Õpilane õpetab klassikaaslast

Olen kasutanud viimased kümme aastat õpilaselt õpilasele meetodit, et innustada õpilasi üksteist aitama ja koostööd tegema. 

Sageli teeme tunnis paaris- ja rühmatöid, kus õpilased peavad üheskoos mingi lahenduseni jõudma. Kui õpime täiesti uut teemat, selgitan algul küll teema lahti, seejärel proovivad õpilased aga individuaalselt ülesannetega hakkama saada. Luban kasutada õppematerjali, vajadusel ka internetti, olenevalt õppeainest ja ülesandest. Kui õpilane individuaalse tööga hätta jääb, tõstab ta julgelt käe ning esmalt ei tõtta appi mitte õpetaja, vaid hoopis keegi kaasõpilastest, kellel on parajasti võimalik abivajajat aidata. Vahel on parem, kui ülesannet selgitab lapse eakaaslane, kes sõnastab asju hoopis teisiti kui õpetaja. Kasu on mõlemapoolne: nõrgem õpilane saab vajalikku abi, abistav õpilane aga kordab ja kinnistab teema enda jaoks üle. Lisaks aitab selline meetod klassis tempot ühtlasena hoida. On ju õpilased erineva tasemega ja õpetajad tihti hädas, et ei jõua mahajääjaid piisavalt aidata ega kiirematele pidevalt lisamaterjale anda. Mõned kiiremad õpilased ei tahagi lisatööd teha, seevastu teisi aitamas käivad nad hea meelega.

Minu klassides on kiiremad õpilased aeglasemaid aidanud juba viimased kümme aastat. Algselt oligi põhjus selles, et iseseisva töö ajal oli käsi püsti mitmel, aga mind õpetajana on ainult üks. Palusin siis mõnel kiiremal lapsel minna nõrgemale appi. Olen lastele alati öelnud, et nad ei ütleks klassikaaslast aidates talle lihtsalt vastuseid ette, vaid juhendaksid neid nii, nagu oleksid ise õpetaja rollis. Ja see töötab! Olen klassis ringi käies kuulanud, kuidas õpilaste omavaheline koostöö sujub ja kuidas nad üksteist juhendavad. Tore on näha, kui kannatlikud lapsed seejuures on. 

Kokkulepe on selline, et juhendav õpilane seisab abi küsinud õpilase kõrval seni, kuni mõlemad tunnevad, et abivajaja saab nüüd iseseisvalt edasi minna. Kui ta jääb uuesti hätta, tõstab ta uuesti käe. Kes lastest talle järgmisel korral appi läheb, sõltub võimalustest. Kui sama laps saab minna, läheb tavaliselt tema, aga kui ta on parajasti oma ülesandega hõivatud, läheb appi keegi teine. Kui abipalujaid on väga palju, liitun ise abistajatega. Et ühte last käib abistamas mitu last, on pigem hea, sest vahel saabki laps ühe juhendamisest paremini aru kui teise omast. Erinevus rikastab ning kogemus õpetab. Eriline rõõm on see, kui näen, et laps, keda on algselt juhendatud, on ülesandest lõpuks nii hästi aru saanud, et läheb ise kedagi aitama. Kes siis ei tahaks end kasuliku ja targana tunda! On tulnud ette ka seda, et mitu õpilast ruttab kellelegi appi. 

Vahel on mõni appi tõttaja oma oskusi üle hinnanud ega saa juhendamisega kuigi hästi hakkama. Abiküsija on siis solvunult nähvanud: „Sa ju ei oska ise ka!“ Siis olen ise seda õpilast aidanud või suunanud mõne teise teda toetama. 

Ükskord selgus, et teisele appi läinud õpilane oli ise asjast täiesti valesti aru saanud ja õpilane, keda ta soovis abistada, hakkas hoopis teda juhendama. Pusisid siis kahekesi, ülesandest päris jagu ei saanud, kuid vähemalt said mõlemad teada, mida nad oskavad ja milles veel abi vajavad. Hiljem liitus nendega kolmas õpilane, kes aitas ülesande ära lahendada. 

Kui õpilaselt õpilasele koostööd ei oleks, ei pruugiks ma teada saadagi, kes õpilastest pole veel kõigest päris õigesti aru saanud.  

Õpilaste hinnang üksteise aitamisele

Kui olin mitu aastat järjekindlalt õpilaselt õpilasele õpetamise meetodit kasutanud, andsin oma klassi üle põhikooliõpetajatele. Rääkisin neile, et meil on klassis kombeks üksteist aidata, ja palusin neil võimalusel seda tava jätkata. Oli õpetajaid, kes olid valmis seda vähemalt proovima, aga oli ka neid, kellele ei meeldinud, kui õpilased klassis „omal algatusel“ ringi kõnnivad, ja siis hakkas see tava klassis kahjuks hääbuma. Õpetajad, kes polnud valmis õpilaselt õpilasele meetodit omaks võtma, kartsid, et õpilased hakkavad omavahel lihtsalt jutustamas käima. Õpilastelt kuulsin hiljem, et nad olid kurvad, et ei saanud enam üksteist ülesannete lahendamisel aidata – nende jaoks oli see olnud õppimise tavapärane osa.

