Ära karda kolleegi!
Millal kolleeg viimati sinu peale vihastas? Jah, millal sinu peale vihastas? Enamik ütleks: „Misasja, minu peale? Ei iial! Ma olen nii tore inimene, minu peale ei ole keegi pahane ning minu tegemised ei häiri teisi mingil moel.“
Kauaaegne koolijuht Peter Ulrich väidab kogemusele tuginedes, et kui teed tööd kirega, satud enda õpetajakarjääri jooksul mingil hetkel ikkagi konflikti. Taskuhäälingu saates „Õpetajate tuba“ jõudsime arusaamiseni, et mõnikord võid enda ainet pidada tähtsamaks kui kolleegi oma või võivad sinu aine olümpiaadid ja väljasõidud häirida teiste tööd.
Hakkasin ise ka juurdlema selle ebameeldiva küsimuse üle, mida Peter Ulrich õpetajalt arenguvestlusel küsib, ja tuleb tõdeda, et olen korduvalt kolleegile meelehärmi tekitanud. Mõttekäik jõudis edasi sinna, et huvitav, mitu korda olen häirinud teist õpetajat nii, et ma ise arugi ei saa. Elan õndsas teadmises, et kedagi kuskil enda tegemistega ei sega. See on vist õnnistus, sest inimestega töötamisel on konfliktid kerged tulema. Ja konflikt ei tähenda midagi halba. Konflikt viib meid edasi. Podcast’is „Mutmacher Schule“ väitis Saksamaa koolijuht Carsten Jaensch, et talle meeldivad konfliktid enda kollektiivis. Teritasin kõrvu ja muigasin endamisi, et on ikka peast soe juht. Ja siis selgitas ta pikemalt, kuidas on näinud aastate jooksul, et uute toimivate lahendusteni on jõutud tänu vaadete ja arvamuste erisusele. Pärast äikesetormi on õhk ikka värske.
Kool on üks kummaline koht. Siin töötavad koos nii mitme generatsiooni inimesed. See on omamoodi õnn ja õnnetus. Roosa Raadio saates väitis Miina Härma Gümnaasiumi kauaaegne töötaja Helgi Rootslane, et tema täidab koolis kohati vanaema rolli. Millist rolli mina sellel suurel pildil mängin? Kas olen blond naiivitar, väljuhäälne arvaja või sütitav ainefanaatik?
Õpetajate stereotüüpe on Õpetajate Lehes mitu korda kirjeldatud, kuid veelgi olulisem on, kuidas kogu kupatus koos toimib. Ma pean ausalt ütlema, et unustan mõnikord, et koos on nii erineva kogemusega inimesed, ja võtan kõiki ühesugustena. Olen hakanud end juba kõrvalt jälgima ja näen, et vaatan alustavaid õpetajaid ja peas keerleb mõte: „Oi kui ilus säraküünal!“ Pean end tagasi hoidma, et mitte öelda välja hinnanguid, mida minu käest keegi küsinud ei ole. Koolis on nii õlg õla tunne, et mõnikord kipub ununema – kõikide asjadega ei tohi kursis olla ja kõigega ei saa kaasa minna.
Suhted kolleegidega on rohkemat kui lihtsalt tervitamine ja õpetajate toas naljaviskamine. Me oleme teineteisega nii seotud, et kui minu tunnile eelnenud tunnis oli kontrolltöö, siis õpilased on minu tunnis laetud ühtemoodi, aga kui minu tunnile järgneb keemia tunnikontroll, siis teistmoodi. Kui mina annan õpilasele teadmiste kohta konstruktiivset tagasisidet ehk vanakooli keeles panen hinde, siis võib see mõjutada minu kolleegi tundi: tema oli planeerinud aktiivõpet, kuid õpilaste mõtteis on veel hinded.
Mu lemmikhetked on need, mil kolleeg näitab enda uut külge, avab end uue nurga alt. Ja sa tardud korraks ning vaatad: oh sa poiss, mis see nüüd oli? Mõnikord on selleks vaja kooli seinte vahelt välja saada. Kohtuda, suhelda tuleb ka mujal, sest koolis oleme siiski kindlas rollis ja tööhoos.
Peter Ulrich väidab, et kui sa tahad teada, kes on halb arst, siis ära küsi seda teiselt arstilt. Kui sa tahad teada, kes on halb jurist, siis ära küsi juristi ametikaaslaselt. Kui tahad aga teada, et kes on halb õpetaja, siis küsi teiselt õpetajalt.