Kuidas õpetada lasteaias eluks vajalikke oskusi?

Tänased teadmised võivad olla homme aegunud, mistõttu peame õpetama lastele oskusi, mis aitavad neil kiiresti muutuvas maailmas hakkama saada, ütleb Kohila Sipsiku lasteaia direktor Kristina Mägi. Lapse arengu üks määravamaid perioode kestab seitsmenda eluaastani, mistõttu tulebki tulevikuoskuste kujundamisega juba lasteaias algust teha.  

Millised on vajalikud tulevikuoskused? 

Haridusvaldkonna arengukavas on välja toodud sellised oskused nagu loovus, analüüsi- ja probleemilahendamisoskus, iseseisvus, kriitiline mõtlemine, digipädevus, suhtlemis- ja koostööoskus, kohanemisvõime, julgus eksida ja katsetada jne. Kõiki neid oskusi saab läbimõeldud ja mõtestatud igapäevategevuste abil lasteaias suurepäraselt kujundada, rakendades lapsest lähtuvat õpikäsitust.

Kas Sipsiku lasteaia kõigis kaheksas rühmas on lapsest lähtuvad põhimõtted kasutusel?

Jah, sada protsenti. Hakkasime lapsest lähtuvat õpikäsitust oma lasteaias tasapisi rakendama juba aastatel 2010–2011. Need põhimõtted on kogu meeskonnaga üksipulgi ja põhjalikult läbi arutatud ning ka juurdunud. Kui soovime midagi muuta, arutame läbi, mis selle muutusega kaasneb: mida laps sellest võidab, mis on võimalikud takistused jne. Näiteks kui otsustasime hakata mõned korrad nädalas õues sööma, tuli assistentidelt tagasiside, et teiselt korruselt nõusid edasi-tagasi tassida on keeruline. Viisime läbi grupitööd ja palusime kogu meeskonnal pakkuda lahendusi. On hästi oluline, et meeskond on lahenduste otsimisse kaasatud. Seda nii väiksemate kui ka suuremate probleemide lahendamisel.

Seekord lahendasime asja nii, et ostsime nõude tarvis ratastel kärud. Praegu toob iga laps juba ise oma toidunõud ülakorruselt õue ja viib pärast tagasi. 

Kusjuures nõud on needsamad, millest lapsed toas söövad. Meie lasteaed on liitunud nii „Rohelise kooliga“ kui ka tervist edendavate lasteaedade võrgustikuga, mis tähendab, et keskkonnateemad on meile olulised. Ühekordsete nõude kasutamine on sellega vastuolus. Me ei ole ühegi võrgustiku ega suunaga liitunud liitumise pärast, vaid püüame ka päriselt neid väärtusi kanda. 

Rühmatoas on nõud ja söögiriistad madalal riiulil ja lastele kättesaadavad. Õpetajaga arutatakse läbi, mis sel päeval söögiks on, ja lapsed valivad ise kas taldriku või kausi, kahvli või lusika. See toetab nii lapse iseseisvust kui ka analüüsioskust. Ka 2–3-aastased katavad ise laua ja tõstavad endale toidu ette. Lisaks õpib laps söögiajal teisigi vajalikke oskusi: üksteise järele ootama, arvestama, et ka teistele jätkuks, tajuma, kui palju ta ise jaksab ära süüa.

Kiirem lahendus oleks ilmselt, et laud on juba kaetud, lapsed istuvad oma kohtadele ja ootavad, kuni neile toit ette tõstetakse. Nii jääb aga õpikogemus saamata. Hästi oluline küsimus ongi, kas täiskasvanu laseb lapsel ise kogeda või otsustab, et lihtsam on tema eest kõik ära teha.

Puhkeaeg on teie lasteaias samuti omamoodi korraldatud.

Jah, märkasime juba ammu, et kõigile lastele ühesugune, kella 13–15 kestev puhkeaeg ei sobi. Käisime meeskonnaga unekoolitusel ja tegime vanemate hulgas küsitluse, et selgitada välja nende arvamus ja ootused. 160 lapse vanemast vastas küsitlusele 149, mis näitab, et see teema läheb peredele väga korda. 

