Mida teha alaealiste õigusrikkujatega?
„Olukorras, kus alaealiste vägivallateod oma eakaaslaste vastu muutuvad aina jõhkramaks ning on näha, et sotsiaaltöö „pehme lähenemine“ ei anna kahjuks oodatud tulemusi, tuleb muuta Eesti Vabariigi õigusaktid alaealiste suhtes karmimaks ning kohelda alaealisi kurjategijaid sama rangelt kui täiskasvanud kurjategijaid.“
Nii on kirjas pöördumises, mis alates oktoobri lõpust rahvaalgatus.ee portaalis allkirju kogub. Praeguseks on algatus kogunud 3528 allkirja ja neid lisandub iga päevaga.
Olav Karulin: „Karistamatuse tunne noorte seas kasvab, kuna karistused on liiga leebed“
Pärnu linna volikogu liige Olav Karulin, miks te sellise algatuse tegite?
Põhjus on väga lihtne. 2019. aastal peksis äsja kinnisest lasteasutusest vabanenud alaealine teise omaealise surnuks. Alles kuu aega tagasi peksti ja alandati nädalase vahega kambakesi kaht Pärnumaa tüdrukut. Need on vaid üksikud näited, aga taolisi juhtumeid on igal pool – alaealiste kuritegevus, eelkõige vägivald oma eakaaslaste suhtes on probleem enamuses Eestimaa paikades. Üha enam on noored hakanud oma vägivallatsemist avalikult sotsiaalmeedias ka eksponeerima – osa kamba liikmeid alandavad ning peksavad ohvrit, teised vaatavad pealt ja filmivad. Palju on neid juhtumeid, kus vanemad lapsed ärgitavad alla 14-aastast varastama või mõnda muud väärtegu tegema, teades, et temaga ei juhtu midagi, sest Eestis puuduvad seadused talle karistuse määramiseks. Kuna karistamatuse tunne aina kasvab, on vaja midagi ette võtta.
Mida te selle üleskutsega taotlete?
Praegu sätestab karistusseadustik süüvõime alates 14. eluaastast, mis on ilmselgelt liiga leebe. Samuti seab alaealiste karistamisele piirangud kehtiv lastekaitseseadus. Sisuliselt on alaealiste õigusi kaitsvate õigusaktidega tekitatud olukord, kus üle 14-aastase alaealise õigusrikkuja suhtes rakendatakse kriminaalvastutuse korral ülileebeid meetmeid ja 12–14-aastased pääsevad üldse sanktsioonidest.
Mina ja kõik üleskutsele allakirjutanud taotleme, et Riigikogu võtaks vastu seadusemuudatused, millega viiakse karistusseadustikus alaealiste süüvõime piir 14 eluaastalt 12-le. Arvan, et 14-aastaselt on juba liiga hilja sekkuda ja hakata noort õigele teele juhatama. Samuti soovime, et uuendataks lastekaitseseadust, mis praegu lubab kriminaalvastutust, eriti vabadusekaotust kohaldada alaealisele vaid äärmusliku abinõuna. Samuti taotleme, et seadus võtaks karistust raskendava asjaoluna arvesse, kuivägivallatseja on kuriteo toime pannud mõne võitluskunsti klubi treeningutes omandatud oskusi kasutades.Palume ka üle vaadata võimalused, millega saab süüteo korda saatnud noort kohustada talle määratud karistust kandma ja selle täitmist kontrollima. Praegu suunatakse halvale teele sattunud alaealine karistamise asemel mõnda programmi, et tema käitumine muutuks. Samas ei suuda politsei ega teised ametivõimud tagada ega kontrollida, et ta seal programmis tõepoolest käib – mitte midagi ei juhtu, kui ta seda ei tee.
Teadusuuringud näitavad, et karistamine ei muuda midagi paremaks.
Sel juhul ma küsin, milles need lapsed, kelle suhtes vägivallategu toime pandi, süüdi on. Kas nemad ei tohi end turvaliselt tunda? Miks peab vanem oma alaealist last õue saates hirmu tundma, sest ta ei tea, kas laps tuleb turvaliselt koju tagasi? Paljuski loodetakse kooli peale, kus teistega koos õpivad suurte käitumisprobleemidega lapsed. Kool peab nendega hakkama saama, sõltumata sellest, kas selleks on piisavalt tugispetsialiste või ei.
