Kui rühmas käib diabeeti põdev laps

Eestis on võetud suund kaasavale haridusele, mis tähendab erivajadusega laste kaasamist tavarühma. Diabeet on samuti erivajadus, kuid kuna tegemist on normintellektiga lastega, sobib neile just tavarühm. Diabeeti haigestumine on Eestis taas tõusuteel ning selleks, et diabeeti põdevaid lapsi aidata, tuleb õpetajaid koolitada. Kui laps on saanud 1. tüüpi diabeedi diagnoosi, pakub Eesti laste ja noorte diabeedi ühing lasteaias kohapeal koolitust kogu vajalikule personalile juba alates 2012. aastast.

Kaitsesin kevadel Tallinna Ülikoolis bakalaureusetöö „Diabeeti põdev laps ja lasteaiaõpetaja teadmised tema kaasamisel“. Töö jaoks tehtud uurimusest ja intervjuudest selgus, et diabeedi diagnoosiga lapse võimalus käia tavarühmas sõltub õpetajate valmisolekust ja suhtumisest, samuti õppimisvõimest ning oskusest olla paindlik. Kõik intervjuudes osalenud õpetajad kinnitasid kui ühest suust, et toimetuleku alus on hea koostöö lapsevanemaga, sest iga laps on erinev. Et mõlemad osapooled oleksid ära kuulatud ja mõistetud, peab koostööd järjepidevalt õppima ja praktiseerima.

Vajadus kiiresti ja julgelt tegutseda

Üks õpetaja, kes rühmas iga päev diabeeti põdevat last aitab, arvas, et on väga oluline viia õpetajateni teadmine: diabeeti põdev laps on tavaline laps, kes vajab lihtsalt teistest rohkem tähelepanu. Teine õpetaja tõi välja, et diabeedi diagnoosiga laps vajab tähelepanu kogu päeva jooksul: alates hommikul lasteaeda tulekust kuni õhtul kojuminekuni. Rühmaõpetajal on aga keeruline valvsust säilitada, kui rühmas on 24 last. Samuti mõjutab see paratamatult teisi lapsi. Õpetaja tõi näite, et kui kuuleb hommikuringi ajal insuliinipumba alarmi, jätab ta muu tegevuse katki ja tegeleb diabeeti põdeva lapsega. Tema hinnangul on täiesti põhjendatud, et diabeedi diagnoosiga laps käib tavarühmas, kus teda tuleks arvestada erivajadusega lapsena. Kehtiv koolieelse lasteasutuse seadus annab võimaluse moodustada rühmast, kus käib erivajadusega laps, sobitusrühma, kus üks erivajadusega laps täidab kolm kohta.1. tüüpi diabeeti põdevad lapsed on seaduse mõistes raske puudega lapsed.

Kolmas õpetaja lisas, et diabeedihaige lapse abistamine tähendab pidevat tööpostil õppimist: see nõuab nii matemaatilisi pädevusi kui ka oskust ette mõelda. Rühmas peab olema toidukaal, et toidus olevate süsivesikute hulga saaks täpselt välja arvutada. Tema rühmas käiv laps on väga valiv sööja. Seepärast pakub õpetaja talle enne söögiaega toitu maitsta ja alles siis otsustab, kui palju insuliini annustada. Vahel laps küll lubab süüa, aga ikkagi keeldub toidust. Sel juhul peab õpetaja oskama süsivesikute kogust ümber arvestada ja lapsele pakutakse söögiks midagi muud. Töö käigus on rühma meeskond õppinud olukordi ennetama. 

Õppekäikudele on eluliselt tähtis võtta kaasa söödavat, mida veresuhkru taseme tõstmiseks lapsele vajadusel pakkuda saab. Selleks sobivad n-ö kiired süsivesikud: glükoos, kommid, küpsised jne. Üks õpetaja jagaski oma kogemust rühmaga Kadriorus käigust, kuhu unustati lapsele süüa kaasa võtta. Teel hakkas pump piiksuma, sest lapse veresuhkur oli madal. Õpetaja jooksis üle tee ja küsis möödakäijatelt, kas neil on kotis midagi magusat. Ta saigi kaks kommi, millega last turgutas. Õpetaja peab olema loov, otsima probleemidele kiireid lahendusi ja julgelt tegutsema.

