Õpetaja, kelle unistused on täitunud

Õpetajatöö võib olla nii lahe, et selle ja pereelu kõrvalt jääb aega ja tahet ka loominguks. Kuidas see õnnestub, teab klaveriõpetaja ja pianist ning helilooja Merike Kulli (Poom). 

Kohtume Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) klaveriõpetaja Merike Kulliga tema töökohas – Tallinnas Uuel tänaval majas, kus on kool ja lasteaed ning meie jutuajamise saateks kõlab klaverimäng. 

Alustanud klaveriõpinguid Ülenurme Muusikakoolis, õpetajaks Evelyn Kostabi, kulges Merike Kulli edasine klaveriõping Tartus Elleri-koolis Kadri Leivategija käe all. Muusikaakadeemias oli tema õppejõud magistrantuuri lõpuni Lauri Väinmaa. Vahetusüliõpilase aeg Šoti muusika- ja teatriakadeemias möödus Aaron Shorri juhtimisel. 

„Hakkasin õpetama aastal 2009, praegu on kolmeteistkümnes aasta,“ ütleb ta. Neile aastatele eelnes õpingute ajal improvisatsiooni õpetamine Nõmme Muusikakoolis ja Šoti noorteakadeemias ning töö Viljandi lähedal Võhma Muusikakoolis. VHK-s on tal käsil 12. aasta, veidi rohkem tööaastaid kogunes Arsise kellade koolis. „Veebruaris loobusin sellest, kuna tahtsin tegeleda heliloominguga,“ ütleb Merike, kes võib oma loominguga täita kogu kontserdikava. 

Eneseareng juhatas looma 

Muusikat hakkas ta looma vähem kui kahe aasta eest, kuigi soov selleks tekkis varem. „Kui hakkasin tegelema enesearenguga, jõudsin rännaku meetodi juurde, algas väga suur edasiminek,“ ütleb ta. Heliloomingus avanes ta enda sõnul ühe külluserännaku järel. „Avastasin tee nimega „Piiravad uskumused“,“ jutustab ta oma põnevast kulgemisest. Eemaldanud endalt kõhklust külvavad takistused, kahtluse oma võimetes, tuli tema ellu helilooming. „Tuli muusika ja ma hakkasin kirjutama, tundsin selleks tungi,“ räägib ta. „Ja mitte mina ei mõtle seda muusikat välja, vaid see tuleb kõrgemalt poolt.“ Soovides midagi kirjutada, rahuneb ta endasse, vaikusesse ja avatusse ning sellest seisundist algabki loomine. „Ma ei püüa midagi välja mõelda, see ei tundu õige, pigem saavutan seisundi, kui elu justkui voolab.“

Muutusi endas on teisigi, jutustab pianist ja õpetaja. Oluliseks nimetab ta tegelemist vihaga. „Ikka vahel mingid asjad ärritavad: miks sa ei ole harjutanud ja miks ei tule välja. Ma arvan, et ka pere ja sõbrad on sellest võitnud, et olen endaga tööd teinud.“ Rännak kui enesearendamise meetod ei aita mitte ainult vaimselt terveneda, vaid sel on mitu tasandit: emotsionaalne, spirituaalne, samuti füüsiline. 

„Olen oma elus palju õpetanud. Aasta-poolteist tagasi tundsin, et ei jaksa enam, õpetamine hakkas ennast ammendama. Tegelesin selle tundega, püüdsin uurida, kuidas see on tekkinud, ning sain sellest üle. Nüüd ma naudin oma tööd. Arvan, et minu rõõm elust kandub ka teistele.“ Hea enesetunde põhjuseks arvab ta ka saavutatud tasakaalu töö, vaba aja ja pereelu vahel. Klaveriõpetajalgi võib koormus üle pea kasvada, kui ta töötab kahes koolis ja lisaks eraõpilastega. „Oli liiga palju õpetamist,“ tõdeb ta ja kinnitab, et tasakaal on oluline.  

„Ma lühendasin õhtuid tööl ja hakkasin varem koju saabuma. Nii oli tasakaal parem, sest lastega on vaja tegeleda ja süüa teha,“ räägib pereema, kelle vanem laps on kümneaastane ja noorem käib viimast aastat lasteaias. „Abikaasast on küll palju abi, aga tema menüüvalik on piiratum,“ lisab ta naerdes. 

