Erivajadustega inimeste käekäik tööturul – õnneloos või seaduspärasus?

Tänavu kevadel käivitus Lätimaal Ogres erivajadustega täiskasvanutele suunatud õpitöökoda. 

Läinud kuul tõdeti järjekordse ülemaailmse vaimse tervise päeva valguses, et Lätis on psüühikahäiretega inimeste arv suurenenud. Ja et psüühika- ja käitumishäiretega inimesed on tööturul löögi all. Need tõdemused toetuvad tänavu märtsis üllitatud Läti Seimi psüühika- ja käitumishäiretega inimeste tööhõivet käsitleva uuringu lõpparuandele.

Kui 2020. aasta lõpus kõneldi Lätis 27 870 psüühika- ja käitumishäirega inimesest, siis tegelik arv võib spetsialistide hinnangul olla märksa suurem. Traagiline on olukorra juures aga see, et nimetatud inimestest on tööga hõivatud kõigest 14,5%. Muude puuetega inimeste tööhõivenäitaja on tunduvalt suurem – ligi 50%.

Kehv rahastus ja mittevajalikud oskused

Lätis on psüühika- ja käitumishäiretega inimeste tööhõivesse kaasamisel tegeldud peaasjalikult töövõimeealistega, st nendega, kelle jaoks on tööhõive aktuaalne. Samas on pälvinud kriitikat nendele inimestele kutseoskuste ja vilumuste õpetamine eriõppeasutuses. Olgugi et haridusliku erivajadusega õpilastele ette nähtud haridusasutustesse on investeeritud märkimisväärne summa, on nimetatud haridusasutuste lõpetanute tööturule sisenemine väga problemaatiline. Lõviosa haridusliku erivajadusega õpilastele mõeldud haridusasutuste lõpetanutest pole tööturu jaoks ettevalmistatud. Neil puudub võimalus omandada tööturu jaoks vajalikke kutseoskusi ja -kogemusi. 

Pakutavad põhikooli õppekavad on piiratud sisuga ja üheülbalised. Tihtipeale kulub koolitatavatel eriõppeasutuses kogu aeg säherduste kutseoskuste omandamiseks, mida hiljem tööturul vaja ei lähe. Ehk siis õpitud eriala ja tööturu võimalused ei kipu käima ühte jalga. Nõnda võivad koolitatavad mitme aasta kestel õppida näiteks raamatuköitmist – oskust, millega on hiljem raske tööturul midagi mõistlikku ja kasulikku peale hakata. 

Sotsiaalvaldkonna ebapiisava rahastuse tõttu on psüühika- ja käitumishäiretega inimeste koolituse ja tööhõive edendamisele suunatud lahendused tihtipeale juhuslikku laadi, läbimõtlemata. Rahastuse vähesuse tõttu on pärsitud teenuste süsteemi arendamine, mitmekesistamine, kättesaadavuse tagamine. Kuna paljud meetmed toimivad eurotoetuste abil, on nende aeg piiritletud. 

Eurotoetuste abil võivad sündida ja mingil määral ka areneda head algatused, aga rahastuse ajalise piiratuse tõttu on oht, et aplombiga käivitatud ettevõtmine jääb poolikuks. Olukorda aitaks parandada, kui riik või omavalitsused raha ettenägelikumalt planeeriks. Samuti tuleks ära hoida katkestusi, mis võivad ette tulla teenuste või toetusmeetmete tagamisel. 

Vähehinnatud tööjõuressurss

Psüühika- ja käitumishäiretega inimeste koolituse ja tööhõive edendamiseks on loodud Lätis õpitöökodasid, mis on ette nähtud täiskasvanutele, kellele on määratud I või II invaliidsusgrupp. Õpitöökojad tagavad tööoskuste ja -kogemuse omandamise, samuti tugispetsialistide teenused. Sõltuvalt klientide füüsilisest ja vaimsest suutlikkusest, huvidest ja vanusest, toimuvad nendes käsitöökoolitused, õpitakse küünlaid ja seepi, keraamikat valmistama, aga ka puutööd. Üks selline koda asub Riia lähistel Ogre linnas, olles kohaliku omavalitsuse sotsiaalameti allüksus. 

Mõistagi ollakse huvitatud, et õpitöökoja klient leiaks endale töö. Üheks edulooks võib pidada Ogres elavat Arvīdsi, kes saab tuleval aastal 40-aastaseks. Mees elab koos õega hooldekodus ning juba terve aasta on tal ametlik töökoht: ta on Ogre spordikeskuses kojamees ega varja rõõmu, et tuleb nüüd ise majanduslikult toime. Aga temasuguseid pole palju. 

