Koolinoortega tervetest seksuaalsuhetest rääkimine aitab noori kaitsta

Pärast pikki arutelusid on ühiskonnas oodatud sotsiaalne norm kirjutatud ka seadusesse: täiskasvanu ei tohi alla 16-aastasega seksida. 

Seksuaalse enesemääramise eapiiri tõsteti 14 eluaastalt 16-le, et kujunemiseas teismelisi senisest paremini kaitsta. Seksuaalvägivalla ennetamisel ning laste ja noorte kaitsmisel on oluline roll ka õpetajatel ja kooli tugipersonalil.

Täiskasvanul on alati noore üle mõjuvõim. Selle kuritarvitamise eest värske muudatus lapsi kaitsebki. Seejuures ei pruugi noor aru saada, kui temaga manipuleeritakse ja teda püütakse ära kasutada. Seega oli seksuaalse enesemääramise eapiiri tõstmine 1. novembril oluline samm laste, nende tervise ja arengu kaitsmisel.

Täiskasvanu võib end teismelisega siduda vaid siis, kui too on vähemalt 16-aastane ja suhe on vabatahtlik. Küll aga pole keelatud noorte omavahelised vabatahtlikud suhted, kui 14–15-aastase ja tema partneri vanusevahe on kuni viis aastat. Seksuaalsuhted suure, ebavõrdset suhet loova vanusevahega täiskasvanu ja noore teismelise vahel mõjutavad kahjulikult eelkõige noori.

Kindlasti ei tohi unustada varem kehtinud normi, mille järgi ei tohi täiskasvanu seksuaalsuhtesse astuda alla 18-aastase noorega, kui too täiskasvanu on noore pereliige või muu usaldusisik, näiteks õpetaja või treener. Seegi keeld aitab lapsi ja noori usaldus- või võimupositsiooni kuritarvitamise eest kaitsta.

Kujundlikult tähendab see, et igavesse unustusse peaks vajuma pilt, kus põhikoolimaja ümbruses passivad täiskasvanud mehed, kes ootavad tundide lõppu ja enda ranitsaga tüdruksõpra. Sellel pildil oli nii mõndagi valesti. Mõistagi kaitseb seadusemuudatus nii alaealisi tüdrukuid kui ka poisse.

Täiskasvanu vastutab

Hoolimata sellest, et teismelised on pealtnäha küpsed ja eneseteadlikud, on vastutus ebavõrdse suhte algatamisel ning keelatud seksuaalsuhete loomisel alati täiskasvanul. Täiskasvanu peab enda sotsiaalse kogemuse pinnalt teadma, milline käitumine on lubatud või keelatud, ning arvestama, et alaealine on täiskasvanuga võrreldes alati ebavõrdsel, mõjutataval, nõrgemal positsioonil.

Soovimatute seksuaalsuhete ja seksuaalvägivalla kogemisel veebis või päriselus on nii lühi- kui pikaajalised negatiivsed tagajärjed lapse või noore tervisele. Need mõjutavad noorte emotsionaalset heaolu tõsiselt. Kõik tagajärjed ei pruugi avalduda kohe – mõned neist tabavad noori hiljem, täiskasvanueas.

Väärkohtlemist kogenud noored tunnevad end teistega võrreldes rohkem õnnetult, masendunult, tõrjutult ja pinges. Neil esineb rohkem unehäireid, nad muretsevad enam ning on tuleviku suhtes abitud. Umbes kolmandik väärkohtlemist kogenud noortest on mõelnud, et ei taha enam elada. 

Liiga suur hulk noori kogeb elu jooksul seksuaalset väärkohtlemist. 16–26-aastaste seas tehtud uuringust selgus, et seksuaalse ahistamise või seksuaalvägivalla ohvriks on internetis või väljaspool internetti langenud 45% 16–26-aastastest Eesti noortest. Sama uuringu järgi on elu jooksul vähemalt ühel korral mõnda uuritud seksuaalse ahistamise liiki kogenud 41% 16–26-aastastest. Vähemalt ühel korral on elu jooksul mõnda seksuaalvägivalla liiki kogenud 28% 16–26-aastastest.

Noorte keskmine vanus esimest korda seksuaalse väärkohtlemise ohvriks langedes on 15,7 aastat. Kuni 12-aastaselt langes esimest korda seksuaalse väärkohtlemise ohvriks 17% noortest. 13–15-aastaselt ning 16–17-aastaselt neljandik ning 18-aastaselt või vanemalt kolmandik noortest.

Vähesed seksuaalset väärkohtlemist kogenud noored räägivad läbielatust kellelegi, kuid ei saa abi, mis on Eestis olemas ja spetsiaalselt neile loodud. Hillepi ja Pärnametsa uuringu (2020) järgi pole ligi pooled seksuaalse väärkohtlemise noortest ohvritest oma kogemusest kellelegi rääkinud. Noored teavad, et sellisel juhul tuleb pöörduda politseisse või mõne muu spetsialisti poole, kuid päriselt jõuavad selleni harva. 

