Mõjutamine (7): Haridus ja putinoidid

25. nov. 2022 Kaarel Haav sotsioloog - 1 Kommentaar

Kas haridussüsteem teeb piisavalt meie kaitsmiseks putinoidide eest? Kas sotsiaalainete ainekavad ja õpikud avavad autoritaarsete inimeste kujunemise mehhanisme adekvaatsete mõistetega?

Me näeme autoritaarsuse tugevnemist mõnes Euroopa riigis nagu Ungari. Venemaal on sisuliselt taastatud totalitaarne režiim. Enamik venelasi on muudetud verejanuliseks massiks. Kõik see ohustab ja ähvardab kogu vaba maailma. Seda Vene Maailma pealetungi demokraatiale toetab ja õigustab ka suur osa vene õpilasi Eesti koolides. Kas koolides harjutatakse autoritaarsete tendentside märkamist ja neile vastu seismist? Kuidas meie haridus toetab demokraatiat ja kaitseb meid autoritaarsete ideede ja väärtuste pealetungi eest? Käesolev artikkel püüab leida nendele küsimustele vastuseid. Lühike vastus on selge ei.

Kuulekuse kujundamise mehhanismid

Kuidas oli võimalik Hitleri ja ka Stalini diktatuuri kujunemine ja miks enamik rahvast neid türanne toetas, seda on pärast Hitleri diktatuuri kukutamist uuritud Läänes piisavalt. Viitame siinkohal vaid mõnele väljaandele: Richard Pipes, „Kommunism“, 2005; Lawrence Rees, „Hitler ja Stalin“, 2022. Ma olen ise kirjutanud Nõukogude impeeriumi olemusest, kurjuse tootmise mehhanismist ja stalinlikust venestamispoliitikast raamatus „Eesti rahvas ja stalinlus“ 1990. aastal. Diktatuuride kujunemise mehhanisme peaks iga õpilane teadma, sest see teadmine on demokraatia kaitsmiseks väga vajalik. Diktatuuride kujunemisega seotud põhimõisted peaksid olema õppekavas kui mitte kesksel, siis vähemalt olulisel kohal. Vene rahva zombistumist on palju kergem mõista, kui tunned põhjusi, miks rahvas toetas Saksamaal Hitlerit ja Venemaal Stalinit. Muidugi, see saavutati riikliku vägivalla ja valepropaganda abil, kuid mitte ainult. Aleksandr Solženitsõn on kirjutanud oma „Gulagi arhipelaagis“ pikalt ja detailselt, missuguste võtetega vene rahvas Stalinile nii totaalselt allutati. Solženitsõni raamat ilmus 1990. aastal ka eesti keeles.

Sotsiaalne identiteet

Diktatuuride väljakujunemist seletavad üsna hästi ka sotsiaalse identiteedi ja autoritaarse inimese teooriad. Igal inimesel on palju sotsiaalseid sidemeid, millest osa on tema enesehinnangus kesksed. Sotsiaalse identiteedi mõiste tähistabki neid keskseid sidemeid ja peamisi sotsiaalseid gruppe, mis mõjutavad inimese enesetunnet kõige enam. Eelkõige on inimese sotsiaalseks grupiks tema perekond, lähedased sõbrad ja töökaaslased, kuid sotsiaalses identiteedis on tähtis osa ka rahvuslikul ja riiklikul enesemääratlusel.

Lisaks eristatakse inimesi selle järgi, kuidas nad hindavad iseenda osa oma saatuse kujundamisel. Üks osa peab ennast oma õnne sepaks, kuid teine osa arvab, et peamine on juhus. Inimesed erinevad ka selle järgi, kuidas nad seletavad oma käitumist ja eesmärkide saavutamist. Need selgitused sõltuvad suurel määral inimeste enesehinnangust. Kõrge enesehinnanguga inimene selgitab oma käitumist ühtmoodi, madala enesehinnanguga teisiti.

Inimesed kaitsevad oma positiivset enesehinnangut. Kui nad on olnud edukad, kalduvad nad kandma seda eeskätt oma isikuomaduste ja püüdluste arvele. Kui nad aga ei suuda oma sihte saavutada, siis ei taha oma nõrkust ja saamatust tunnistada, vaid süüdistavad oma läbikukkumises teisi inimesi või ebasoodsat keskkonda. Sellist käitumist on kirjeldanud põhjuslikkuse omistamise (ingl attribution) teooriad (Fritz Heider 1958 jt).

Tugevatel inimestel on oma enesehinnangu peamiseks aluseks nende enda saavutused ja nende osa oma lähemates sotsiaalsetes keskkondades, nagu perekond ja töö. Nad tunnevad end ka osana oma rahvast ja riigist, nad on uhked oma riigi esindajate saavutuste üle kultuuris, spordis ja mujal, hoolimata sellest, et need saavutused pole nende enda tegevuse tulemus. Nende võimalused mõjutada kogu oma riigi poliitikat on siiski piiratud ja seepärast ei ole riikliku identiteedi osa nende enesepildis peamine.