Arvīds on üks neist, kellele sobivad lihtsad rutiinsed tööd. Üldiselt on mainitud inimesed väga tublid ning saavad oma tööga hästi hakkama. Töötajate lojaalsusuuringud on näidanud, et piiratud töövõimega inimesed püsivad oma töökohal isegi paremini kui nn tavatöötajad. Teisisõnu, erivajadusega inimesi palgates hoitakse kulusid kokku. 

Erivajadustega inimeste toimetulekusse ja heaolusse panustavad ka sotsiaalsed ettevõtted. Läti Sotsiaalettevõtluse Assotsiatsiooni direktori Regita Zeiļa sõnutsi on end sotsiaalettevõttena registreerinud 249 ettevõtet, aktiivselt tegutsevad neist 218. Enamjagu asuvad Riias ja selle lähiümbruses. Eelistatud tegevusalad on tööturule integreerimine (29% sotsiaalettevõtetest) ja haridustegevus (19%). Paarsada sotsiaalettevõtet terve Läti kohta on väga vähe, ent ei tohi unustada, et Lätis on palju ettevõtteid, kes teevad sama mis sotsiaalettevõttedki, kuid sotsiaalettevõtteks registreerumata, samuti on Lätis hulganisti sotsiaalettevõtte põhimõttel tegutsevaid vabaühendusi.

Regita Zeiļa rõhutab, et tööturul valitseb suur nõudlus tööjõu järele ning erivajadustega inimesed on põhjendamatult vähehinnatud tööjõuressurss. Erivajadustega inimeste tööturule integreerimisega saaksime tema sõnul juurde üle kümne tuhande töötaja. Teisisõnu, olukord tööturul annab võimaluse seni varjus olnud erivajadustega inimestel esile tõusta.

Seim võttis 2017. aastal vastu sotsiaalettevõtte seaduse, mis jõustus 2018. aasta kevadel. Regita Zeiļa möönab, et sotsiaalne ettevõtlus on Läti ühiskonnas juurdunud. Läti Sotsiaalettevõtluse Assotsiatsioon ja Lätis tegutsev Luminor Banka tulid tänavu kevadel lagedale sotsiaalettevõtlusesse panustada soovijatele mõeldud kuuekuulise tasuta koolituskavaga. Zeiļa sõnutsi oodatakse riigilt tuge sotsiaalselt vastutustundlike riigihangete näol, mille puhul eelistataks ettevõtteid, kes annavad tööd erivajadustega inimestele ja endistele kinnipeetavatele. Kasuks tuleks ka nõue, et riigihanke võitjaks tulnud ettevõte kohustuks tagama täiemahulise tööalase väljaõppe, et tööd saaksid õppuritest praktikandid. Tööturule sisenemise edendamiseks oleksid soovitavad maksusoodustused, toetusmeetmed erivajadustega inimesi tööga hõivavatele ettevõtetele. 

Eriliste inimeste kohvik

Sotsiaalselt vastutustundliku ettevõtluse toetamine on ikka ja jälle aktuaalne. Näiteks Riias tegutseva RB Cafe lipukiri on „Eriline koht erilistele inimestele“, sest kohvikus valmistavad süüa just erilised inimesed – ikka need, keda ametlikus kõnepruugis nimetatakse puuetega inimesteks. 

2019. aasta juunis Riias avatud kohviku RB Cafe nimi tähendab eesti keeles ümber sõnastatuna Murelapse kohvikut. Eks mure ajendaski seda kohvikut looma. Tööd alustas üheksast inimesest koosnev kollektiiv, kellest kuus olid erilised inimesed. Eestvedajaks kogemustega suhkrupagar ehk kondiiter, sotsiaaltöötaja, mentor ja kohviku juhataja ühes isikus – Māris Grāvis. Kohvisõpru ja maiasmokki ootasid kohvikus kõiksugu saiakesed, keeksid, makroonid, rabarberikoogid ja pekipirukad, šokolaadiruudud (brownie’d), Pavlova koogid jne. 

Kui kohvik RB Cafe 2019. aasta juunis oma uksed avas, said seal tööd kaheksa inimest, ent tahtjaid oli tuhat. Tuhande inimese peale kaheksa täiesti tavalist töökohta. Aga kohvikust taheti teha omamoodi „tavaliste“ tööandjate ja „eriliste“ tööotsijate kohtumispaik, mis pakuks töökohalootust neilegi, kes esiti ukse taha jäid, rääkimata uutest tööotsijatest.

COVID-19 tõi RB Café‘le kaasa selle, mida paljudele teistelegi toitlustusettevõtele – kohvik tuli sulgeda. Kui kohvik soovis saada COVID-19 piirangute tõttu kannatanutele määratud toetust, selgus esiti, et mingisuguse klausli tõttu jäi see saamata. Ent Māris Grāvist see ei heidutanud – nüüd tegutseb kohvik edasi.