Õpetajate streik – palju kära ei millestki
Eesti Haridustöötajate Liidu (EHL) volikogu otsustas viia õpetajad streikima. Streigist oleks päästnud vaid töötasu tõstmine 120 protsendini Eesti keskmisest palgast. Tuli tuha all ähvardas leekideks lahvatada, ajakirjandus küttis ühiskondlikku tähelepanu aina rohkem üles.
Streikimiseks oli mitu põhjust. EHL-i juht Reemo Voltri rääkis Eesti koolide tühjaksjäämisest kvalifitseeritud õpetajatest, inflatsiooni ja hinnatõusu hukutavast mõjust õpetaja majanduslikule toimetulekule, vajadusest tõsta õpetajate palk kõrgharitud spetsialisti palga tasemele. Mantrana korrati sõnumit, et kui palk ei tõuse, tuleb streik.
Palgatõus pidi õpetaja töötasu alammäära viima 1845 euroni, mis võrduks prognoositava keskmise töötasuga 2023. aastal. Veel 13. septembril kõlas see sõnum selgelt Riigikogu ees EHL-i korraldatud sümboolsel töömessil, kus rahva teenreid kutsuti Eesti koolidesse tööle. Tõsi, saadikud ei tundnud uue karjäärivõimaluse vastu suuremat huvi. Mõistagi, sest kui kõrgemaid riigiteenistujaid ootab kriitilistel aegadel ees 500–1000 euro suurune palgatõus, siis õpetajatel tuleb leppida töötasu alammäära tõstmisega umbes kolmesaja euro võrra. Juttude põhjal on riigil sellekski tõusuks vaja laenu võtta või muuta maksusüsteemi.
Palka lubatigi tõsta. Mitte küll nõutud mahus, aga püssid vaikisid. Õpetajate praegune palgatõus on tore, sest kes ei täna pisku eest, see palju eest ammugi mitte. Tegelikult on õpetajate töötasu väikeste sammudega viimasel kümnendil pidevalt suurenenud. Nüüd tehti lihtsalt pisut suurem samm.
Arusaamatuks aga jääb, millist probleemi selle tõusuga püütakse lahendada. Keskmisele töötasule, rääkimata kõrgharitud spetsialisti palgast, jääb lubatud tõus endiselt alla. Eesti õpetajate keskmine vanus on Euroopa kõrgeim, õpetajate palk samas väikseim. EHL-i maikuistel andmetel on enamikul koolidest raskusi õpetajate leidmisega, enamik õpetajatest on kogenud läbipõlemist ja üle poole õpetajatest kaalub palga tõttu töölt lahkumist.
Lisaks kirjutas Raivo Juurak 16. septembril Õpetajate Lehes, et palgatõus on üksnes pool ülesannet. Raha on juurde vaja ka kooli diferentseerimisfondi, aga sinna seda ju ei leitud. Nendest probleemidest ei leidnud mitte ükski lahendust ja selgus puudub ka tuleviku osas. Mis saab edasi? Vägisi jääb mulje, et lapsele anti justkui komm, et ta ei nutaks, aga kõht on ikka tühi.
Seepärast tuli EHL-i pöördeline meelemuutus ja leplikkus mulle üllatusena. Kes siis veel peaks õpetajate õiguste eest seisma kui mitte EHL? Ees terendab majanduskriis. Praegu pole aeg rõõmustada raasukeste üle. On vaja lahendusi. Pidasin neil teemadel aru noorte ametikaaslastega, kelle optimismi võib seada eeskujuks. „No mis üle jääb. Natuke ikka tõuseb ja see mulle meeldib, midagigi,“ arvas üks. „See on selline igavene tilgutamine. Sellepärast mul ongi alati olnud tõrge end 100% sellele karjäärile pühendada,“ vastas teine. „Ühekordne rahasüst pole mingi võluvits. Õpetajate puudust see siiski ei lahenda,“ kostis kolmas. Neljas oli kriitilisem: „Kahju, et me kergesti lepime. Streik võiks ikka tulla.“
Olen nende kõigiga täiesti nõus. Asi polegi rahas, vaid põhimõtetes. Alustasin õpetajana tööd kolm aastat tagasi ja palga pärast ma seda tööd ei tee. Mulle lihtsalt meeldib õpetajatöö. Haridussüsteem vajab aga põhimõttelisi muutusi ning praegu neid ei paista.
Loodan, et riigil jätkub südant hoida missioonitundega inimesi koolis ning töö lahenduste leidmise nimel jätkub. Ma olen väga rõõmus, et haridusministri sõnul tõuseb kõrghariduse rahastamine üle ühe protsendi SKP-st, ta mõistab vajadust töötada välja õpetajate karjäärimudel ja tähelepanu jagub ka lasteaiaõpetajate töötasule. Kõik see on haridussüsteemi jaoks väga vajalik.
Ma ei saa aru aga EHL-i otsusest lükata õpetajate töötasu küsimus uute valimiste järele. Kas niikaua peavad õpetajad püksirihma pingutama? Veel hetk tagasi nõuti, et õpetajate palk võrdsustataks kõrgharitud spetsialistide palgaga. 29. augustil kirjutas EHL-i juht Reemo Voltri Postimehes, et õpetajad ootavad kiiret lahendust. Mida me nüüd ootame? Kogu senine ettevalmistus ja ühiskondliku tähelepanu tõmbamine tundub uues valguses nagu liivast köie keerutamine.
Aeg oli streigiks küps, aga võimsa tulevärgi asemel kustus EHL-i otsusekindlus vaiksel visinal. Palju kära ei millestki.
Püssi ei maksa enne lahingut põõsasse visata.
Lisan kolleegi jutule ka mõned arvandmed.
Eesti on hetkel 16569 õpetajat (Statistikaameti hinnangul), keda see teema puudutab otseselt. 511 kooli ja 157000 õpilast.
33% õpetajatest on yle 55 aasta vanad.
Yle poole töötavatest eesti õpetajatest on yle 50 aasta vanad.
Kuidas lahendatakse hariduse juhtide poolt olukord, et ca 15 aasta jooksul peaks koolis töötama 8300 uut õpetajat? See teeks lihtsa aritmeetika kohaselt yle 550 õpeta aastas. Magistrihariduse ja õpetajakoolituse läbinutena?
Kirurgiks või lenduriks me ei luba ju inimesi, kel on magistrikraad mõnes teises valdkonnas, kuid õpetajaks hakkavad vist sobima kõik..
Arvan et olukord on juba kriitilises faasis. Selgelt näha et õpetajatel on vanadus ja töökoormat külluses. Kannatus pingul. Kui riik ei täida oma kohustusi ja lubadusi, jäävad varsti koolid tühjaks, kas streigiga ehk tōōjöu puudusega.