Kas usute, et 12-aastane ebasoodsates oludes kasvanud laps on piisavalt küps, et oma tegude eest vastutada?
Olen nõus, et enamasti ongi nende laste käitumise põhjus kodus ja lapsed ise ei ole selles süüdi. Leiangi, et vägivallatsevate laste vanemad tuleks kohustuslikus korras programmidesse suunata. Seaduste karmimaks muutmine ei tähenda kindlasti seda, et kõiki alaealisi tuleb hakata rangemalt karistama, aga vähemalt annab see võimaluse, mida meie õigussüsteemis praegu ei ole.
Jako Salla: „Karistuste karmistamine turvatunnet luua ja kuritegusid vähendada ei aita“
Sotsiaalkindlustusameti ohvriabi juht Jako Salla, kas Eestis on alaealistele kehtivad karistused liiga leebed, nagu osale inimestele tundub?
Eestis võeti alaealiste õigusrikkujate uus mõjutusmeetmete süsteem kasutusele 2018. aastal. Arvan, et seda, mis kümmekonna aastaga on juhtunud, võib pidada suureks eduks. Hoolimata sellest, et kardeti väär- ja kuritegude kasvu, läks vastupidi. Seda näitab ka statistika. 2011. aastal panid alla 18-aastased toime 1854 kuritegu ja 24 399 väärtegu, 2021. aastal oli kuritegusid 767 ja väärtegusid 3420. Seega vähenes kuritegude arv üle kahe korra ja väärtegude arv umbes seitse korda. Kahtlemata mõjutavad väärtegude vähenemist ka laste arvu vähenemine ja muutunud seadused, kuid sellest hoolimata on suund selgelt süütegude vähenemisele. Kümme aastat tagasi määrati lastele rahatrahve, saadeti neid erikooli ja vanglasse oluliselt rohkem, nüüd tegelevad lastekaitsetöötajad, politsei ja prokuratuur pigem käitumise põhjustega ning pakuvad kasvatusliku eesmärgiga abi ja tuge – olgu see siis terapeudi juurde või mõnda programmi suunamine.
Süvenedes lapse probleemidesse, jõuame tihtipeale selleni, et lapsel ei ole kodus, kus on vägivald, joomingud või muud ebasoodsad olud, turvaline. Võime ju lapsele trahve määrata ja lõpuks ta isegi vanglasse panna, aga kui kodune olukord ei muutu, ei ole head võimalust tema käitumist muuta.
Kui vanalt saab noore kriminaalvastutusele võtta?
Kriminaalvastutuse iga on Eestis nagu paljudes teistes riikides 14 aastat. Laste vastutuse võtmise võime on aga individuaalne. Kindlasti on 14-aastasi, kes on vaimselt arengult 16-aastase tasemel, aga hoopis sagedamini näeme, et politsei, prokuratuuri ja lastekaitse vaatevälja sattuvate laste arengutase ja võime oma teguviisi hinnata on madalam, kui nende vanusest võiks eeldada. Valdavalt on nad ebasoodsates oludes kasvanud traumakogemusega lapsed, kes on kogenud perevägivalda ning kelle vanematel võib olla vaimse tervise probleeme ja psüühikahäireid. Lastekaitsetöötajad, kohtunikud, politseinikud on sellest teadlikud ja püüavad seda mõjutusmeetmeid rakendades arvestada.
Nii et teie hinnangul ei ole kriminaalvastutuse vanusepiiri nihutamine 12 aastale põhjendatud?
Leian, et Eestis ei ole praegu ühiskondlikku probleemi, mis sellist lahendust vajaks, samuti ei aita see juhtumeid ennetada. Kõige keerulisemate juhtumite puhul võimaldab seadus kinnise lasteasutuse teenusele määrata ka nooremaid kui 14-aastasi. Kui kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötaja kohtus seda meedet taotleb, siis kohus sellega enamasti ka nõustub. Ka praegu jõuab aastas sadakond last kinnise lasteasutuse teenusele, umbes kümme vanglasse ning on ka neid, kes võetakse kriminaalhooldusele.
