KEELEKASTE ⟩ Kursiivi kurnamisest
Kursiivkiri, nagu eelmist „Keelekastet“ lugenud ehk mäletavad, võeti kasutusele 16. sajandi hakul Itaalias populaarsete teoste väikeses formaadis väljaannete trükkimiseks. Käsitsi kirjutamise stiili jäljendava kursiivi ülesanne oli osutada sääraste väljaannete mitteametlikkusele ja meelelahutuslikkusele. Samal sajandil omandas kursiiv ka uue funktsiooni: sellega hakati markeerima sõnu ja lauseid, mida taheti rõhutada.
Sedasama ülesannet täidab kursiiv sageli tänapäevalgi, ent mitte ainult. Juba üksi eesti tekstide põhjal võib öelda, et nüüdseks ägab ta terve hulga eri kohustuste all. Mida kõike kursiivikurnajate hordid tema abil markeerida ei soovi! Lisaks lauserõhulistele sõnadele – ja see loetelu ei ole lõplik – tsitaatsõnad; terminid ja definitsioonid; raamatutegelaste sisekõne, unenäod, kirjad ja päevikusissekanded; tsitaadid; proosalõikude vahele jäävad värsiread; üldse kõik „tekst tekstis“ tüüpi või mõnes muus mõttes erandlikud kirjakohad. Keeleteaduslikes tekstides kasutatakse kursiivi ka kirjeldatavate keelendite esiletõstmiseks („Sõnad klarnet ja kompass pärinevad itaalia keelest“).
Muidugi ei tegutse mingit hullunud kursiivikurnajate klanni või kaldkirja kummardajate ordut; pigem on asi lihtsalt selles, et kursiivi on moodsates tekstitöötlusprogrammides mugav rakendada ja muud tekstiosade eristamise-esiletõstmise võimalused kipuvad sedasi tagaplaanile jääma. Vahel pole sellest midagi, kuid teinekord tekitab säärane innukas kursiivikasutus ka probleeme.
Võtame näiteks lauserõhulised ja tsitaatsõnad. Viimaste puhul ongi kursiiv teadupärast soovitatav ja täiesti omal kohal („Sookure ladinakeelne nimetus on Grus grus“, „Hulkur jõudis Pariisi sou’tagi taskus“). Aga et ka lauserõhku armastatakse edasi anda kursiiviga („Mitte üks ega kaks, vaid kümme viga“), on ülimalt tavaline, et kursiiv täidab neid kaht ülesannet – nii tsitaatsõnade kui ka lauserõhu märkimine – ühelsamal ajal ühessamas tekstis. Ent mida teha juhul, kui rõhutamist vajav sõna juhtub ühtlasi olema tsitaatsõna? Juba kursiivis keelendit ei saa ju veel kord kursiivi panna!
Kui valida sel ühel juhul rõhutamiseks mingi muu esiletõstuviis (paks kiri, allakriipsutus), tekib süsteemi segadusse ajav ebakõla. Et sääraseid vastuolusid juba eos vältida, oleks ju mõistlik jätta kursiivile algusest peale vaid üks ülesanne, tsitaatsõnade markeerimine, lauserõhu märkimiseks valida aga mõni muu viis. Parim valik oleks muidugi vana hea sõrendus – pole nii mugav rakendada kui kursiiv, aga kui asi kord käpas, siis palju ebamugavam ka mitte. Samuti, kui teksti iseloom ja avaldamiskoht võimaldavad, ei ole välistatud lauserõhu näitamine allakriipsutamise, poolpaksu või paksu (kõnekeeli rasvase), versaal- või kapiteelkirja abil (esimene on tavaline suurtähtkiri, teine väiketähekõrguste suurtähtedega kiri). Muide, paksus kirjas sõna hakkab silma märksa paremini kui kursiivis sõna!
Muid lahendusi tasub kaaluda ka eespool loetletud pikemate, „tekst tekstis“ kirjakohtade eristamisel. Neidki armastatakse esitada kursiivkirjas, mis aga teeb teksti üldilme kirjuks ja närviliseks, samas kui näiteks mängimine eristatava tekstiosa paigutuse ja kirjasuurusega (ette-taha tühi rida; laiemad veerised; väiksem kiri ja reavahe) lubaks säilitada püstkirja. Juba erilisemad eristusviisid on tekstiosa raamimine või selle trükkimine teist värvi kirjaga või värvilisele taustale.
Kursiivi ülemäärane tarvitamine hulgas eri ülesannetes võib murendada süsteemikindlust, põhjustades tekstis segadusse ajavaid ebakõlasid, lisaks muudab see teksti üldilme kaootiliseks ja rahutuks. Lugejasõbralik ei ole kursiiv muuseas ka selles mõttes, et olgugi etümoloogiliselt „jooksev kiri“, oma lugejat ta hoopis väsitab ja aeglustab – pikemaid kursiivkirjas tekstilõike ei ole mugav lugeda, seda tehes lugemiskiirus kahaneb. Kõik head põhjused, et anda kursiivile vahel ka asu, kurnata teda vähem ja kaaluda teisigi tekstiosade eristamise-esiletõstmise võimalusi.