Vabariigi presidendi Alar Karise sõnavõtt aasta õpetaja galal

Head õpetajad!

Küllap teil igaühel on oma metafoorid, kuid minu jaoks on klassiruum alati olnud justkui orkester. Seal on soolosid armastav esimene viiul, rida usinad pillipuhujaid ja sekka mõni törtsutaja. Siis kindlasti helgust lisav harfimängija ja muidugi ka see tüüp, kes muidu justkui magab, aga siis kargab – tavaliselt õigel hetkel – püsti ja virutab trummide taga suure kõminaga taldrikud kokku.

Klassiruumis, nagu ka orkestris, sõltub mängijate motivatsioonist ja dirigendi oskustest, kas tulemuseks on kakofoonia või meeliülendav muusikaelamus.

Koolitunni erinevus orkestrist on muidugi see, et seda sümfooniat ei mängita rangelt Beethoveni partituuri järgi. Riiklik õppekava annab ette küll teemad, kuid õpetajal on tihti võimalus olla ise nii helilooja kui ka dirigent, see tähendab, valida õpetamise viisid ja sisulised rõhuasetused. Kirjutada teemale oma variatsioonid. See on Eesti haridussüsteemi suur väärtus ja meie edu üks tugitaladest.

Paljud teist on siin saalis just seepärast, et olete leidnud noodivõtme, mis paneb õpilaste hinged ühiselt helisema ja annab neile eluks kaasa mitte vaid teadmised, vaid ka uudishimu ja tervikliku maailmanägemise oskuse, mõtte- ja tundetarkuse.

Kokkuvõttes annab koolihariduse kvaliteet üheskoos meie igaühe lastetoaga kammertooni ka kogu riigile ja rahvale. See kujundab meie mõtte- ja väljendusviisi. Seda, kui pikk või lühike on meie pilk, kui austavad ja loovad suudame olla. Ja ka seda, mida oskame väärtustada, nii meie minevikus kui ka olevikus ja tulevikus. Kooliharidus valab vundamendi sellele, kui hästi tuleme toime demograafiliste, keskkonnaalaste ja muude kuristike vältimisel. Aitab kaasa oskusele hoida sisemist ja välist rahu.

See on tohutu vastutus ja julgen öelda, et meie õpetajad on ajast aega hästi hakkama saanud. Täpselt nagu ühiskond saab sellistel puhkudel nagu täna päris kenasti hakkama õpetaja kiitmise ja tänamisega. Kuid kasutame seda hetke ja mõtleme edasi, kuidas ühiskond õpetajat toetada saab.

On selleks väärikas, vastutusele vastav sissetulek? Nõus.

Mõistlik töökoormus ja motiveeriv karjäärimudel? Muidugi.

Tegelemine tulitava järelkasvu küsimusega? Jah, suuname kõik jõupingutused sellele.

Kui neis küsimustes on seni saavutatud ehk loodetust vähem, siis pigem seetõttu, et probleemidele ei ole võluvõtit, mitte et tahtmist jääks napiks.

Aga teinekord, kui kõik eeltoodu tundub olevat paigas, jääb ikka üks salajane komponent, milleta õpetajad oma tööd teha ei saa. See on ühiskonna usaldus. Pole saladus, et meie ajastul, kus igaüks saab end kiirelt nii-öelda eksperdiks guugeldada, on paljudel lastevanematel oma selge arusaam, mida kool ja õpetajad peaksid tegema ja mida mitte.

Siit minu sõnum lastevanematele. Kaasamõtlemine ja argumenteeritud arutelu on vajalik, oma arusaamade pealesurumine viib aga rappa. Õpetamise osas usaldagem õpetajaid, nemad on meie laste arengu toetamise asjatundjad.

Head õpetajad! Täname täna teid kõiki, sõltumata sellest, kas teil on Joosepi kuju pihus või mitte. Teame, et teil on takti- ja rütmitunnet, mille abil panna kõlama Eesti tuleviku orkester.

Suur aitäh teile ja palju jõudu!