Kohus määrab lapse kinnisesse lasteasutusse aastaks, aga kui lapsel läheb hästi, saab taotleda selle aja lühendamist. Minu hinnangul ongi aasta liiga pikk aeg. Paljudes riikides määratakse laps kinnisesse lasteasutusse pooleks aastaks, ja kui see ei anna tulemust, siis seda aega pikendatakse. Kodust ja lähedastest eemal elamisel on ka kahjulikud mõjud. Kui tahame, et laps võtaks vastutuse mitte ainult oma teo, vaid ka oma elu eest, on sellistes kinnistes oludes vastutustunnet väga keeruline õppida.
Kas alaealiste komisjonide kaotamine oli ennatlik otsus?
Alaealiste komisjonide kaotamine oli võimalik tänu sellele, et Eestis arenes välja lastekaitsesüsteem. Veel 15 aastat tagasi ei olnud paljudes omavalitsustes üldse lastekaitsetöötajaid. Uue lastekaitse seadusega muutus 2017. aastast alaealiste õigusrikkujate kohtlemise süsteem ning töös lastega pandi vastutus kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajatele. Alaealiste komisjonide hea külg oli see, et osapooled tulid oma teadmistega kokku, arutasid koos lapse ja tema vanemaga, mida teha, et väär- ja kuriteod enam ei korduks, ning otsisid võimalusi, mis aitaksid lapse käitumist muuta. Süsteemi nõrkus oli, et komisjonis osalevate spetsialistide ring ei olnud sageli seotud konkreetse lapsega.
Hästi oluline aspekt on siinjuures, et lapsega tehtav töö oleks ka avalikult nähtav. Sellest on Eestis praegu puudus ning usun, et see riivabki inimeste õiglustunnet. Usun, et just see aspekt on ka kõne all oleva rahvaalgatuse üks põhjus. Karistuste karmistamine ei aita luua turvatunnet ega alaealiste kuritegusid vähendada, aga probleem, millele see algatus viitab, on olemas.
Mida te silmas peate?
Pean silmas, et igas vanuses inimene saab oma teo heastamiseks midagi teha. Miskipärast kiputakse ära unustama seda kasvatuslikku elementi, millega süüteo korda saatnud laps õpib võtma eakohast vastutust. See ei pea tähendama karistust, vaid ennekõike seda, et ta võtab vastutuse kas otseselt kannatanu või laiemalt kogukonna ees. Tähtis on, et ta mõistaks: see, mida ta tegi, on vale ning tehtud kahju saab mingil viisil heastada. Kuigi politsei, kool ja lastekaitse rakendavad taastava õiguse võimalusi üha rohkem, on seda siiski veel liiga vähe ja see ei ole piisavalt nähtav. Arvan, et see on oluline põhjus, miks inimeste õiglustunnet on riivatud.
Kas võib juhtuda, et lapse ümber loodud spetsialistide võrgustikus vastutavad kõik, aga üht kindlat vastutajat ei ole?
Selle väitega ma nõus ei ole. Iga juhtumi lahendamisse peab olema kaasatud lastekaitsetöötaja, kes selle eest ka vastutab. See on Eesti riigis selgelt kokku lepitud. Aga loomulikult on inimeste töökoormus ja võimekus seda tööd teha erinev. Probleem on olemas, sest lapsi, kes jõuavad vajaliku sekkumiseni liiga hilja, on liiga palju. Kõige keerulisemate juhtumite puhul saavad lapse probleemid alguse mitte algkoolis, vaid juba ammu enne seda, tema esimestel eluaastatel, kui ta ei ole kogenud kodus piisavalt turvalisust, tal ei ole tekkinud vanematega lähedast ja head kontakti. Enamiku väärtegude või kuritegudeni jõudvate juhtumite puhul ei ole seda õigel ajal märgatud.
Kui suur probleem on psühhiaatrilise abi halb kättesaadavus?
Enamik neist lastest ei vaja mitte psühhiaatri abi, vaid kõige rohkem üht turvalist ja toetavat täiskasvanut. Kinnise lasteasutuse teenusel viibivatest lastest on iga kolmas asendushooldusel, mis tähendab, et tema elus ei ole seda turvalist täiskasvanut kas mitte kunagi või mingist hetkest alates olnud.