Nõrkade inimeste enesehinnang on madal, sest nende elus on vähe sellist, mille üle uhkust tunda. Kuid ka nemad soovivad muuta end kaalukamaks. Üks võimalus selleks on seostada end tugevate, autoriteetsete ja võimukate inimestega. See seos võib olla nii tugev, et muutub osaks nende sotsiaalsest identiteedist. See seletab ka popiidolite fenomeni.

Venemaal on suur osa rahvast elanud kaua vaesuses ja viletsuses. Neil on vähe sellist, mille üle uhkust tunda. Kuid ka vaesed ja viletsad tahavad tunda end tähtsate ja vajalikena. Selle võimaluse annab neile samastumine oma suure riigi ja selle tugeva valitsejaga. Nii saavad ka nemad tunda ennast tugevate ja võimukatena, keda teised inimesed, rahvad ja riigid kardavad.

Kui selliseid inimesi on palju, siis mõjutavad nad ka teisi. Mõnedki venelased ei kiida Putini tegevust Ukrainas heaks, kuid nad on ümbritsetud diktaatori kiitjatega ja nii peavad ka need vähesed iseseisvalt mõtlevad inimesed oma kriitikat varjama ning ühinema kiitjate kooriga.

Mõned tuntud inimesed on siiski Putini vastu sõna võtnud, kuid sellega ei ole nad mõjutanud avalikku arvamust. Enamik massist peab Putinit palju suuremaks autoriteediks kui tema kriitikuid. See mass ei kuulagi kriitilisi argumente. Isevalitseja võib teha mida iganes ja võib selle õigustamiseks kasutada suvalisi argumente. Mass usub teda pimesi ega taha põhjendatud kriitikat kuuldagi. Suur usk oma juhti ei ole siiski päris pime, sest juhti kummardavad inimesed loodavad, et nende kuulekus saab tasutud.

Autoritaarne valitseja kasutab jaga ja valitse taktikat. Näiteks annab ta oma ustavatele alluvatele õiguse ja võimaluse mõne vähemusrahva või väiksema grupi liikmete kallal vägivallatseda. Näiteks enamlased ässitasid töölisi kapitalistide ja talupoegi mõisnike kallale. Praegu ässitab Venemaa metropoliit venelasi ukrainlasi tapma, vägistama ja röövima.

Kuulekuse kujundamise mehhanismid õppekavas

Masside ajupesu on uuritud ja seletatud aastakümneid. Eesti sotsioloogid on samuti inimestega manipuleerimise teemat valgustanud. Selle kõige värskem näide on Õpetajate Lehes ilmunud artiklite sari eksperimentidest, mis kirjeldavad inimeste mõjutamise mehhanisme, nagu üksiku inimese kuuletumine enamuse arvamusele, allumine autoriteedi võimule ja võimalus vägivallatseda kaitsetute inimeste kallal anonüümsetes situatsioonides jms.

Siinkohal peame küsima, kas nende pärast Teist maailmasõda tehtud eksperimentide tulemused kehtivad ka tänapäeva Eesti kohta. Samuti peame küsima, kas inimeste mõjutamise mehhanismid kajastuvad meie hariduse sisus, sh ühiskonna- ja riigikaitseõpetuse ainekavades ja õpikutes ning vastavate õpetajate koolitamises? Ette rutates võib öelda, et ei kajastu.

Õpetajate Lehes tutvustatud sotsiaalpsühholoogilisi eksperimente on kirjeldatud meie sotsioloogia ja psühholoogia õpikutes (vastavalt Hess, Markson ja Stein, 2000, ning Bachmann ja Maruste, 2011), kuid ka nendes õpikutes tutvustatud manipuleerimise mehhanismid ei kajastu üldse koolide ainekavades ja õpikutes. Neid pole ka 2022. aasta septembris avalikustatud ühiskonnaõpetuse aine õpitulemustes.

Tõsi, põhikooli viimases astmes on 31. õpitulemus sotsiaalse, rahvusliku, ja kultuurilise identiteedi määratluse tundmine. Samas aga on identiteeti õpikutes käsitletud eksitavalt. (Näiteks Anu Tootsi 2014. aastal ilmunud raamatus „Sootsium“.) Riigikaitse õpik käsitles 2014. aastal ka psühholoogilist kaitset, kuid uus õppevahend (2019) ignoreerib seda teemat täielikult.

