Mõni mõte õpetajate kaitsmisest
Eestis töötavad maailma parimad õpetajad. Kui tutvume riiklike ja rahvusvaheliste uuringutega, siis polegi tegemist mitte kõlava subjektiivse hüüatuse, vaid tõeliku tõsiasjaga. Õpetajatöö on kutsumus, selles on tohutult põnevat ning meeliülendavat, see on tohutult palju andev elukutse. Klassiruumis toimub vaimustavat nii õpilasile kui ka õpetajaile.
Ometigi on hariduselus tendentse, mis õpetajatööd takistavad või hullemal juhul õpetajate vaimset ja füüsilist tervist rikuvad.
Haridusvallast jõuab avalikkuseni palju küsimusi-teemasid: palgatõus, õpetajate järelkasv, kõrghariduse rahastamise tulevik, üleminek eestikeelsele õppele. Üks äärmiselt oluline, ent valus teema on jäänud seni aga tagaplaanile: Eesti õpetajad peavad järjest enam taluma kas õpilaste, lastevanemate või koolijuhtide kiusu.
Kui juhtumid kiuslike koolijuhtidega tulevad asjaosaliste suure arvu tõttu enamasti avalikuks (ja neid on ajakirjanduses üksjagu lahatud), siis õpilaste ja lastevanemate kiusust õpetajate vastu nõnda palju juttu pole. Olgem ausad: lähiminevikust ei tule meelde ühtki laiema avalikkuse ette jõudnud juhtumit.
Paraku ei peegelda see tegelikkust: järjest enam kogeme ise või kuuleme kolleegidelt lugusid, kuidas lastevanemad on võtnud nõuks käskida oma lastel õpetajate tunde salvestada, otsitakse kõikvõimalikke seadusepügalaid, millega õpetajate tööd segada või halvata, neid alavääristada, nende karjäär võimalikult piinarikkalt lõpetada.
Järjest enam seisame silmitsi lastevanematega, kes kritiseerivad hindamist, õpetamisstiili vm, ent pole nõus õpetajaga isegi kohtuma. Esimesena pöördutakse kas koolipidaja, haridusministeeriumi või mõne muu instantsi poole, selmet rääkida õpetajaga näost näkku.
Tähenduslik haridus saab sündida vaid turvalises keskkonnas. Turvalises nii õpilasile kui ka õpetajaile. Kui kas või üks lapsevanem mitmekümnest õpetajat kiusab, halvab see töö mõneks ajaks igal juhul. Ka kogenud õpetajail on seesuguses olukorras raske säilitada õpetamisrõõmu ja vaimustust oma tööst. Kohati on juhtumid nõnda räiged ja julmad, et kiusatav õpetaja annab alla. Kaotab õpetamisest rõõmu, pisitasa mandub ja lahkub töölt.
Kas tunni salvestamine on lubatud või mitte? Andmekaitseinspektsiooni vastus küsimusele, kas veebitundi võib salvestada järelevaatamiseks, annab siiski alust arvata, et tunni salvestamine lubatud pole: „Reaalajas veebitunni läbiviimine on avalike ülesannete täitmine ja ei vaja eelnevaid nõusolekuid. Kui aga tundi soovitakse salvestada, siis peaks olema selleks kas kõigi nõusolekud või peab selle korraldama nii, et salvestatakse vaid need isikud, kes on andnud selleks nõusoleku. Ka kontaktõppe tundi ei ole võimalik kellelgi hiljem n-ö järele vaadata. Küll aga võib salvestada loengu vormis tunde, kus õpilased ei osale.“
Kui praegu ongi seadustes auk, et tundide salvestamine on justkui lubatud tegevus ja seda võib massiliselt ja valimatult teha, tuleb seaduseid muuta. Niisamuti nagu iga õpilane, on ka iga õpetaja Eestile kuldaväärt.
20. oktoobril kirjutas Postimees Läti seadusemuudatustest, mis loovad Läti õpetajaile kaitse õpilaste ja lastevanemate vaimse ja füüsilise vägivalla eest. Samuti sõnastatakse haridusseaduses õpetaja õigused vägivalla- ja kiususituatsioonides käitumiseks ning abi saamiseks. Lähenevate Riigikogu valimiste tuules on lähiajal hädavajalik muuta ka Eesti seadusi ning kaitsta Eesti õpetajaid.