Kuigi Eestis on psühhiaatrilise abi kättesaadavusega probleeme ning regionaalselt erineb, kui kiiresti on võimalik asjatundliku abini jõuda, ei ole põhiraskus siin. Teenuste hulk, mida omavalitsused on perede ja keeruka käitumisega või abi vajavate laste toetamiseks loonud, samuti riigi pakutatavate teenuste hulk on oluliselt kasvanud.
Ometi ei suuda ükski teenus, psühholoog, psühhiaater ega programm asendada ega korvata seda, et lapse ümber ei ole inimesi, keda ta saab usaldada. Eeskätt tuleb toetada lastevanemaid, et neil oleksid vajalikud oskused. Mitte ainult nende laste mured, kes kriminaalmenetluseni jõuavad, vaid ka nende omad, kes hakkavad liiga vara alkoholi või uimasteid tarvitama – ja neid lapsi on tuhandeid –, saavad alguse ebaturvalistest peresuhetest.
Kas pärast kinnisest asutusest vabanemist või mõne programmi läbimist käituvad lapsed seaduskuulekalt?
Riik on tellinud kinnistes lasteasutustes viibinud laste elutee uuringu, mis valmib detsembri alguses. See uuring püüabki hinnata, kas laps saab iseendaga ja teiste inimeste seas hakkama, kas ta ei ole vägivaldne teiste suhtes ega ohtlik iseendale: ei tee suitsiidi, narko üledoosi, samuti seda, kas ta õpib, töötab, on tal koht, kus elada.
Näeme juba praegu, et kinnistest lasteasutustest jõuab varasemast oluliselt vähem lapsi vanglasse. Paraku on veel liiga palju neid, kelle puhul kinnises lasteasutuses olemise aega pikendatakse või kes jõuavad sinna tagasi. Enamasti on põhjus selles, et lapsel ei ole turvalist kodu, kuhu naasta: pere ei ole valmis teda vastu võtma, aga tema enda oskused väljas hakkama saada ei ole veel piisavad.
Millises riigis on laste õigusrikkumisi puudutavad seadused kõige karmimad?
Suurbritannias saab lapse vastutusele võtta juba 10. eluaastast, samas ollakse meetmete osas paindlikud. Traumaatilise minevikuga, näiteks perevägivalda kogenud lapse puhul võetakse seda asjaolu lapsele karistus- ja mõjutusmeetmete määramisel arvesse. Ka täiskasvanuikka jõudnud õigusrikkujale, kelle vaimse ja sotsiaalse arengu tase ei ole selline, et ta suudaks täiskasvanu vastutust kanda, on lubatud kohaldada noortele mõeldud meetmeid. Rohkem on loodud ka võimalusi taastava õiguse rakendamiseks, kus noor võtab vastutuse oma teo eest mitte seaduse, vaid pigem kannatanu ees, mis ongi palju tõhusam. Mulle tundub, et sellist suhtumist ja mõistmist on Eestis veel liiga vähe.
Kuidas Eesti teiste riikide hulgas silma paistab?
Järgmine suur hüpe Eesti laste riskikäitumise vähendamisel ja turvalisuse suurendamisel saab toimuda siis, kui laste kodud ei muutu ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt turvaliseks. Vägivallatase Eesti kodudes on Euroopa Liidu kõrgeim, mis tähendab, et toksiline stress, mis kaasneb ka vanematevahelise vägivalla pealtnägemise või -kuulmisega, puudutab otseselt tuhandeid lapsi. See pinge leiabki väljenduse nii lastepoolses vägivallas ja teiste laste kiusamises kui ka varases uimasti- ja alkoholitarbimises.
Selliseid vägivallakuritegusid nagu hiljuti Pärnus pannakse toime ju oluliselt rohkem, aga me kuuleme neist siis, kui keegi on juhtunut filminud ja video on sotsiaalmeedias avalikult nähtav. Düsfunktsionaalsetes kodudes pole keegi filmimas ega sotsiaalmeediasse postitamas, kuidas lapsed kahjustatud saavad – seetõttu me sellest ka piisavalt ei räägi ning meis ei teki sellist leppimatuse ja ebaõigluse tunnet, nagu sotsiaalmeedias laste kakluste videoid vaadates.
KÜSIMUS JA VASTUS
Kas kriminaalvastutuse iga tuleks langetada 12 aastale?
