Mõjutamine (5): Kuuletumine autoriteedile
Stanley Milgrami kuuletumise katsed on kutsunud esile rohkesti kriitikat, kuid ka problemaatilistest katsetest on palju õppida.
Stanley Milgrami 1960. aastatel läbi viidud eksperimendiseeria „Kuuletumine autoriteedile“ on tõenäoliselt üks kuulsamaid sotsiaalse psühholoogia ajaloos. Seda kasutatakse seletamaks – nii nagu autor ka soovis –, miks nõnda paljud sakslased olid natsirežiimi all valmis toime panema koletuid kuritegusid. Teisalt näitlikustatakse selle katse abil – ja enam mitte Milgrami soovil – eetilise järelevalve vajalikkust inimkatsete tegemisel psühholoogias.
Eksperiment, mis seletaks holokausti
Oma sisult oli Milgrami eksperiment ühtaegu teatraalne ja terane. Katsealused juhatati laborisse, kus nad kohtusid „läbiviija“ ja „õpilasega“. Neile öeldi, et nad osalevad mälu ja õppimist uurivas katses. Nende ülesanne oli lugeda ette sõnapaare, mis õpilane pidi meelde jätma. Kui õpilane sellega toime ei tulnud, pidi katsealune vajutama nuppu, mis andis õpilasele järjest tugevama elektrišoki. Alguses pidi elektrilöök olema 15-voldine, viimases faasis aga juba 450-voldine. Valges laborikitlis läbiviija jälgis protsessi ning tuletas kõhklevale katsealusele meelde, et kogu eksperiment toimub teaduse nimel ning et südametunnistusepiinadest ja õpilase valukarjetest hoolimata tuleb elektrilöökide andmisega jätkata.
Tegelikult oli kõik üks suur lavastus. Elektritooli aheldatud õpilane oli lihtsalt näitleja. Tema külge pandud elektroodid ei töötanud. Eksperimendi mõte oli hoopis uurida elektrilööki andvate katsealuste käitumist: kas nad järgivad läbiviija antud korraldusi, isegi kui näevad, et põhjustavad sellega süütule inimesele suuri kannatusi? Läbiviijat oli instrueeritud katsealust neljal korral tegutsema innustama: öeldes esmalt lihtsalt „palun jätkake“, seejärel „eksperimendi huvides on vajalik, et te jätkaksite“, „on absoluutselt hädavajalik, et te jätkaksite“ ning viimaks „teil ei ole valikut, te peate jätkama“.
Eksperimendi tulemused olid jahmatavad: Milgram raporteeris, et kaks kolmandikku tema katsealustest oli valmis andma 450-voldist, potentsiaalselt surmavat elektrilööki. Tema hinnangul näitas see, kuivõrd on inimesed valmis pimesi autoriteete usaldama, kui neile vaid sisendatakse, et tegemist on õige asjaga ning nemad on pelgalt tööriistad suurema eesmärgi teenistuses. Milgram arvas, et tema eksperiment aitab seletada, miks olid miljonid sakslased Teise maailmasõja ajal valmis aitama kaasa holokausti toimepanemisele – nad olid ennast veennud, et kuuletuvad kõrgema võimu käskudele, ja minetanud sellega elementaarse inimlikkuse ligimeste vastu. Mis veelgi olulisem, Milgram tahtis sellega näidata, et totalitarism ei ole mingi sakslaste eripära, vaid sellele on vastuvõtlikud kõik, olgu nad ameeriklased või tadžikid.
Geniaalne katse või eetiline läbikukkumine?
Milgrami eksperimendiseeria leidis kohe laialdast vastukaja, ent mitte tingimata vaid positiivset. Paljud kriitikud leidsid, et Milgram rikkus teadlaseetika ühte põhireeglit ning valetas oma katsealustele eksperimendi olemuse kohta. Katsealustega töötamise eeldus on katsealuste informeeritud nõusolek, põhimõte, mis formaliseeriti just pärast Teist maailmasõda, vältimaks natside jõledate meditsiiniliste katsete kordumist. Mõnikord võib olla küll põhjendatud ka mittetäieliku info andmine, hüpoteeside varjamine vmt, aga sedagi ainult juhul, kui katsealune on selleks põhimõttelise nõusoleku andnud ja talle antud info eksperimendi üldise olemuse kohta on adekvaatne. Milgram valetas katsealustele algusest peale: ajalehekuulutuses, millega otsiti osalejaid „mälu ja õppimisega“ seotud eksperimenti, katse enda ajal ja ka pärast katset debriifimisel, kus Milgram ütles vaid, et elektrilöögid polnud nii tugevad, kui katsealused arvasid, ent ei avaldanud katse tõelist eesmärki.
