Optimism hoiab koolis. Kogu elu

5. okt. 2022 Reti Pääslane õpetaja ja ajakirjanik - 1 Kommentaar
Reet Ilves.

Reet Ilves on töötanud koolis 60 aastat, peamiselt algklassiõpetajana, kuid aastate sisse on mahtunud ka koolidirektori ja direktori asetäitjate ametid. Sel sügisel jätkab ta koolis, mis sest, et kevadel täitub tal 80 eluaastat.

Õpetaja Reet, nagu endised ja praegused lapsed ning nende vanemad Pärnu linnatänavatel tema poole rõõmsalt pöörduvad, kohtab kõikjal tuttavaid. „Lõpmatu suur tutvusring ümbritseb mind siin linnas ja tunnen, et olen täiesti elu sees,“ rõõmustab Reet Ilves.

Reet Ilves peab enda koolimajaks Kooli tänav 13 hoonet, kus ta eri ameti- ja koolide nimetuste all 40 aastat töötas. Aastate jooksul on ta jõudnud ka Tammsaare puiesteel ja Mai tänaval asuvatesse koolimajadesse ning viimasel ajal olnud seotud nii Vanalinna kui Kuninga tänava põhikooliga, kus tegutsenud abiõpetajana ja tegelenud erivajadustega lastega.

Heade õpetajate eeskuju

Kõige suuremaks mõjutajaks õpetajakutse valimisel peab Reet Ilves oma ema, kes oli Valgas eesti keele õpetaja. „Tolle ajal koolist on mul meeles jahedad klassiruumid, mille ahjusid köeti paksust lumest toodud halgudega, aga samas ka mälestused, kuidas kõiki õpetajaid ümbritses õpilaste austus,“ meenutab ta. Oma kooliteed alustas ta Valga 7-klassilises koolis teenelise õpetaja Alleks Vallneri käe all, kes jättis samuti alateadvusesse teadmise, kuidas olla väga hea pedagoog.

Õpetaja tütrena pidi Reet olema eeskujuks teistele ja astuma pioneeriks, aga see andis võimaluse tegeleda oktoobrilastega ja hiljem kommunistliku noorena pioneerirühmadega. Õpetajad märkasid, et ta saab hästi hakkama, ning keskkoolilõpetajana oli Reet kindel, et jätkab sama elukutsega, mis ema. Tol ajal oli koolis õpetajatest koosnev suunamiskomisjon, kes kinnitas koolilõpetaja elukutsevaliku ja andis suunamiskirja kõrgkooli. Reet Ilves astus 1961. aastal tollasesse Eduard Vilde nimelisse Tallinna Pedagoogilise Instituuti pedagoogika ja algõpetuse metoodika erialale.

Õpetajaks õppimine nõudis pingutust, sest Ilves töötas juba õppimise ajal õpetajana. Õppida oli huvitav. Kuna õpetati ainete õpetamise metoodikat ja oli palju praktikatunde, oli Ilvesel tänu tundide andmise kogemusele kursusekaaslaste ees eelis.

Pärnus vene kooli õpetaja

Õpingutele kulus neli aastat, seejärel suunati kõik koolidesse. Kõrgkoolidiplomi sai kätte alles aasta möödudes, kui koolist oli lekunud instituuti tagasiside, kas uustulnuk õpetajaks sobib. „Ju tehti seda mõttega, et õpetajaid koolis hoida, paar kursusekaaslast kadus selle aastaga ära küll,“ mõtiskleb Reet Ilves.

Õpetaja Ilvese esimene töökoht Pärnus oli vene koolis. Ta meenutab, et algus ei olnud kerge, sest vene lapsed on eestlastest energilisemad, julgemad ja kärsitumad. Aga tantsu ja laulu õpetada oli neile väga lihtne. „Oli vaja öelda ainult „попляшем“, võtta pill kätte, mängida „Katjušat“, ja pidu oli missugune! Ent tunnis korda hoida oli raskem kui eesti koolis,“ ütleb Ilves.