Umbes 70% lastest magavad lasteaias lõunaund ja nende ööund päeval magamine ei mõjuta. Aga on ka lapsi, kes lasteaias ei uinu või kelle unevajadus ongi suhteliselt väike. Kolmas grupp on lapsed, kes jäävad küll lõpuks magama, aga õhtul kodus uinuvad seetõttu hilja ega puhka välja, sest hommikul peab vara ärkama. 

On väga tähtis, et laps oma unetunnid täis saaks, ning just seetõttu me erisusi teemegi. Meie lasteaias ei pea laps sunniviisiliselt voodis olema. Võimaldame lastele sel ajal rahulikke tegevusi, et lasteaias käimine ei muutuks nende jaoks vastumeelseks ja arvestaksime iga lapse individuaalsete vajadustega. Olen veendunud, et kui midagi päriselt tahta, leiab alati lahenduse. Kui lahendust ei taheta leida või sellesse ei usuta, leiab alati põhjendusi ja vabandusi, miks midagi teha ei saa.

Kuidas vaikne tund välja näeb?

Kõik lapsed kuulavad unejuttu ja pärast seda lähevad need lapsed, kes lõunaund ei vaja, vaikselt teise tuppa: vaatavad seal raamatut, mängivad lauamängu, panevad puslet kokku.

Igas rühmas on lõuna ajal kohal kaks täiskasvanut, üks ühes, teine teises toas. Kord nädalas on meil koosolek ja sel päeval on lastega üks inimene. Selleks puhuks on rühmal oma sõprusrühm, kellega tehakse koostööd. Ühte rühma lähevad, tekk, padi ja lina kaenlas, need lapsed, kes magavad. Teise jäävad lapsed, kes ei maga, ning kummaski rühmas on nendega üks õpetaja. Nüüdseks on kujunenud, et sõprusrühmaga tehakse sellist koostööd juba iga päev.

Teistmoodi on meie lasteaias seegi, et voodite asemel on kergesti paigaldatavad lavatsid ja ühes rühmas madratsipesa. On ka neli sahtelvoodit juhuks, kui keegi soovib kindlasti oma voodis magada. Lapsel ei ole toas ega õues lõunaund magades oma kindlat kohta, vaid nad saavad omavahel kokku leppida, kes kelle kõrval magab. Selline korraldus õpetab lapsi koostööd tegema, mõjub nende omavahelistele suhetele ülihästi ning toetab kohanemisvõime kujunemist.

Juba kaheaastane suudab võtta riiulist oma teki, lina ja padja ning panna enda valitud kohale. Pärast magamist tuleb voodiriided kokku korjata ja riiulisse tagasi panna. Lapsed vahetavad ise ka voodipesu, nii et mõnikord tuleb sõber appi kutsuda. Samuti on vaja analüüsida, kuidas padi padjapüüri saab jne. Kõik see toetab tulevikuoskuste kujunemist.  

Samamoodi ei ole meil toolidel nimesilte ega kindlaks määratud kohti söögilauas. Laps saab ise valida, millises lauas ja kelle kõrval ta sel päeval istub ja sööb. Kinnistades lapsele koha, võime teda hoopis piirata. Kui juhtub, et tool läheb katki või võtab keegi teine selle ära, võib see olla tema jaoks suur mure, millega on raske toime tulla. 

Mida laps selle kõigega õpib?

Eeskätt iseseisvust ja kohanemisvõimet. Tean paljusid täiskasvanuid, kes on jätnud elus mingid sammud astumata, sest ei ole suutnud kohaneda ega tulnud toime juhul, kui asjad ei ole nii, nagu nad on harjunud.

Teeme lasteaias selle nimel teadlikult tööd, et harjutada lapsi elus ette tulevate olukordadega toime tulema. Alati ei lähe kõik plaanitult, vaid tuleb leida muu lahendus. Tähtis on, et laps oskaks oma peaga mõelda ega jääks ootama, et keegi teine talle ootamatus olukorras ütleks, mida teha tuleb. Mida rohkem lasta lapsel ise otsustada ja valida, seda kohanemisvõimelisem ta hiljem elus on.

Kas selline töökorraldus on õpetajate jaoks töömahukam?