Tõsi, taolised katsealuste petmisel põhinevad eksperimendid on tänapäevalgi lubatud – seda tingimusel, et eksperimendi „ühiskondlik olulisus“ kaalub üles eetikareeglite rikkumise ning kui soovitud teadmisi ühelgi muul, eetilisemal viisil saada pole võimalik. Need on muidugi hüpoteesid, mida on keeruline nii ümber lükata kui ka tõestada.
Suur turundusgeenius
Hoolimata juba 1960. aastatel kerkinud kriitikalainest on Milgrami eksperiment tänini sotsiaalpsühholoogia kullavaramus. Osaliselt aitas sellele kaasa kindlasti Milgrami hea müügimeheoskus. Milgram tegi oma eksperimendist dokumentaalfilmi „Kuuletumine“ (Obedience, 1965), mida on näidatud ilmselt lugematutele psühholoogiatudengitele, kirjutas populaarteadusliku raamatu ning kordas katset paljudes variatsioonides.
Edasised katsed näitasid, et mida lähemal oli katsealune „õpilasele“, seda suurema tõenäosusega ta keeldus elektrilööki andmast. Kui katsealune pidi õpilase kätt hoidma, siis keeldus 70% neist talle elektrilööki andmast. Oma rolli mängis ka prestiiž: kui katset viis läbi fiktiivne Bridgeporti uurimislabor, siis läks korraldustega kaasa vähem katsealuseid, kui aga Yale’i ülikool, siis rohkem. Sugu huvitaval kombel katse tulemusi eriti ei mõjutanud. Lühidalt, Milgram tegi omalt poolt kõik, et teemat üleval hoida ja populariseerida – ning oli selles vägagi edukas.
Viimastel aastakümnetel on Milgrami eksperiment aga taas kriitika alla sattunud. Nimelt on paljud teadusajaloolased ja holokaustiuurijaid küsinud, mida üldistavat on Milgrami lavastatud situatsiooni põhjal üldse võimalik järeldada.
Kuuekümnendatel, kui Milgram oma katseid tegi, haakusid need hästi toona valitseva arusaamaga totalitarismi olemusest, samuti Hannah Arendti kuulsa artikli järgi nimetatud „kurjuse banaalsuse“ teesiga. Arendt leiab, et totalitaarsete režiimide kannupoisid on peamiselt kuulekad bürokraadid, kes on endas välja lülitanud kriitilise refleksioonivõime ning teinud endast ametlikus masinavärgis kuulekalt toimiva käsutäitja. Adolf Eichmann, üks holokausti põhilisi täideviijaid, nägi ennast lihtsalt Hitlerile ametivande andnud ametnikuna, kes üritas täita oma tööülesandeid võimalikult hästi ega pööranud suuremat tähelepanu nende ülesannete mõrvarlikkusele. Taoline kujutlusvõimeta, klišeedes mõtleja ei ole midagi erakordset, vastupidi, igas ühiskonnas leidub küllaga potentsiaalseid Eichmanne.
Uus kriitikalaine
Hilisemad holokaustiuurijad on jõudnud teistsugustele järeldustele. Kui Milgram näitab oma eksperimendis, kuidas autoriteedile rõhumine võib viia tavalised inimesed kuritegusid sooritama, siis holokausti juures on tähelepanuväärne hoopis see, kui harva selle läbiviijad „lihtsalt korraldusi täitsid“. Uurijad nagu Christopher Browning (kes ise Milgrami eksperimenti sümpaatiaga suhtub) on rõhutanud, et Poola aladel juute mõrvanud Einsatzgruppedes ei sunnitud kedagi tapatööga kaasa minema; vastupidi, tapatööst võis rahulikult keelduda, selle eest ei nahutatud ega karistatud kedagi.