Merike ütleb, et tegeleb iga päev tasakaalu otsimisega pere, töö ja hobi vahel, ja toob näite: pärast meie kohtumist läheb ta lapsele järele, et tuua teda eelkooli, ja püüab jälgida, et jõuaks õhtul lastega suhelda. Oma hobide, klaverimängu ja komponeerimise jaoks leiab ta samuti aega, rääkimata tööst 19 õpilasega ja kahest kassist, kes vajavad silitamist. Kokkuvõttes tähendab see head ajaplaneerimise oskust.  

„Kuna mul on enne eelseisvat kontserti vaja praegu kaks-kolm tundi päevas harjutada, siis pean planeerima, millal mida teen,“ ütleb ta. Õpetaja peabki oskama ette mõelda, arvab ta.

Andekus ja töökus

Uurin, kas ja kuidas saab õpetaja aru, et õpilane on andekas. „Minu jaoks on andekus vähem tähtis kui töökus ja järjepidevus,“ vastab klaveriõpetaja. Ja jätkab: „Võib-olla mõni üliandekas haarab kõike kiiresti, aga ei viitsi pingutada ega harjutada. Teine laps, kes samal ajal õpinguid alustab, ei haara ehk nii kiiresti või pole ta koordinatsioon nii hea, kuid ta näeb vaeva ja võib jõuda üliandekast palju kaugemale. Kuid andekal on lihtsam.“ 

Muusikaõpetuse poolest on meil väga hea alusharidus, nõustub Merike Kulli mu arvamusega ja tõstab esile laste koorilaulu. Mudilastel on juba väikesest peale muusikatunnid muusikaõpetajaga. Praegu soovitakse süsteemi muuta, aga erialase haridusega muusikaõpetaja oskab lapsi ja ka häält väikesest peale suunata. Kogu muusika, millega laps tegeleb ja kokku puutub, arendab teda ja sellest on kasu ka pilli õppides, tõdeb Merike Kulli. 

Kõige suurem motivaator instrumenti õppivale lapsele on õpetaja sõnul esinemiskuupäeva kindlaksmääramine. See tunne, et ma ei ole veel valmis esinema, aga ma püüan, paneb lapsi harjutama. VHK-s on lastel esinemisvõimalusi palju – õpilaste kontserdid toimuvad kaks korda nädalas. Koolimajas on palju klavereid, mängitakse ka vahetunni ajal. Õpilasi on samuti palju. VHK muusikakool on oma 496 õpilasega Eesti üks suuremaid, kus lisaks oma õpilastele õpivad ka Püha Miikaeli Kooli ja Tallinna Toomkooli muusikahuvilised lapsed.  

Merike Kulli sõnul on tema koolis väga hea õhkkond ning tugev kogukonnatunne. Kui kellelgi on mingi probleem või raskus hakkamasaamisega, siis pööratakse sellele tähelepanu ja kooli tugisüsteemi inimesed tulevad appi. 

„Mulle meeldib, et siin ollakse avatud erinevustele,“ räägib Kulli. Koolis on palju erivajadustega lapsi, kes käivad pillitundides, kuna neile on pilli õppimine teraapiline tegevus. Sellise lapse tunni ülesehitus peab sõltuma tema omapärast. ATH-õpilase puhul tuleb mõelda, kuidas tema tähelepanu hoida. Tähtsad on pisiasjadki, nagu õpetaja lõhnaõli lõhn või rõiva värvid. Ärevushäirega lapse tund peab olema hästi pingevaba ja rahulik. „Kuna pillitunnid on individuaalsed, on võimalik igale lapsele leida n-ö oma võti. Olen hästi paindlik, lähtun õpilasest ja vaatan, mis kellelegi sobib,“ räägib õpetaja. 