Selliseid õpikuid, mis ei ava autoritaarsete hoiakute ja ideede leviku põhjusi, on arvustatud mitukümmend aastat. Veronika Kalmus kirjutas naiivsetest ja pealiskaudsetest õpikutest aastatel 2000–2003, kuid nende kooliraamatute olemus pole ka järgnevatel aastatel muutunud. Sotsioloogide selts võiks panna õpetajatele lugemiseks oma kodulehele vähemalt selliste artiklite lingid, kus inimeste hoiakutega manipuleerimise teemat piisavalt põhjalikult analüüsitakse. Funktsionalistliku ideoloogia järgi peaksid sotsioloogid toetama ühiskonna sotsiaalkriitilisi käsitlusi ja uurimusi, mis on vajalikud kõigile inimestele, kes taotlevad ühiskonna demokraatlikku arengut.

Ühiskonnaõpetuse ainekava „uued“ õpitulemused

2022. aasta septembris avalikustati 2016–2022 toimunud õppekavade uuendamise tulemused. Kas nendes kajastuvad autoritaarsuse kujunemise mehhanismid? Kes pole RÕK-i „uuendatud“ õppetulemusi ise lugenud, sest haridusametnike kantseliit ongi väga raskesti loetav, need arvavad, et küllap seal midagi ikka on. Näiteks põhikooli ühiskonnaõpetuse ainekava „uuendatud“ viieteistkümnes õpitulemus nõuab, et iga õpilane „märkab ohtu demokraatiale enda ümbruskonnas ja ühiskonnas ning on valmis sellele oma võimaluste piires vastu seisma“. Asjatundmatu inimese jaoks kõlab see väga kenasti ja tundub olevat rahuldav. Kuid selline sõnastus on väga laialivalguv ja seda tulemust on raske mõõta. Korrektsed oleksid järgmised formuleeringud.

Õpilane teab autoritaarsete hoiakute kujunemise peamisi mehhanisme. (Õpetajate Lehes ilmunud sotsioloogide kirjutatud artiklite järgi on nendeks kuuletumine grupi arvamusele, allumine autoriteedi nõudmistele ja seisukohtadele, samastumine kõrgema võimu kandjatega, anonüümne tegevus suletud süsteemis.)
Õpilane teab demokraatia toimimist ja arengut kirjeldavate põhimõistete süsteemi.
Õpilane oskab seda mõistete süsteemi kasutada meie ühiskonna praktika kirjeldamiseks ja hindamiseks.
Õpilane suudab nendele mõistetele toetudes välja tuua autoritaarseid tendentse kogukonnas ja ühiskonnas.
Õpilane teab, millised on tema võimalused reageerida ja vastu seista negatiivsetele tendentsidele.

Kui autoritaarsusega seotud põhimõisteid on näiteks kümme, siis on väga lihtne kontrollida, mitut mõistet õpilane teab ja mitut oskab ta kasutada demokraatia hindamiseks ja autoritaarsuse märkamiseks. Samuti on siis kerge leida või koostada teksti, kus õpilane saab kasutada oma teadmisi, et otsustada, kas tegemist on demokraatiat ohustava situatsiooniga või mitte.

Sama ainekava 32. õpitulemus nõuab, et iga õpilane „toob näiteid stereotüüpide, vaenukõne ja sallimatuse kohta ning mõistab nende ohtu ühiskonnale“. Vene meediakanalid on selliseid näiteid täis. Järelikult peaksid nii eesti kui vene õpilased oskama Vene allikatest selliseid näiteid tuua ja nende ohtlikkust selgitada. Paraku ainekavad seda ei eelda. 32. õpitulemus on kirja pandud selle aasta septembri lõpus, seega seitse kuud pärast seda, kui Venemaa alustas täiemahulist sõda Ukraina riigi ja rahva hävitamiseks, kuid punkt 32 viitab vaenukõnedele ja sallimatusele üleüldse ja kusagil mujal. Seega on rikutud õpitulemuste sõnastamise eeskirju ja eiratud õppekava üldeesmärki.

Me näeme, et 2016–2022 toimunud ainekavade ja õppekavagruppide ümbersõnastamise kampaania ei ole taotlenud piisava tõsidusega aastatel 2010, 2011 ja 2014 koostatud ainekavade eesmärkide täitmist. Muidugi, koolides võivad õpetajad järgida oma kodanikukohust ja kaitsta demokraatia väärtusi ka ilma õppekava soovituste ja toetuseta. Putinistlikud õpetajad aga võivad nii üldsõnalisi ja ebamääraseid punkte järgida ainult mingis kõrvalises aspektis. Samal ajal võivad nad levitada Vene Maailma valesid ning õigustada sõjakuritegusid Ukrainas. Õpitulemuste udusus õppekavas ei ole demokraatia kaitsmiseks piisav ja jätab võimalusi autoritaarsuse ja Vene Maailma pealetungiks.

Soovitav lugeda

Vaatamisi: 207

Mõjutamine (7): Haridus ja putinoidid

Hetkel ainult üks arvamus teemale “Mõjutamine (7): Haridus ja putinoidid ”

Kirjuta kommentaar

Talendid Tartusse

Linnulaulupidu

Eesti Interpreetide Liidu kontserdid