Browning jt holokaustiuurijad leiavad, et mõrvarlikke käskusid täideti eeskätt seepärast, et mitte rikkuda sõjaväelist kambavaimu, ja teinekord ka põhjusel, et käsu täideviijad olid võtnud omaks natside antisemiitliku ideoloogia (millel on Euroopas ometi väga pikk ajalugu) ning nägidki juute alaväärtuslikena isegi siis, kui nad neil piltlikult öeldes kätt hoidsid. Nagu kolonelleitnant Ohlendorff Einsatzgruppe D-st Nürnbergi kohtupingis nentis, jätsid paljud tema alluvad tapatöö katki mitte seetõttu, et pidasid seda moraalselt jälestusväärseks, vaid nad lihtsalt ei tulnud tapmise emotsionaalse pingega toime. Nad ei olnud lihtsad käsutäitjad, vaid natside ideoloogia läbi mõelnud ja omaks võtnud tegutsejad.
Lõppeks on Ameerika eliitülikoolis lavastatud laborikatse ja sõjaaegne totalitaarne ühiskond kaks nii erinevat konteksti, väitsid kriitikud ajakirja Theory and Psychology 2015. aasta erinumbris, et nende vahele paralleelide tõmbamine ongi määratud läbikukkumisele. Milgrami eksperimendi puhul pidid katsealused ületama vastuolu, kus prestiižse ülikooli professor palus neil sooritada tegusid, mida kõik neid ümbritsevas ühiskonnas pidasid ebaeetiliseks; sõjaaegsel Natsi-Saksamaal panid paljud sõdurid toime tegusid, mille moraalses õigluses olid nii nemad kui valdav osa neid ümbritsevast ühiskonnast veendunud. Selle tõlgenduse kohaselt Milgram mitte ainult ei kuku totalitaarsete režiimide kuritegude seletamisel läbi, vaid viib lugejat aktiivselt valedele jälgedele
Milgram kui sõjajärgse Ameerika peegel
Omaette huvitava seletuse Milgrami populaarsusele annab Ian Nicholson teadusajaloo ajakirjas Isis. Nicholson asetab Milgrami eksperimendi külma sõja aegse Ameerika konteksti, kus paljud mõtlejad tundsid muret sõjajärgse Ameerika mehe nn lödipüksistumise pärast. Kõva käega ettevõtlik meheideaal – mõelgem sirgeselgse kauboi või kangelasliku sõdurpoisi peale – tundus viiekümnendate Ameerikas kaduvat, asenduvat pintsaklipslasest konformistiga, kes elas suburbia’s kõige mugavustega majas, käis suurfirmas tööl ning täitis seal ülemuse käskusid, nii nagu Nõukogude Liidus võis seda teha mõni kolhoositööline või parteiaparatšik. Nii Milgram kui ka tema katsealused nägid eksperimenti tõendusmaterjalina selle kohta, kuidas Ameerika mehed oli kaotanud neile poolmütoloogiliselt omistatud moraalse selgroo.
Lühidalt, Milgrami kriitika objekt oli Ameerika valgekrae, see uus nähtus John Wayne’i Ameerikas, mida sotsioloog C. Wright Mills on kirjeldanud järgmiselt: „Valgekrae on teinud ohvrist kangelase, väikese inimese, kellele kogu aeg tehakse liiga, aga kes ise ei tee midagi, kes töötab märkamatult kellegi teise kontoris või poes, kunagi ei tõsta häält, kunagi ei vaidle vastu, kunagi ei astu enda kaitseks välja.“ Pole ime, et toona olid populaarseimad koomiksikangelased Ämblikmees ja Hämmastav Hulk, mõlemad nohikud, kes said ainult pimeduse varjus ürgse mehe enda seest välja lasta. Milgrami eksperiment sobiks hästi toonastesse hittfilmidesse, mis kujutasid Ameerika ühiskonna feminiseerumist ja konformistlikuks muutumist, näiteks „Invasion of the Body Snatchers“ või „Dr. Strangelove“. Milgrami eksperiment ei pruugi öelda meile kuigivõrd palju totalitaarsete ühiskondade kohta, küll aga aitab see meil avada kuuekümnendate ameeriklasi vaevanud ärevust.
Laboratoorium kui ajalooline uurimisobjekt
Kuigi Milgrami enda järeldusi on poole sajandi jooksul lõputult kritiseeritud, on tema eksperimendist siiski paljugi õppida. Me võime arutleda, mil määral on teaduslike katsete nimel eetiline katsealustele valetada. Kas me võime – eriti veel enne katsete sooritamist – adekvaatselt hinnata, milline on ühe või teise katse „ühiskondlik kasu“? Kes selliseid otsuseid langetama peaks?