Eripedagoogilisi oskusi peab õppima. Merike Kulli ütleb, et talle meeldib käia kursustel ja koolitustel, kus on käsitletud erivajadusi. „Täiesti võimalik on erivajadustega lapsi arendada. Peab läbi mõtlema, olema hästi järjepidev ning õpilastega arvestama.“

Inspiratsiooni loodusest 

Oma loominguga saab klaveriõpetaja tegelda hommikuti ja vabal kesknädalal. Siis on aega ka metsas käia – Kakumäel elades on mets kodu juures ja lühike tee merenigi. Jalutuskäigud metsas maandavad ja inspireerivad. Kuigi praegu ta komponeerimisega tegelda ei jõua, sest aeg kulub kontserdiks harjutamisele, on uued loomingulised ideed juba olemas, kuigi mitte veel paberil. 

Merike Kulli on kirjutanud ka laule. „Kui käin jalutamas, siis tulevad laulusõnad nagu iseenesest,“ ütleb ta. Loodus on oluline inspiratsiooniallikas, talle meeldib seal ka joosta ja jalgrattaga sõita. „Minu jaoks on oluline tunnete kirjeldamine muusikas,“ jutustab ta ja selgitab, et püüab loomingus edasi anda inimese kaunist osa: hinge, kõrgemat poolt või jumalat – kuidas keegi nimetab. Tunne, mida on raske sõnadega kirjeldada, on inspireerinud ka tema laule nagu „Olemise valgus“ ja teisi sellesarnaseid. 

„Mul on väga hea meel, et heliteoste kirjutamise alguses mind tunnustati,“ rõõmustab ta. Ansamblipalade konkursil „Kooskõlamine“ sai Merike Kulli kirjutatud pala esimese preemia. Muusikaõpetajate laulude konkursil „Väike laul suurele lavale“ Jõhvi kontserdimajas valiti tema laul esitamiseks koos bändi ja orkestriga. Mõlemad sündmused leidsid aset aasta tagasi sügisel.

Esineva pianistina, kes annab regulaarselt kontserte, peab ta väga oluliseks, et pilliõpetaja oskaks ise oma instrumendil mängida. Mängimine on Kulli sõnul justkui meditatsioon, voolamine, kus kõik muu kaob ja jääb soov väljendada ennast muusika kaudu. 

Me kohtusime siis, kui pianistil oli ees veel hulk päevi enne suures osas esiettekannetega kontserti „Valguse algus“, mis toimub 22. oktoobril Pärnus Eliisabeti ja seejärel 26. oktoobril Tartus Jaani kirikus. Need on sarjast „Musica Sacra“, mida korraldab Pärnu ooperiselts. Merike Kulli (Poomi) loomingut esitavad seal autorile lisaks laulja ja lauluõpetaja Sigrid Mutso ning Estonia teatri orkestri viiulimängija Kaia Sepalaan ja Faristamo Eller. „Minu muusika eesmärk on inimest n-ö tõsta,“ avaldab Kulli oma kreedo.

Kogu meie jutuajamise kestel olen ma näinud õnnelikku inimest. „Jaa, mul on praegu elus hästi ja kui mingid probleemid tulevad, saan ma need lahendada rännaku meetodi või millegi muu abil,“ ütleb ta. „Kunagi algklassis kirjutasin, et tahan saada klaveriõpetajaks ja emmeks. Mu mõlemad unistused on täitunud. Mul on hästi hea meel, et minu hobi ja töö on ühendatud. Mulle meeldib muusika ja muusikas olemine ning õpilaselt saab ka nii palju tagasi. Kui unistustest rääkida, siis tahan anda välja plaadi oma muusikaga. Ja klaveriõpetajana on mul on ka sellist loomingut, mis on klaverimängu õpilastele mõeldud – selle tahan samuti välja anda.“ 

Mis toimub ajus pillimängu ajal

Juuresolev pilt illustreerib seda, mis toimub pillimängu ajal ajus. See on ajule sama nagu kogu keha treening, mis arendab aju paljusid piirkondi. Mängija loeb nooti, tõlgendab seda, mõtleb, kus on vastavad klahvid, liigutab sõrmi, samal ajal jälgib rütmi. Sellele lisandub muusika kujundamine, mängu emotsionaalne pool. Kogu seda tegevust saadab kuulamine, kontrollimine, koordineerimine, mis kõik on ajule väga arendav. 

See aitab lapsi väga palju. Aga kui keegi hakkab vanemas eas pilli õppima, siis see on hea dementsuse ja Alzheimeri tõve ennetuseks.