Aruküla Vabas Waldorfkoolis kasvab laps iseendaks

„Waldorfi pedagoogika ei ole pedagoogiline süsteem, vaid kunst – kunst äratada see, mis on inimeses tegelikult juba olemas.“ Waldorfi pedagoogika rajaja Rudolf Steiner

Alljärgnev jutt põhineb vestlusel MTÜ Aruküla Vabakooli Seltsi tegevjuhi Kerti Pellmase ja Aruküla Vaba Waldorfkooli lasteaiaõpetaja Marelle Tanniga.

Kolmekümne aasta eest leidis grupp Aruküla lastevanemaid võimaluse muuta oma laste koolitee huvitavamaks ja rahulikumaks. Nende kooskäimise tulemusena sündis kaunisse Aruküla mõisa Rudolf Steineri pedagoogikal põhinev Waldorfi kool. Tänavu alustasid kooliteed kolmekümnenda 1. klassi lapsed, nende seas juba vilistlaste järeltulijad.

Kui Läänemere rahutule idakaldale jõudsid vaba maailma tuuled ja sünged okupatsioonipilved hakkasid taanduma, saabus Tallinna lähedale Arukülla Rudolf Steineri vaim. Vaim kandis endas sellist pedagoogilist lähenemist nagu Waldorfi pedagoogika. Mõistagi tutvusid sellega ka kohalikud õpetajad ja lastevanemad.

Aruküla õpetajatele ja lastevanematele avaldasid Rudolf Steineri mõtted nii sügavat muljet, et nad otsustasid oma lastele Waldorfi kooli rajada. Selleks mindi koguni Saksamaale vajalikke teadmisi omandama, koolimajaks aga valiti idülliline Aruküla mõisahoone, mida ümbritseb iidsete puudega romantiline park. Märkusena olgu öeldud, et vanematel oli siis, on nüüd ja edaspidigi kooli kujundamisel suur roll – see on suuresti lastevanemate nägu. 

Aruküla on küll võrreldes paljude teiste Põhja-Eesti asulatega väike koht, aga Waldorfi kooli on leidnud tee kohalike laste kõrval ka naaberkülade ja -valdade ning isegi pealinna lapsed. Kooli praegused eestvedajad ei salga, et peale Steineri vaimust kantud pedagoogika, looduskauni koha ja mõisaidülli räägib nende kasuks asukoht, sealhulgas hea transpordiühendus Tallinnaga.

Laps järgib tegusid

Mis siis lastevanemaid Steineri mõtete juures paelus? Eelkõige vast see, et Waldorfi kooli õppekavas on võrdselt tähtsad nii teadmis-, tegevus- kui kunstiained. Intellektuaalne õppimine, käsitöö ja kunst, draama, muusika, liikumine on õppekavas tähtsad ja omavahel põimunud. Waldorfi koolides lähtub õpetus isiksusest, õppetööle lähenetakse loovalt ning tänu pidevale mitme kunstiga tegelemisele arenevad lapses need isikuomadused, mis paljudes teistes koolides tihti unarusse jäävad.

Ikka ja jälle on leidunud neid, kes Waldorfi kooli umbusaldavad, selle pedagoogikas kahtlevad. Kooli kohta on levitatud igasuguseid jutte, näiteks, et Waldorfi koolis valitseb vabakasvatus, mis on sisuliselt kasvatamatus. Lapsed teevad, mida tahavad. On räägitud, et Waldorfi koolis on õppimine tagaplaanil, lapsed ainult mängivad, seal ei panda hindeid ning seetõttu on õpilaste tulevikuväljavaade üsna tume. Peale kõige muu surutavat lastele peale usku, mida kutsutakse antroposoofiaks.

Mis puutub antroposoofiasse kui usku või maailmavaatesse, siis ei ole see Kerti Pellmase ja Marelle Tanni selgitusel ideoloogia, mida lastele koolis peale surutakse, pigem taustateadmiste kogum, millele saavad õpetajad oma igapäevatöös toetuda. „Kujundame iseseisvaid, vabalt mõtlevaid ja oma maailmavaadet valivaid inimesi,“ ütleb Kerti Pellmas. „Kui hakkaksime lastele õpetama oma maailmavaadet, siis rikuksime oma aluspõhimõtet. Siis ei oleks meie kool enam vaba.“

Waldorfi kooli mõte on arendada noortes võimet end ise juhtida ning enda eest ise vastutada. Sellist haridust ja ellusuhtumist saab arendada lastes selline kasvataja, kes seda ka ise suudab. „Laps õpib eeskuju kaudu, õpetaja on eeskuju,“ ütleb Pellmas. „Laps järgib sinu tegusid. Sellisel inimesel, kelle jutt tegudest lahku läheb, on väga raske Waldorfi koolis töötada.“

Loovuseta ei saa 

Kerti Pellmas ei salga, et loovusest on meie ühiskonnas puudus. „Insener ja firmajuht peavad ka olema loovad,“ selgitab ta. „Saavutuste alus, ükskõik mis elualal, on loovus. Ka kõige kinnisemas ja tagasihoidlikumas lapses tahame loovuse välja tuua ja seda arendada. See aitab elus edasi, raskustest üle saada.“

Waldorfi koolis integreeritakse põhiaineid kõikide õppeainetega. Näiteks kui loomaõpetuses õpitakse elevanti, siis elevanti ka maalitakse, voolitakse savist, õmmeldakse ning lauldakse elevandist laule, mis veelgi kinnistavad omandatud teadmisi.

