIST netu … Tänu meie “moodsale” kasvatus-koolisüsteemile ju VAIMSUST ja KÕLBLUST enam EI ARENDATA.
Kuid tähtsaim – PALJU ÕNNE VÄÄRIKAKS SÜNNIPÄEVAKS, Maie Tuulik! Võin oma kogemustest öelda, et nüüd läheb eriti raskeks, sest oleme tänu oma vanusele ülemäära targad, aga … keegi EI USU seda (Hm!) – tarka mõistab vaid tark … Elame veel!