Marko Ool, Tallinna Haridusameti noorsootöö osakonna juhataja:
Minu hinnangul hirmutamine ja karistamine midagi paremaks ei tee. Pealegi tekib küsimus, kui madalale see piir viia. Praegu räägime 12 aastast, mõne aja pärast võib tekkida soov viia see 10 või suisa 8 aastale. See ei ole lahendus.
Kindlasti on erijuhtumeid, mis nõuavad karmimat sekkumist, aga pigem lähtume ka noorsootöös varajasest märkamisest ja toetamisest. Peab olema aega, tahtmist, oskusi noori märgata ja neile võimalusi luua, et me sinna faasi ei jõuakski. Kui noort kuulatakse ja ta leiab endale tegutsemiseks väljundi, on tal väiksem tõenäosus pahale teele sattuda.
Tallinnas on suuremate linnaosade, nagu Lasnamäe, Kesklinn, Põhja-Tallinn, juurde loodud võrgustikud, kuhu kuuluvad noorsootöötaja, mobiilne noorsootöötaja, politsei, mupo, lastekaitsetöötaja, linnaosa esindajad. Igal võrgustiku liikmel on oma roll ja hästi tähtis on just info jagamine omavahel. Eriti vajalik on selline suunav ja jõustav võrgustik seal, kus on rohkem noorte kogunemiskohti ja võib tekkida omavahelisi konflikte. Kuna kõik hakkab pihta kodust, on oluline ka kõigi institutsioonide tõhus koostöö lastevanematega.
Noortele, kes ei õpi ega tööta, on Tallinnas loodud programm „Hoog sisse“ ja meie juhtumikorraldajad võtavad noortega ise ühendust ja pakutavad neile tuge. Lisaks on Tallinnas mobiilsed noorsootöötajad, kelle roll on noori võimalikult vara märgata, kontakti luua ja võimalusel tuge pakkuda, vastavalt sellele, mis kellelegi huvi pakub.
Võrgustik aga ei kogune ainult konkreetseid juhtumeid käsitlema ja tagajärgedega tegelema, vaid arutab ka üldisemalt, millised on noorte vajadused ja mida me saame neile linnakeskkonnas pakkuda. Selline proaktiivne lähenemine on hästi tähtis.
Näiteks on Tallinnasse loodud kolm suurt spordiväljakut, lisaks on osa kooli staadione noortele sportimiseks avatud. Suvi läbi pakutakse tasuta treeninguid, alustades tõukerattast ja lõpetades jalgpalliga.
Kuna suvel ei ole mõtet noortekeskustes maja sees tegevusi pakkuda, lähevadki noorsootöötajad linnakeskkonda noorte juurde ja tegutsevad kohapeal. Tallinnas on kokku 92 000 last ja noort vanuses 7–26 eluaastat ning peame alati arvestama, et teatud hulk noori ei taha tegevustes osaleda, sest neid ei huvita või nad ei ole veel endale huvipakkuvat leidnud.
Kindlasti on igas omavalitsuses keerulisi juhtumeid, aga ei saa öelda, et omavalitsus ja riik teemaga ei tegeleks. Teeme kõik selleks, et neid juhtumeid ennetada ja märgata. Olen seda meelt, et mida rohkem keskkond noori toetab, seda vähem konflikte tekib ja seaduskuulekamalt noored käituvad.
Suurimat kitsaskohta näeme praegu noortega tegelevate inimeste vähesuses. Neid peaks olema rohkem ning nad peavad olema märgatud ja hoitud. Olulised tugiteenused, sh psühholoogiline ja psühhiaatriline tugi, peavad olema noortele kättesaadavad. Kindlasti peab paranema ja süsteemsemaks muutuma võrgustike ja lastevanemate koostöö.
Andres Aru, Õiguskantsleri Kantselei laste ja noorte osakonna juhataja:
Eestis on alaealiste kuritegevus viimastel aastatel vähenenud. Ka alaealiste toime pandud vägivallakuritegusid on varasemast vähem.
Kriminaalvastutuse iga on ühiskondlik kokkulepe. Eestis saab kriminaalvastutusele võtta 14-aastase. Selline vanusepiir kehtib enamikus Euroopa riikides. Skandinaavia maades on kriminaalvastutuse iga 15 aastat. On ka riike, kus see iga on madalam, näiteks Ühendkuningriigis saab vastutusele võtta ka 10-aastase lapse. Euroopa Nõukogu ja Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni (ÜRO) lapse õiguste komitee on Ühendkuningriigile liiga madalat kriminaalvastutuse iga ette heitnud ja nõudnud, et see oleks vähemalt 14.