Hirm vastutuse ees ja valmisolek

Paraku leidub ka õpetajaid, kes diabeediga kaasnevat vastutust kardavad. On lasteaedu, kus diabeeti põdevat last ei kaasata väljaspool lasteaeda toimuvatesse ühisüritustesse. Vanemal palutakse laps ürituse päeval koju jätta või pannakse kogu rühm fakti ette, et diabeedihaige lapse tõttu jääb minek ära. Üks õpetaja tõi intervjuus välja, et julgust lapse elu eest vastutust võtta ei saa otseselt nõuda ega õpetada, vaid õpetaja peab selleks ise valmis olema ja seda soovima. Üldine arvamus oli, et last aidata ei ole keeruline. Kasuks tuleb rahumeelsus, avatus ja julge pealehakkamine. Kõige alus on positiivne meelestatus, sest uus ja võõras asi tekitab tahes-tahtmata hirmu. Õpetajate sõnul hirm kahaneb, kui järjepidevalt harjutada, last ja tema haigust saabki tundma õppida kogemuste kaudu.

Probleemina näevad õpetajad asendusõpetajate puudumist juhul, kui üks rühmaõpetaja peaks haigestuma või muul põhjusel töölt eemal olema. Enamasti õpetajate tööaeg kattub, mis tähendab, et üks kogemustega täiskasvanu on alati rühmas kohal. Sel päeval, kui rühmas on asendusõpetaja, ei saa laps lasteaeda tulla, sest asendusõpetaja ei õpi piisavalt kiiresti last aitama. Ainus võimalus on, et päeval, kui üks õpetaja viibib lasteaiast eemal, töötab teine pika päeva, et lapsele oleks vajalik abi tagatud.

Koolitused ja kogemuste jagamine

Hea lahendusena näevad õpetajad koolitusi kogu maja personalile, et põhilised ravijuhised oleksid teada kõigile, kes diabeeti põdeva lapsega kokku puutuvad. On teada, et enamik neist lastest vajab lasteaias ja sageli ka koolis diabeediravi toimingutes täiskasvanu abi. Ka õiguskantsler tõi 2021. aastal Tallinna haridusametile antud soovituses välja, et kuna igal lapsel on õigus haridusele, ei tohi diabeedi tõttu sundida last koju ega lapsevanemat töölt eemale jääma. Ka diabeeti põdeval lapsel tekib seitsmeaastaselt koolikohustus ning ta vajab kooliks valmistumisel alushariduse tuge. Enamik diabeeti põdevaid lapsi õpib tavakoolis riikliku õppekava alusel. 

Eesti laste ja noorte diabeedi ühing tegi 2020. aastal elukvaliteedi uuringu. Sellest selgus, et rohkem kui 75% alla kuueaastaste laste diabeeditoimingute eest vastutavad nende vanemad, kellest umbes 90% ei saa või ei julge seda koormust kellegagi piisavalt jagada. Kõige sagedasem põhjus on vanemate ebakindlus. Vanemad kahtlevad, kas lasteaiaõpetajad tunnevad ohtlikud olukorrad ära ja oskavad neid õigesti hinnata ning kas nad julgevad võtta vastutust. Et seda olukorda lahendada, on vaja suurendada usaldust võrgustikes, kuhu laps väljaspool kodu kuulub. Haigele lapsele tuleb tagada nii lasteaia- kui ka koolikoht kodu lähedal ja vanematele peab jääma võimalus käia rahuliku südamega tööl. 