Arvan, et ei ole. Lapsed on ju aktiivsed tegutsejad. Õpetaja ülesanne on luua selleks toetav ja võimalusrohke keskkond. Mida vähem õpetaja ise asju ette teeb ja korraldab, seda rohkem saavad seda teha lapsed.

Meie lasteaias on kõigis rühmades põhiline õppemeetod projektõpe, mis samuti toetab tulevikuoskusi. Õpetaja jälgib ja lapsed ise ütlevad, mis neid huvitab ja mida nad uurida-avastada tahavad, pakuvad välja ideid ja lahendusi. Lapsed on kogu aeg kaasatud. Lapsest lähtuva õpikäsituse fookus ongi ju sellel, kuidas lapsed õpivad. Selleks aga on vaja teada, mis lapsi tegelikult huvitab ja kus nad oma arengus parajasti on. 

Õpetaja ei ole lastele teadmiste andja, vaid suunab lapsi oma küsimustele vastuseid leidma, luues selleks sobiva keskkonna, kus lapsed saavad koostööd teha, uurida, avastada, ise otsustada ja valida. Oluline on, et lapsed saavad ise analüüsida ja järeldusi teha, nii kinnistub õpikogemus veelgi.

Rühmaruum muutub pidevalt vastavalt projekti teemale. Saagisime kõrged riiulid madalamaks ja panime neile rattad alla, et lapsed saaksid oma keskkonda ise kujundada. Näiteks on praegu ühes rühmas projekti teema lennuk ja lendamine ja lapsed ehitasidki ratastega mööblist lennuki. Kõik vahendid: käärid, värvid, pintslid on riiulitel ka paariaastastele lastele kättesaadavad ja neid võib kasutada ka vabal ajal.

Õppetegevust toetavad esitlused, mida lapsed kordamööda teevad nii projektõppe teemadel kui ka pere toredate ettevõtmiste või oma lemmiktegevuste kohta. Võimalus kaaslaste ees esineda, selgitada, küsimustele vastata annab esinemisjulguse ning kinnistab õpitut. 

Lisaks toetavad õpikogemust tegevuspesad.

Jah, koridorides on kaksteist tegevuspesa: patsi punumise pesa, pesunööri pesa, kus saab pesulõksudega sokke kuivama riputada, põrandale joonistatud keksumäng ja trips-traps-trulli ruudud, ronimissein, puutöö pesa, kus on meisterdamiseks päris naelad, kruvid ja tööriistad, korvpalli ja jalgpalli pesa jne. Need on lihtsad lahendused, mida ei pea poest ostma, vaid saab ise teha.

Kuna meil on paindlik päevakava, võib laps tegevuspessa tegutsema minna igal ajal. Selleks tuleb tal vaid õpetajaga kokku leppida. Igas rühmas on magnettahvel tegevuspesade piltidega ja ta paneb magneti selle pesa peale, kuhu soovib minna. Õpetaja annab lapsele kaasa taimeri, seadistades selle kindlaks ajaks, näiteks viieks või kümneks minutiks. Kui aeg täis saab, hakkab taimer piiksuma, andes märku, et aeg on rühma tagasi minna. Väga harva juhtub, et mõni laps ennast mängima unustab. 

Kui last usaldada, arenevad iseseisvus ja vastutustunne. Eduelamuse kogemine omakorda toetab enesehinnangut. See aitab lapsel tulevikus ka keerulistes olukordades hakkama saada ja ennastjuhtivaks inimeseks kasvada. 

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Kuidas õpetada lasteaias eluks vajalikke oskusi?”

1. Peep Leppik ütleb:

   4. nov. 2022, 10:51

   Jälle see ARENGUPSÜHHOLOOGIA!

   Ärme tormame lapse arendamisel ette … Lasteaia astmes on erilisel kohal MÕISTETE kujundamine-omandamine ja eriti (just kasvatuslikult) tingitud reflekside kujundamine – VAIMSUSE (mõtlemise) ja kõlbluse alus. Hiljem pole see reeglina enam võimalik!

   Lihtsast oskusest on palju tähtsam, et laps ISE saaks näiteks pargis või metsas midagi uurida-katsuda …