ÜRO lapse õiguste komitee on põhjendanud vanusepiiri tõstmise vajadust sellega, et dokumenteeritud tõendid laste arengu ja neuroteaduse valdkonnas näitavad, et 12–13-aastaste laste eesmine ajukoor on alles arenemisjärgus ning nende arutlusvõime välja kujunemata. Seetõttu ei saa nad oma tegevuse mõjust aru samamoodi nagu täiskasvanud.
Teadusuuringute kinnitusel ei ole kriminaalkaristus tõhus meede alaealise õigusrikkuja käitumise mõjutamiseks ja ta seaduskuulekale teele juhtimiseks.
Kriminaalvastutuse ja -karistuse puudumine ei tähenda, et laps oma tegude eest ei vastuta või et vägivaldselt käituva lapse suhtes ei saagi midagi ette võtta. Alaealise süüteole reageerimisel on esmatähtis, et laps mõistaks oma teo kahjulikku mõju ja võtaks selle eest vastutuse. Lapse õiguste konventsiooni järgi tuleb eelistada abinõusid, mis suunavad last mõtlema ohvrile põhjustatud kannatustele ja võtma oma tegude tagajärgede eest vastutust. Seda nimetatakse taastava õiguse meetodiks. Selline lähenemisviis suunab last oma tegude eest vastutust võtma ja tekitatud kahju heastama.
Alaealiste puhul tulekski kasutada nende arengust ja riskikäitumisest lähtuvaid sobivaid ja efektiivseid mõjutusvahendeid, näiteks mitmesuguseid sotsiaalprogramme, sõltuvusravi, lepitusteenust, üldkasulikku tööd, pereteraapiat. Kui muud meetmed ei aita, saab ka alla 14-aastase paigutada kohtu loal kinnisesse lasteasutusse. Kinnise lasteasutuse teenus pakub ajutist ööpäevaringset tuge ja turvalisust lapsele, kelle käitumine ohustab tõsiselt tema enda elu, tervist ja arengut või teiste elu ja tervist.
- 2021. aastal registreeriti 4187 alaealiste toime pandud süütegu: 767 kuritegu ja 3420 väärtegu.
- Kõige rohkem registreeriti alaealiste kuritegusid Tallinnas (20%) ja Narvas (11%) ning väärtegusid Tallinnas (23%) ja Tartus (9%).
- Tüdrukute puhul oli kõige levinum kuritegu kehaline väärkohtlemine: 40%.
- Poiste puhul oli kõige levinum kuritegu vargus: 33%.
Levinud alaealiste toime pandud kuriteod 2021. aastal:
- kehaline väärkohtlemine (316),
- vargus (252),
- avaliku korra raske rikkumine (25),
- narkokuriteod (24),
- ähvardamine (23),
- asja omavoliline kasutamine (11),
- mootorsõiduki joobes juhtimine (8),
- röövimine (8),
- väljapressimine (5).
Austatud ARUTLEJAD!
Kordame lõpmatult – LASTE KASVATAMISE probleeme ei lahendata JURIIDILISTE vaid PEDAGOOGILISTE vahendite-meetoditega! Ja lapse areng (resp arendamine) on alates sünnist PIDEV PROTSESS. See, mis õigel ajal on jäänud tegemata, pole hiljem enam korvatav. Nähes praegust olukorda ca 20 aastat tagasi ette (lähtudes TEADUSEST), tuleb esmalt meelde tuletada, KES OLID need nn haridustegelased, kes vadistasid – laps arenegu ise VABALT, ärge sekkuge tema arengusse… Selle RUMALA põhimõtte TAGAJÄRGI püüame nüüd kõrvaldada, kuid see on väheste TULEMUSTEGA – palju kära, vähe villa!
Lapse karistamine on LOODUSPÄRANE, kuid see peab toimuma ÕIGEL AJAL ja vaid
pedagoogiliste meetoditega … Seepärast – lõpetagem politseinike kutsumine lasteaedadesse – inimkonna laste kasvatamine ajalugu on pikk ja ülirikas…