„Kultuuriranits“ aitab laste haridusteed siduda kultuuriga
Selleks, et ka meie järeltulevad põlved oskaks hinnata Eesti kultuuri olemust ning seda edasi kanda, on oluline, et lapsed ja noored saaksid kultuurist osa, mõistaksid ning naudiksid seda.
Ka Eesti Vabariigi president Alar Karis on öelnud, et haridus ja kultuur on Eesti laiapindne riigikaitse, meie vaimne kaudtuli ja sõgedusevastane keskmaa õhutõrje. Nõustun presidendiga ning usun, et ilma kultuurita polegi riigil mõtet.
Kultuur peab olema kättesaadav sõltumata inimeste elukohast, vanusest, soost, rahvusest, erivajadusest, keeleoskusest või majanduslikest võimalustest. Kultuur peab olema jätkusuutlik ning see tähendab ka seda, et peame keskenduma laste ja noorte osalemisele kultuuris. „Kultuuriranits“ aitab luua laste haridusteel senisest enam kokkupuuteid kultuuriga.
„Kultuuriranits“ võimaldab koostöös koolide ja omavalitsustega põhikoolilastel külastada õppeprogrammi osana teatrietendusi, kinoseansse, muuseume või muud valdkonnas pakutavat. See on taas kord üks riigi ning kohaliku omavalitsuse koostööettevõtmine, mille tulemusel teeme kultuuri kättesaadavamaks eri piirkondadele, kuid seeläbi toetame ka kultuuriasutusi, kes on lipulaevadeks kultuuri arendamisel.
„Kultuuriranits“ aitab lastel ja noortel arendada nii riikliku õppekavaga ette nähtud ainepädevusi kui ka kasvada loovateks ja mitmekülgseteks isiksusteks. „Kultuuriranitsat” ei tohi kasutada üldharivateks klassiekskursioonideks või huvitegevuseks. Viimane ei ole loomulikult vähem tähtis, kuid selleks on eraldatud täiendavad ressursid, lisaks on huvihariduses ja -tegevuses osalemine praegu veel vabatahtlik. Otsuse, mida ja millal külastada, teevad kool ja õpetajad, kes on kõige pädevamad. Soovitatav on, et kool koostab mitme aasta õppekäikude kava, et tegevused oleksid läbimõeldud, pakuks võrdseid võimalusi sama klassi õpilastele eri aastatel. Seejuures hõlmaks kava tervikuna vähemalt ühte kooliastet ning jälgiks, et kolme aasta jooksul oleks kõik kultuuri alavaldkonnad kaetud.
„Kultuuriranits“ on pearahapõhine ning vastavalt eri näitajatele, sh asustustihedusele, jagatakse kohalike omavalitsuste ning sealt edasi koolide ning klasside vahel. „Kultuuriranitsa“ raha eraldatakse kohalike omavalitsuste eelarvesse. Toetust eraldi taotlema ei pea. Kõigil õpetajatel soovitan pöörduda kooli juhtkonna poole ning uurida, kuidas teie koolis raha kasutamine planeeritud on. „Kultuuriranitsa“ eripära on, et lastelt või vanematelt ei tohi küsida kaasrahastust, küll aga tohib kool või omavalitsus ise täiendavalt panustada. Samuti saab „Kultuuriranitsa“ raha kombineerida muude toetusmeetmetega.
2022. aastal on „Kultuuriranitsa“ maht 1 miljon eurot täiendavalt õppekäikudeks ettenähtud rahale põhikooliõpilastele. Keskmiselt on see 7,61 eurot põhikooliõpilase kohta (keskustes 6,64 eurot, hõreda asustusega piirkondades kuni 13,56 eurot). Praeguse toetusega on keeruline pakkuda maapiirkondades elavatele lastele kultuurielamusi väljaspool oma kodukohta. Järgmisel aastal muutub kultuuriranits poole miljoni võrra raskemaks. Kui suur saab olema summa iga õpilase kohta, selgub novembri lõpus, kui koolid on oma õpilaste arvud kinnitanud.
Et hinnata „Kultuuriranitsa“ vajalikkust ning selle ellu rakendamist, viis kultuuriministeerium toetuse kasutamise kohta läbi ka vaheanalüüsi. Analüüsist selgus oluline tõsiasi, et paraku ei ole mõned koolid „Kultuuriranitsa“ toetust veel kasutanud. Põhjuseks on nii infopuudus selle võimaluste kohta kui ka liiga madal toetus ühe lapse kohta. Niivõrd väikese summaga ei ole võimalik korraldada väljasõitu, ilma et kool või kohalik omavalitsus enda poolt osa kuludest kataks. „Siinkohal suur aitäh kõikidele koolidele ja koolipidajatele, kes on leidnud võimalusi õpilaste õppekäike ja kultuurielamusi toetada ka varasemalt ning „Kultuuriranitsale“ täiendavalt. Kultuuri arendamine on meie ühine asi ning kohalikul omavalitsusel on siin oluline roll.
Sisuliselt näitas vaheanalüüs, et kõige enam on koolid käinud muuseumis või näitusel, seejärel teatris, kinos ja kontserdil. Õpetajad näevad „Kultuuriranitsa“ kasu eelkõige silmaringi laiendamises ja kultuurile ligipääsu avardamises, vähem on see oluline õpitulemuste saavutamisel.
Olenemata „Kultuuriranitsa“ eelarve väiksusest näitab senine kogemus, et ranits on suurepärane meede, mis aitab lastel ja noortel mitmesuguseid kultuurielamusi kogeda ning koolis õpitavat rikastada. Minu selge seisukoht on, et „Kultuuriranits“ peab kasvama jõudsalt ka järgmistel aastatel ja jõudma vähemalt 7 miljoni euroni. Soovin, et „Kultuuriranits“ laieneks tulevikus ka gümnaasiumi- ja kutsekoolinoorteni. Loodan, et lisaks õppekava rikastamisel aitab „Kultuuriranits“ tagada tulevikus nii kultuuriloojate kui kultuurikogejate järelkasvu. Kultuur on Eesti riigi olemise mõte!