Lasteaiaõpetajate arvates võiks lisaks laste ja noorte diabeediühingu pakutavale koolitusele hakata tulevikus korraldama õpetajalt õpetajale kogemuste jagamist. See julgustaks õpetajaid, kelle rühma on esmakordselt tulemas diabeedi diagnoosiga laps. Õpetajate sõnul võib see vähendada hirmu vastutuse ees ning aidata näha seda kui head kogemust ja võimalust last toetada. Õpetajad tõid hea näitena välja rühma teiste laste suhtumise diabeeti põdevasse lapsesse. Nende jaoks on ta eelkõige sõber ja mängukaaslane. Mõistagi tunnevad lapsed suurt huvi rühmakaaslase meditsiinitoimingute vastu. See annab omakorda võimaluse kaasata rühma kõiki lapsi märkama ja aitama, sest kes ei tahaks olla õpetaja tähtis abiline ning anda teada, kui kaaslase pump/sensor häält teeb! Aus ja avameelne suhtlemine lastega annab ühelt poolt vastused nende küsimustele, teisalt aitab ennetada ohtlikke olukordi.

Tallinna Asunduse lasteaia õpetajate Eeva Küti ja Irina Rohusalu rühmas käis diabeedi diagnoosiga laps. Järgnevalt nende nõuanded õpetajale.

• Ole iga päev lapse perega ühenduses ja küsi, mille pärast peab eriti valvas olema või mida tähele panema.
• Palu vanemaid, et nad märgiksid lasteaia menüüs iga toidu juurde süsivesikud, mille järgi insuliini manustada.
• Palu vanematel panna lasteaeda kaasa toitu, mida saab anda lapsele juhul, kui too lasteaia söögist loobub.
• Õpi last tundma: jälgi, kuidas käitub veresuhkur erinevates olukordades, ja küsi vajadusel vanematelt nõu. Õpi ära tundma, mis annab lapse puhul märku sellest, et tema veresuhkur on madal: on see tuju kõikumine, väsimus või loidus – olukord, kus muidu aktiivne laps pigem istub jne.
• Lepi lapsega kokku, et ta tuleb sinu juurde kohe, kui insuliinipump annab märku.
• Selgita diabeedi olemust teistele lastele võimalikult arusaadavalt ja palu ka neil öelda õpetajale, kui pump häält teeb.
• Õue minnes võta alati kaasa midagi magusat! Õppekäigule võta lisaks söögile igaks juhuks kaasa ka glükomeeter.
• Pärast seda, kui oled esimest korda värisevate kätega lapsele iseseisvalt insuliini manustanud, olles samal ajal vanematega telefonitsi kontaktis, et juhiseid ja kinnitust saada, läheb kõik lihtsamaks! Ära unusta, et diabeeti põdev laps tahab elada täisväärtuslikku lapseelu.

1. tüüpi diabeet on haigus, mis diagnoositakse, kui inimese kõhunääre ei tooda enam insuliini. Insuliini puudumine organismis tähendab, et inimene peab elus püsimiseks süstima igal ööpäeval korduvalt insuliini, et saada toidust energia kätte. Seda kogu elu. Lisaks peab jälgima veresuhkru taset: kui see on liiga madal, ohustab inimest kooma; kui liiga kõrge, ei suuda inimene keskenduda ega õppida. 

Diabeeti põdevad lapsed kasutavad insuliini süstimiseks üha enam nõelaga keha külge ühendatud insuliinipumpa ja veresuhkrute pidevaks jälgimiseks nõela abil kehasse paigaldatavaid glükoosisensoreid. See tehnika on abiks ka lasteaias, kuna alarm annab märku olukorrast, mille puhul tuleb sekkuda. Rühma personalile on diabeediga tegelemine lisatöö, kuna diabeeti põdevat last tuleb jälgida. Tema tervise hoidmine lasteaias tähendab raviotsuseid, mis nõuavad analüüsimist ja mõtlemist. 

Lasteaia ja pere vastutuse piirid lepitakse sellisteks puhkudeks kokku nagu mujalgi Euroopas lapse kirjalikus ravijuhises, kus on täpselt fikseeritud, mida õpetajad lapse aitamiseks ühes või teises olukorras tegema peavad. Kui kõik osapooled ravijuhist järgivad, on vastutuse piirid selged ning laps saab rahulikult koos eakaaslastega alusharidust omandada, ilma et keegi peaks hirmu tundma.