Oluline roll on muusikal. Aruküla Vabas Waldorfkoolis tegutsevad laulukoorid. Kõik lapsed õpivad mängima flööti. Suuremates klassides õpitakse selgeks kitarrimängu põhitõed. 8. klassis läbivad lapsed draamaõpetuse, mille tulemusena tuuakse lavale mõni maailmaklassikasse kuuluv näidend. 

Oluline on õpitav läbi tunnetada ja ise teha. Näiteks viljaõpetuses läbitakse vilja kasvatamise protsess algusest lõpuni: kevadel valmistatakse maa ette ja külvatakse vili, suvel hooldatakse, sügisel vili koristatakse, pekstakse reht, kuivatatakse vili, jahvatatakse see jahuks ning küpsetatakse leivaks. Leib süüakse ise ka ära. See jääb meelde eluks ajaks.

Kõik algab usaldusest

Steineri vaimu hoiab Arukülas üleval lastevanemate usaldus kooli vastu. „Kui kahtled, siis uuri,“ ütleb Pellmas, kes kahtles kord isegi, kas panna oma lapsed Waldorfi kooli. „Kohtusin üheksanda klassi noormehega ja vestlus temaga andis mulle otsuse tegemiseks viimase tõuke. Ta teadis täpselt, mida elult tahab, ja ka seda, mida peab eesmärkideni jõudmiseks tegema. See näitas, et kool on hea.“ 

Oluline ongi tema sõnul see, et inimesel lastakse jõuda selgusele, milles ta on hea ja mida elus teha. 

Vanemad kahtlevad, ja see on põhjendatud. „Osa on teinud põhjalikku eeltööd ja hästi kursis, mõnel on ainult usaldus. Kes usaldab, hakkab nägema tulemusi oma lapse peal,“ räägib Pellmas. „Tuleb ette ka selliseid vanemaid, kes toovad lapse Aruküla Waldorfkooli lihtsalt seepärast, et koht armas ja tore – aga Waldorfi pedagoogika on nende jaoks tume maa. Enamasti tulevad teadmised siis tagantjärele. Vahel võib aga ka selguda, et see kool ei ole lapse jaoks õige koht.“

Võimalus jääda iseendaks

Waldorfi pedagoogikas on väga oluline, et last ümbritsev keskkond toetaks lapse arengut. Kui lapse ümber on kaunis ja korrastatud ruum, on selline ka tema hing. Vilistlane Linne Johanna Timmermann on kirjutanud: „Kui läksin Aruküla Vaba Waldorfkooli esimese klassi katsetele, mäletan seda sinist järsku treppi ja värvilist koridori, mille laed tundusid väga kõrged olevat. Nüüd, kus olen lõpetanud, tundub koolimaja palju väiksem ja on jäänud kuidagi väga koduseks.“

Lisaks ümbrusele on oluline rütm. Päeva-, nädala-, kuu- ja aastarütm. Tähistada tuleb pühi! Aastapühade ja sündmuste tähistamise oskust ning traditsioone tuleb lastele õpetada. Ka pühalikkust.

2016. aastal lõpetanud Katariina Roosma on kirjutanud: „See on kool, kus lastakse sul jääda iseendaks. Ja see on omaette väärtus – olla see, kes sa oled, ilma et keegi üritaks sind kuskile kasti suruda. Keegi ei otsi sinu vigu, nad märkavad seda, mis on hästi, ja kiidavad südamest. Neid huvitab päriselt, kuidas sul läheb! Nad usuvad sinusse alati, isegi siis, kui endal on usk ammu kadunud ja lootust ka nagu õieti pole enam.“

Kooli lastevanemad on rahulolu uuringus positiivsena välja toonud Aruküla Vaba Waldorfkooli väiksuse, rahulikkuse, hinnete puudumise ja individuaalse lähenemise, mille tulemusena on väiksem tõenäosus koolistressi tekkeks ning säilib laste koolirõõm.

Kindel vaade lapse arengule

Waldorfi koolidel on juba ammu kindel koht ja missioon meie haridusmaailmas. Kümme aastat saab sellest ainsast uuringust, milleks asjaosalistel õnnestus saada uuringuraha: uuriti lõpetanute elukäiku. Selgus, et neil läheb hästi. Nad armastavad ja tänavad oma inimlikel väärtustel põhinevat kooli kaunite sisutihedate kooliaastate eest. 