Pea pooled seksuaalse väärkohtlemise kogemusest mitte kellelegi rääkinud noored tõid välja, et juhtunu ei olnud nende hinnangul kellelegi rääkimiseks piisavalt tõsine. Ligi kolmandikku takistas häbitunne ning ligi viiendik ei arvanud juhtumi aset leidmise ajal, et temaga juhtunu oli vale. Kümnendik ohvritest tõi aga välja, et nad ei teadnud kedagi, kelle poole pöörduda.

Need tõsised arvud kõnelevad sellest, et noored ei oska seksuaalsuse ja väärkohtlemisega seotud olukordi adekvaatselt hinnata. Asjakohaste teadmiste jagamisel saavad vanemad ning õpetajad väga palju ära teha. Kooliõpilastega on oluline rääkida, mis on lubatud ja mis mitte, millal on tegemist tõsise juhtumiga ning kellele ja miks juhtunust rääkida.

Noored saavad suhte- ja seksuaalvägivalla ennetuse kohta kõige enam teavet just koolist. Uuringu järgi soovivadki nad väärkohtlemise kohta teavet saada enim just koolist (49%) ning koolis toimuvatest ennetusprogrammidest (40%). Oluliseks ennetusviisiks peetakse ka spetsiaalseid veebilehti koos võimalusega nõu küsida (39%) ning vestlusringe spetsialistidega (35%). Neljandik lastest tahaks sel teemal rääkida oma vanematega.

Küll aga tõid noored välja, et teemakäsitlus võiks olla julgem, praktilisema väljundiga ja anda suhtlusoskusi elulisteks olukordadeks: 

„Me räägimegi tunnis hästi palju faktidest, et mis vägivald on olemas, aga ei räägi, mida teha siis, kui midagi juhtub“ – uuringus osalenud noor.

„No kui see teema jääb tabuks, siis see toob endaga kaasa tagajärgi, kus teadmatusest võiks juhtuda midagi halba. Kui me saaks sellest vabalt rääkida, siis minu meelest olukord paraneks“ – uuringus osalenud noor.

Teadlikkus aitab kahju ennetada

Veebilehele just.ee/eapiir oleme koondanud kasulikke materjale, videoid ja kontakte, mille abil saavad teiste seas õpetajad jt spetsialistid nendel teemadel noortega rääkimist alustada. Oluline on teada, et mis tahes murega ei pea keegi olema üksi ning Eestis on professionaalne abi kõigile olemas.

Õpetajad jt lastega töötavad spetsialistid saavad lapsi ja noori seksuaalvägivalla eest kaitsta ning palju kahju ennetada, pakkudes neile eakohast seksuaalharidust. Kokkupuude laste ja noortega annab võimaluse asjatundlikuks ja konstruktiivseks aruteluks tervete suhete ning seksuaalsuse teemadel. Mõistagi tuleb siin lähtuda seksuaalhariduse rahvusvahelistest standarditest. Tähtis on anda lapsele teadmised tema õigustest ning veendumus ja hoiak, et tema keha on tema oma ning vaid tema otsustab, kes ja kuidas seda puudutada tohib.

Üks hea võimalus, mille abil lubatud ja keelatud seksuaalsuhete teemal arutleda ja neid mõtestada, on minna koos klassiga vaatama filme, mis linastuvad Just Filmi lapse õiguste programmi käigus. Teemaga haakuvad hästi filmid „Murtud naeratused“, „Ilusad olendid“, aga ka „Üks miljonist“. Osale filmidest on koostatud töölehed, mis aitavad pärast ühist filmivaataamist klassis teema üle arutleda.

Kuidas abi küsijat aidata?

Noor küsib õpetajalt nõu siis, kui ta usub, et õpetaja oskab aidata. Ta julgeb pöörduda siis, kui õpetaja on sel teemal moel või teisel juba rääkinud ja see teda ei šokeeri.

Õpetajagi võib küsida nõu ohvriabilt (116 006, palunabi.ee) või lasteabilt (116 111, lasteabi.ee), kes pakuvad nõustamist. Lapse seksuaalse väärkohtlemise kahtluse korral võib ühendust võtta ka lastemajaga (116 111). Lastemajad asuvad Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Jõhvis, kuid teenus on kättesaadav kõikidele abi vajavatele lastele Eestis.

Allikad:

Hillep, P. ja Pärnamets, R. (2020). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise hoiakute ja kogemuste uuring. Eesti Uuringukeskus OÜ ja Norstat Eesti AS. https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/uuringute-andmestikud/laste-ja-noorte-seksuaalse-vaarkohtlemise-hoiakute-ja-kogemuste-uuring-2020 

Soo, K., Lukk, M., Ainsaar, M., Beilmann, M., Tamm, G., Espenberg, K., Murakas, R., Arak, T., Aksen, M., Vahaste-Pruul, S., Kutsar, D. (2015). Laste ja noorte seksuaalse väärkohtlemise leviku uuring. Tartu: Tartu Ülikool. https://www.kriminaalpoliitika.ee/et/uuringute-andmestikud/laste-ja-noorte-seksuaalse-vaarkohtlemise-hoiakute-ja-kogemuste-uuring-2020