Loomulikult pole kellelegi saladus, et ka õpetajate seas on töö kvaliteet ning stiil erinev. Aga Eesti õpetajad on sellegipoolest spetsialistid. Kui nende tööle leidub põhjendatud etteheiteid või on selle kohta ettepanekuid, on igaühel alati võimalik võtta õpetaja või kooli juhtkonnaga ühendust, saada kokku ning arutada. Iga spetsialisti, st haritud inimese olemuses on valmidus end vajadusel muuta. Errare humanum est – nii pole eksimatud ka õpetajad.
Lisaks hädavajalikele seadusemuudatustele tahaksin siiski loota, et mõistame tulevikus veidike rohkem, kuivõrd vastutusrikast ja olulist tööd õpetajad teevad. Et ükski õpetaja pole läinud tööle vihast, vaid armastusest ja kutsumusest. Palgast rääkida on mugav (ning vajalik!), ent õpetajatöös on tohutult palju muid nüansse, mis selle töö eripärase iseloomuga kaasas käivad.
Kaitseme üheskoos Eesti õpetajaid!
Koolitunni salvestamine
ERR-i uudiseportaalis ilmus sellel nädalal lugu, millest selgub, et õiguskantsler Ülle Madise hinnangul võib õpilane teatud juhtudel salaja õpetaja tegevust salvestada, näiteks tõestuseks, et pedagoog teda kiusab.
Õiguskantsleri poole on pöördutud murega, et mitu õpetajat on väidetavalt langenud lastevanemate kiusamise ohvriks, sest õpilased on salaja salvestanud koolitundi ning lastevanemad on seda salvestist hiljem pahatahtlikult õpetaja vastu kasutanud. Õiguskantslerilt küsiti, kas tohib tundi salvestada ning kas see on kooskõlas õpetaja ja teiste laste õigustega.
Madise tõdes oma vastuses, et selline olukord võib olla väga häiriv. „Selleks, et koolitundides töörahu saavutada ja vähendada pinget, mida tunni salaja salvestamine õpetajatele põhjustab, võib kool kehtestada oma kodukorras mobiiltelefoni või muu salvestusseadme kasutamise reeglid. Õpilased on kohustatud kooli kodukorda järgima,“ vastas Madise.
Madise rõhutas ka, et peale reeglite kehtestamise võiks kool mõelda sellele, et selgitada õpilastele ja vanematele isikuandmete kaitse põhimõtteid ja reeglite kehtestamise põhjuseid. „Kool kui õpetaja tööandja peab hea seisma selle eest, et õpetaja töökeskkond oleks ohutu. Muu hulgas peab tööandja rakendama abinõusid, et ennetada psühhosotsiaalsest ohutegurist tulenevaid tervisekahjustusi,“ kirjutas Madise.
Madise lisas, et koolitunni salvestamine ei pruugi olla õigusvastane: „Helisalvestis, millel inimene on tuvastatav, liigitub isikuandmete alla. Kui õpilane kasutab seda salvestist üksnes isiklikul otstarbel ning ei levita ega avalikusta seda lubamatul moel näiteks sotsiaalmeedias, siis isikuandmete kaitse reeglid ei kehti.“
ÕpL
Autor, kaitsta tuleks vaid PROFESSIONAALSET õpetajat!
Paraku oleme langenud juba nii madalale, et meil pole enam inimesi, kes suudaks-oskaks seda hinnata. Olukorras, kus õpetajaid ei jätku ja nende ettevalmistuski on ebaprofessionaalne, on Teie pakutud mõtted mõttetud…
Õpetajatöö (ja selleks koolitaminegi) on väga keeruline PEDAGOOGILINE tegevus oma intiimsusega, mida ei tehta kunagi laadaplatsil. Sestap on igasugused kaamerad ja filmimised lõpptulemusena nagu bensiiniga tule kustutamine – hävitavad sellegi, mis veel jäänud!
Minu eelnevatesse kirjasõnadesse süvenemiseks soovitan õpetajaiks pürgijaile raamatuid – “Õpetajatöö psühholoogilisi probleeme”(TÜK, 2008) ja “Lapse arendamine ja õpetamise probleeme koolis” (TÜK, 2000) ning inimese mõistmiseks ka videoloenguid “Psühholoogia ja õpetamine” 1. ja 2. osa.
Pärast seda võiksime sisulisemalt edasi arutleda …
P.S.
Austatud kolleegid, ka ametnikud ja/või ajakirjanikud!
Mingem kooli ja haridusprobleemide arutamisel ikka PÕHJUSTE juurde (mis vajab muidugi asjatundlikkust). TAGAJÄRGEDE ümber keerutades ju TULEMUSI pole … Pigem ajame end ja teisigi tigedaks!