Eestis on rahvaarvu ja koolide arvu suhet vaadates kõige rohkem Waldorfi koole elanikkonna koguhulga kohta Euroopas. Waldorfi koolil on oma alusfilosoofia ja kindel vaade lapse arengule, millel põhineb kogu õpetus. Waldorfi koolid nagu teisedki alternatiivkoolid on uuenduste laborid, kust riigi- ja munitsipaalkoolid head eeskuju saavad, häid ideid üle võtavad. Nii mujal kui ka meil. Ja lapsed saavad Waldorfi koolist kaasa eluterve ellusuhtumise ja oskuse võtta vastutust. 

Waldorfi koolid ei pruugi teha imet. Nendeski tegutsevad kõigest inimesed. Ent need koolid on olnud ja on ka praegu oaasid või siis ka lapsepõlve moratoorium võõrandumise, standardite surve ja võltsväärtuste kultuse eest. Koolipere hoiab ja toetab üksteist, vanemad on kooli liitlased. Mida küll ütleb see meie tsivilisatsiooni kohta, et oaasideks on alternatiivkoolid olnud juba üle saja aasta? 

Iga laps ei pruugi seal muidugi olla õnnelik ja rahul, andelaade ja iseloomusid on erinevaid, mõnele sobib midagi muud. Meie aga võime olla küll rahul, et kõigest hoolimata on meie koolimaastik nii mitmekesine ja mõnes haridustemplis on veel olemas alusfilosoofia. Haridusvabrikud teadagi midagi sellist ei vaja. 

Tiiu Kuurme, kasvatusteadlane

Waldorfi kooli eripära

Waldorfi pedagoogika asetab rõhu püsivusele ja järgib põhimõtet jätta lapsele aega ise astuda oma samme kooskõlas individuaalsete vajadustega. Õppetöö on kunstipärane, loov, tahtejõudu kasvatav ja tundeline. Niisugune õppetöö mõjub tänapäeva ühiskonna närvilisusest ja pingetest kahjustatud lapsele tasakaalustavalt.

Waldorfi koolis ei ole tuupimist ega varajast spetsialiseerumist, valitseb sõbralik distsipliin. Koolisiseseid eksameid pole ning klassides õhutatakse koostöövaimu.

Waldorfi koolile silmatorkavaid tunnusjooni on kõikehaarav õppekava. Peale taotluse anda head haridust on sellisel õppekaval kaks olulist eesmärki: peegeldada maailma ühtsust ja toetada inimese eneseleidmist. Iga õppeaine käsitleb üht osa tervikust ning tervikliku maailmavaate kujunemiseks tuleb meil teadmisi üksteisega siduda. Waldorfi kool valmistab ette eluks ja aitab noortel saada harmooniliseks, eneseteadlikuks ja laia silmaringiga hoolivaks inimeseks. Hariduse eesmärk on toetada arenevat inimest eneseleidmise teel. 

Laps vajab juhendamist omandamaks oskusi ja baasteadmisi, mõistmaks sotsiaalseid suhteid ning seda, kuidas orienteeruda moraaliküsimustes, kuid kõige enam vajab laps siiski seda, et tema tõeline olemus võiks järk-järgult avarduda ning leida endale selleks sobiva väljundi.  

Õpetus põhineb paljuski looduslikul aastaringil. Koolis tähistatakse pühasid, mihklipäeva, advendiaega, toimub laternapidu. Tehakse palju tööd ja sinna kõrvale tasakaaluks on vaja pühalikke hetki. Tähistamised ja tähtpäevad on oluline osa, et lapsele jääks kooli ajast õppimise kõrval oskus tähistada ja asjadest rõõmu tunda. Õpetajatelegi on oluline töötada loomulikus rütmis, see aitab pingeid leevendada.  

Kuidas seeme idanema hakkas … 

1989. aastal Aruküla mõisas tööd alustanud kunstide koolis Pääsulind toimus Tampere Waldorfi gümnaasiumi õpetajate eestvedamisel Waldorfi pedagoogika kursus. See andis tõuke mitme Waldorfi kooli rajamiseks Eestis, sealhulgas Arukülas. 

Märtsis 1992 tulid kokku kümne sügisel esimesse klassi mineva lapse vanemad, loodi Aruküla Vabakooli Selts. 1. septembril 1992 saidki esimesed kümme last võimaluse alustada uut moodi koolis. Esimese klassi ettevalmistustöödega hakkas tegelema õpetaja Maia-Reta Trampärk. Temast sai esimene Aruküla Waldorfkooli 1. klassi õpetaja. Praegu on Aruküla Vaba Waldorfkoolis lasteaed ja põhikool, kokku sadakond last ja veerandsada õpetajat. 

Praeguseks ajaks on Aruküla Vaba Waldorfkooli lõpetanud 161 õpilast. Alates 1994. aastast tegutseb kooli juures armsas hoovimajas ka lasteaed, kus avastab maailma kaks rühmatäit põngerjaid.