Võtsin selle artikli kirjutamiseks ühendust oma nende kiiremate õpilastega, kes sageli teisi aitamas käisid, ja palusin neil meenutada, kuidas nad seda meetodit mäletavad. Üks neist (Carolina) on praegu 11. klassi õpilane, teine (Viktoria) läks äsja 6. klassi. 

Carolina: „Minule tuli see meetod väga kasuks. Olen tähele pannud, et teistele õpetades kinnistub endal materjal palju-palju paremini. See on tõesti väga arendav meetod ja sellist meetodit võiks iga algklassiõpetaja kasutada. Mäletan, et alguses oli suur tung õpetajalt abi küsida, kuid siis kujunes kuidagi nii, et saime ise üksteist aidata. Kuidas see alguse sai, ei mäletagi enam.

Õpetaja suunas meid aitama nii, et kui keegi abi küsis ja õpetaja nägi, et keegi teine oskab seda teemat, küsis ta oskajalt õpilaselt, kas too saaks appi minna. Mäletan, et üleminek kuuendasse klassi oli raske. Põhikooliõpetajad polnud sellise meetodiga ilmselt harjunud ja nende jaoks tundus see lihtsalt klassikaaslasega jutustamisena. Üritasime korduvalt seletada, et aitame üksteist, aga õpetajad ei uskunud. 

Mina oleksin soovinud selle meetodiga jätkata, kuna see aitas ka minu enda teadmisi kinnistada. Ka klassis võttis pinget vähemaks ja liitis kollektiivi. Klass oli kuidagi ühtsem ja pingevabam. Klassi osavamad matemaatikud olid justkui õpetajaga võrdsed, sest kui nad jõudsid ülesannetega ise valmis, said nad teisi aidata.“

Viktoria: „Meil oli selline komme, et kui keegi vajas abi, tõstis ta käe ja keegi läks talle appi. Tavaliselt mõni õpilane, kes oma ülesanded ise rutem valmis sai. Kõige sagedamini aitasime mina ja üks poiss. See tuli meile endale ka kasuks ning ma olen väga tänulik oma õpetajale, et ta andis meile sellise võimaluse. Vahepeal tuli ette küll ka sellist aega, kui paljud hakkasid ühel ja samal ajal abi paluma, sest ei saanud uuest teemast hästi aru. Siis vahel tundsin, et ei jõua kõiki aidata. Nüüd olen 6. klassis ning siin on kõik väga harjumatu. Teeme endiselt koostööd, aga mitte nii, nagu oli varem.“

Üksteist saab aidata ka veebis

Et õpilaste koostööd süvendada, panen tihti oma õpilasi rühmadena õppima, et rühma liikmed saaksid üksteist aidata. Enamasti istuvadki mul õpilased klassis rühmadena, kuid mitte kogu aeg. Mulle meeldib pakkuda õpilastele vaheldust ja seetõttu tõstan laudu aeg-ajalt ümber, kuid eelistan rühmapõhist istumist. 

Rühmadena õppimine õnnestus mul isegi COVID-i ajal. Jagasin siis õpilased rühmadesse ja andsin igale rühmale nime – mingi värvuse. Vaatasin, et igas grupis oleks nii poisse kui tüdrukuid. Ma sain nende rühmade tegevust kergesti jälgida, sest veebitundidesse sisenemine käis meil mitte lingi, vaid parooli abil. Näiteks kollase rühma lapsed sisenesid parooliga „Kollane“, siniste“ parool oli „Sinine“ jne. Vaja oli lihtsalt kokku leppida veebitunni kellaaeg. Nii oli mul hea pisteliselt ja ootamatult mõnda rühma siseneda ja jälgida, kuidas neil asjad sujuvad. COVID-i ajal muutuski õpilaste üksteise aitamine väga oluliseks. 

Hiljem kuulsin õpilastelt, et nad tegid sel ajal ka kodutöid omal algatusel veebis ühiselt. Hindelisi töid palusin küll üksinda teha. Usalduse küsimus! Aga eks ole kohe näha, kui vastused on liiga sarnased. Praegu on mul esimene klass ja nendega ma veel veebipõhiselt midagi teinud ei ole, küll aga harjutame klassis üksteise aitamist.

Õpilane ei ole enam pelgalt info vastuvõtja, vaid pigem aktiivne õppija, kes otsib, uurib, loeb ja leiab ise võimalusi info hankimiseks. Samas ei tohiks ta jääda selles protsessis üksi, vaid peaks saama pidevat tagasisidet. Väga oluliseks pean siinjuures õpilaste omavahelist koostööd ja üksteise aitamist.