Ma ei ole õpetaja
Kas sa oled üks neist õpetajatest, kes tahab hariduse kõneisikute programmis osaleda, aga pole veel jõudnud ennast kirja panna? Kas sa armastad oma tööd ja soovid sellest ka teistele rääkida? Sulle läheb korda Eesti hariduse tulevik ja see, milline saab olema homne Eesti? Kui jah, siis on „Õpetaja – hariduse kõneisiku“ programm just sulle! Jah, mina olen see õpetaja! Või siis …
Programm on loodud üldhariduskoolide ja kutseõppeasutuste õpetajatele. Ah jaa, ma olen ju huvikooli õpetaja. No las jääb.
2022. aastal saavad õpetajad ja tugispetsialistid viiendat korda kandideerida riiklikule haridusstipendiumile, mille eesmärk on ergutada haridusvaldkonna arengut. Äge, et selline võimalus on loodud – saab end poole aasta jooksul täiendada ja panustada oma valdkonda. Võiks ju kandideerida? Või siis mitte.
Stipendiumile saavad kandideerida Eestis koolieelses lasteasutuses, põhikoolis, gümnaasiumis ja kutseõppeasutuses õpetaja või tugispetsialisti ametikohal töötavad inimesed, kes vastavad kvalifikatsiooninõuetele ning on töötanud oma ametikohal vähemalt viis aastat. Õigus, ma olen ju huvikooli õpetaja. Las jääb.
Õpetajate palk tõuseb – kas tõuseb, kui palju tõuseb, millal tõuseb? Tegelikult ei puuduta see küsimus mind. Muidugi on mul suur rõõm, kui õpetajate palk tõuseb niivõrd, et see ei ole enam teema, mille ümber kembelda. Aga ainuke asi, mis huvikooli õpetajatel õpetajate palga tõusuga koos tõuseb, on demotivatsioon, mis on tingitud varasemast veel suuremast palgalõhest.
Kust probleem algab? Olen aru saanud, et huviharidusega seotud alaliidud on selle teemaga palju madistanud ja probleemiks on huvikoolide kompetentsimudeli puudumine. Ei ole süsteemi, mis aitaks eristada huvihariduse õpetajat ja mittehariduslikku huvitegevust pakkuvat inimest. Laias laastus on probleem justkui selles, kuidas tõestada, et huvihariduse õpetaja ikkagi on õpetaja.
Samas ei pea vajaliku hariduseta õpetajad üldhariduskoolides pead murdma, kuidas teiste õpetajatega võrdset palka saada. Tõsi, tal on aastane leping. Aga elu näitab, et suure tõenäosusega aasta pärast uut asemele võtta ei ole. Ja praeguses süsteemis on nii, et mida aasta edasi, seda vähem on võtta. Ning tööpuuduse pärast üldhariduskoolis ei pea vast liialt pead murdma.
Kas huvihariduse õpetaja, kes annab edasi oma eriala spetsiifilisi teadmisi, peaks lihtsalt leppima teadmisega, et ta ei ole õpetaja? Või peaks ta huvihariduse pikalt saatma ja tõttama üldhariduskooli õpetajate puuduse probleemi lahendama?