Samas mäletab ta, et kõik vene kooli lapsed tahtsid eesti keelt õppida. Nende hulgas olid paljud sõjaväelaste perest, kes sageli kolisid, ning aasta ringi tuli klassi lapsi, kes ei olnud eesti keelt kuulnudki. Õpetaja Ilves jagas eri tasemega lapsed tunnis rühmadesse ‒ mõnes oli neid lausa üheksa ‒, ja jooksis siis nende vahet.

Korra hoidmiseks tuli igale klassile ja lapsele läheneda nii individuaalselt kui võimalik ja leida sobiv metoodika. „Ma ei mäleta, et ma kedagi oleks tunnist saatnud karistuseks direktori juurde. Iga õpetaja peab raskustega ikka ise hakkama saama,“ jutustab Reet Ilves, kelle kõige suurem magnet oli akordion, mille abil nii klassiruumis kui õues õppetöö tehtud sai.

Õpetajal pole lihtne olla ema

Algklassiõpetaja eriala valimine tuli tõenäoliselt varasema lastega töötamise kogemuse põhjal. Lisaks oli Reet Ilves oma kooliajal lõpetanud muusika- ning spordikooli. Nii andis ta ise lastele kõiki tunniplaanis olevaid tunde. Õpetaja Ilves ütleb, et talle lihtsalt meeldis kõik ja ta ei suutnud valida ühte õppeainet, mida õpetada.

Tundide kõrvalt juhendas Ilves mudilaskoori ja -orkestrit, sest Nõukogude ajal tuli õpetajatel pärast tunde ühiskondlikke ülesandeid täita. „Heade tulemustega ringijuhendajad võisid isegi palgalisa saada. Kõik on vaja olnud välja teenida, mitte ei tule kõigepealt raha ja siis hakkan tegutsema, nagu tänapäeval,“ ütleb Ilves.

Suviti oma puhkuse ajal töötas ta pioneeri-, töö- ja puhkelaagris ning malevas ning võttis ka oma lapsed maale kaasa. Vahel tundis õpetaja Ilves, et on ühiskondlikult liiga aktiivne ‒ ei suutnud oma kodule, perele ja lastele pühenduda nii palju, kui tahtis ‒, aga samas nautis oma tööd kogu hingega ja püüdis need kaks ühendada. Ka vanaemana leidis ta võimalusi, kuidas lapselapsi kooli tegevustesse kaasata. Ise arvab ta, et on saanud siiski hakkama ka emana, abikaasana ja vanaemana.

Õpetajast direktoriks ja tagasi

Elutee on Ilvest viinud keskkooliõpilastele perekonnaõpetuse tunde andma, mis talle ja õpilastele hästi meeldis, põhikoolis on ta aastaid õpetanud vene keelt. Kõige rohkem on Ilves siiski saanud olla algklassiõpetaja. Ta peab toredaimaks aega, mil kõik kolm kooliastet olid ühes hoones. „Näiteks ühised spordipäevad, kus kolm kooliastet võistlesid koos. Põnevusega korraldas keskkool esimestele klassidele spordipäevi, kus teatevõistlust joosti, väikesed kukil,“ meenutab Ilves aegu, mil kõik kõiki kooli peal tundsid.

Karjääri jooksul tuli rinda pista ka direktoriametiga, kuid selles jätkamiseks oleks pidanud jätma õpetamise, mis on õpetaja Ilvesele alati kõige südamelähedasem olnud. Sel ajal tutvus ta sõpruslinna Vaasa koolidirektoriga, kellega tehti rahvusvahelisi projekte ja ollakse senini sõbrad. Suuremad õpilased said reisida kaasa Läänemere ümbruse maades ja väiksematele leiti ülesanded, mille puhul ei saanud nad arugi, et teevad õppetööd.

Tagantjärele mõeldes peab Ilves kõige raskemaks aega, mil oli õppealajuhataja ja tuli ellu viia uut õppekava, milleks kogenud pedagoogid ei olnud alati valmis. Samal ajal klassiõpetajana tegutsenud Ilves sai oma lastega uuendusi esmalt ise proovida ning oskas seejärel kolleege toetada, kuid kõigil õpetajatel see ikkagi ei õnnestunud. „Õpetajad on ju targad inimesed, probleem oli vanas kinni olemises,“ kirjeldab Reet Ilves, kuidas ka aastate möödudes mõned üksikud õpetajad nõutud uuendustega kaasa ei läinud. Noorte õpetajatega on lihtne, nemad pakuvad ka ise uusi ideid välja.