Me võime arutleda selle üle, kuivõrd on laboris tehtud eksperimendid reaalsele elule ülekantavad. See ei ole küsimus, mis puudutaks vaid sotsiaalpsühholoogiat – ka loodusteadlased bioloogidest füüsikuteni maadlevad selle probleemiga. Labor on kontrollitud keskkond, „kohatu koht“ justnimelt seetõttu, et tagada eksperimentide üldistamisjõud ja korratavus. Igas laboris peaks olema võimalik ühte katset korrata ja jõuda samade tulemusteni, olgu see labor New Havenis, Tartus või Tokyos. Ent see tähendab samas, et ükski labor ei saa kunagi tabada reaalse maailma keerukust ja ennustamatust. Laborite näol on alati tegemist mudelitega – ning head teadlased mõtlevad enne katse tegemist põhjalikult läbi, mida nad mudeldamise abil võidavad ja mida kaotavad.
Viimaks tuletab Milgrami katse meile meelde, et teadlased ja nende eksperimendid ei saa kunagi lõplikult lahti oma ajast ja ruumist. Mõistmaks, miks Milgram ehitas oma katse üles just nii, nagu ta seda tegi, tunnistades tegelikult isegi suuri erinevusi oma katsekeskkonna ja Teise maailmasõja aegsete sõjatandrite vahel ning miks katse tulemused nii kiiresti nõnda kuulsaks said, peame mõistma kuuekümnendate külma sõja Ameerika eluolu. Milgram mõtles samadest teemadest, millest tema kaasmaalasedki – Ameerika mehelikkuse kadumisest ja valgekraedest pehmode vastuvõtlikkusest kommunismitondile. Need teemad kumasid läbi ka tema katsealuste tunnistustest ja retsensentide kommentaaridest.
Lisalugemist:
- Stanley Milgram, Obedience to Authority. 1974. Milgrami enda populaarteaduslik ülevaade oma kuulsatest katsetest.
- Christopher Browning, Tavalised mehed. 101. reservpolitseipataljon ja juutide hävitamine Poolas. 2020 (1992). Mõtlemapanev uurimus holokausti toime pannud sõduritest, mis kasutab oma raamistuses Milgrami eksperimenti, aga milles leiduvat analüüsi on kasutatud ka Milgrami kritiseerimisel.
- „Unplugging the Milgram Machine“, Cherry and Psychology 25 (5), 2015. Milgrami katsele pühendatud kriitiline erinumber, kus vaadeldakse Milgrami eksperimendi eetilisi ja sisulisi vajakajäämisi.
- Ian Nicholson, „„Shocking“ Masculinity: Stanley Milgram, „Obedience to Authority“ and the „Crisis of Manhood“ in Cold War America,” Isis 102, 2011, 238‒268. Milgrami eksperimenti ajalooliselt kontekstualiseeriv analüüs, mis keskendub maskuliinsuse ja külma sõjaga seotud ärevusele Ameerika ühiskonnas.
Ettevaatust!
Tööks LASTEGA pole siit jällegi midagi kõrva taha panna (isegi mitte arutleda) – ikka see pagana ARENGUPSÜHHOLOOGIA… Enne murdeiga TULEB lapsi panna tegema seda, mis tuleviku seisukohalt õige, vajalik, arukas ja kõlbeline – kujundada tingitud reflekse, kustutada jõuökonoomia instinkti, arendada enesearenduse instinkti jne. Lapse ARENG kulgegu vaid läbi PROTSESSIDE (ilukõnet, olgu kasvõi vaimukat, võimalikult vähem!) …
P.S.
On masendav iga päev meie meedia kaudu kuulda suhtumist lapsesse kui TÄISKASVANUSSE ja nii ongi kadunud PEDAGOOGIKA. Teisalt hoiame lapsi nagu s…a pilpa peal (taas pole pedagoogikat!). Ja siis haliseme, et pärast murdeiga on nad närvilised, pinges jne – nad pole tegelikuks eluks üldse valmis… Kõik meie oma “KASVATUS”!
Peep Leppikuga olen täiesti nõus.