Muutused ühiskonnas

Pensioni oli Reet Ilves välja teeninud 58. eluaastaks, kuid ei tundnud, et oleks vanaks jäänud, ja oli koju jäämise mõttest kohkunud. „Mõtlesin, mida ma siis tegema hakkan, kui ei õpeta koolis lapsi,“ muigab Ilves ja jätkab: „Siis elu alles algas. Kus me klassidega kõik ära käisime ja mida tegime!“

Nüüd, varsti 80-aastaseks saades on Ilves ikka nõus lastega tegelema. Ta ütleb, et tuleb teha nii kaua ja anda nii palju, kuni suudad veel midagi anda. „Varem võisin rangem olla ja klassis vahel ka kurjustada, aga praeguses vanuses ei tundu enam ükski asi selline, et peaksin laste peale pahandama või vihane olema, pigem on mõni olukord hoopis naljakas. Ja see mõjub õpilastele hoopis paremini,“ jutustab Ilves.

Kõigi nende aastate jooksul on lapsed jäänud Reet Ilvese silmis ikka lasteks, kes tulevad kooli rõõmuga ja tahavad õppida. Aga muutused on tulnud ühiskonnast. „Nõukogude ajal elati kitsastes tingimustes ja soovid või tahtmised ei olnud kunagi eriti suured. Nüüd suhtutakse teistmoodi, kõik on suunatud majanduslikule heaolule,“ arutleb Ilves. Ta jutustab, kuidas varem õpetajad üksteist täiendasid ja tegutsesid ühise eesmärgi nimel, et lastel oleks koolis huvitav. Selle nimel kaasati kooliellu lastevanemad. Nüüd annavad lastevanemad õpilastele kaasa teistsugused nõudmised kui varem ja soovivad tihtipeale koolilt saada rohkem, kui õpetajad suudavad pakkuda. Õppealajuhatajana ütles Ilves õpetajatele alati, et nad saavad klassi lapsed, aga sama palju ka lastevanemaid, keda tuleb samuti pidevalt nõustada.

Elutööle mõeldes nendib Ilves, et raskeid hetki on õpetajaametis alati olnud, kuid huvitavamad kaaluvad need üles. „Raskused tuleb ületada positiivse mõtteviisiga, miski muu ei aita, ennast tuleb juhtida,“ kutsub Ilves õpetajaid keskenduma rõõmule ja headusele, mida on elus palju. „Soovin kõigile palju eduelamusi, oma töö väärtustamist. Ja ilmtingimata seadke endale eesmärgid: kuhu, kellena, ja piirid: kust kuhu. Kõige tähtsama ja rõõmustavamana oma karjääri jooksul toob Ilves välja oma klassid, kellest üks on olnud toredam kui teine.

Väljavõte tööraamatust

1965–1967 Pärnu 3. Keskkooli (Pärnu Tammsaare Kool) eesti keele õpetaja.

1967–1977 Pärnu 1. Keskkooli (Pärnu Ühisgümnaasium) algklassiõpetaja.

1977–1979 Pärnu 6. 8-klassilise Kooli (Pärnu Hansagümnaasium) klassiõpetaja.

1979–1984 Pärnu 6. Keskkooli (Pärnu Hansagümnaasium) klassi- ja koolivälise kasvatustöö organisaator.

1984–1986 Pärnu 6. Keskkooli (Pärnu Hansagümnaasium) direktor.

1986–2008 Pärnu 6. Keskkooli direktori asetäitja õppe- ja kasvatustöö alal, algklassiõpetaja.

2008–2015 Pärnu Vanalinna Põhikooli õpetaja.

2016–2021 Pärnu Kuninga tänava Põhikooli asendusõpetaja.

2022 kevadest Pärnu Vanalinna Põhikool asendusõpetaja.


Hetkel ainult üks arvamus teemale “Optimism hoiab koolis. Kogu elu”

  1. Endel ütleb:

    Reet on väga tubli,lihtsalt hea lugeda milliseid õpetajaid leidub,kes on suutnud jääda truuks valitud erialale.Palju edu ja jõudu õpetaja Reet.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!