Silpidest, sõnadest ja muust ägedast
Arutame ikka taadiga, miks ilmas ja Eestimaal nii imelikke asju sünnib. Viimati helistas tütar ja küsis, mida ta peab Juku käekirjaga peale hakkama. Saime suvel nii kaugele, et tähed hakkasid kenasti joonte vahele mahtuma ja sõnavahedki läksid ühtlasemaks. Ja nüüd teatab tütar, et koolis õpetaja soovitanud seotud kirjast loobuda, sest see polevat enam moes ja nemad seda rohkem õpetama ka ei hakka.
Küsisin tütrelt, kas seotud kiri on siis mõne seaduse või määrusega ära keelatud, aga nii hull asi veel polevat. Praeguse keerulise, aga ometigi väga vajaliku kooliuuenduse ajal olevat esialgu mõlemad lubatud, aga moodsam ja õigem olevat tähti ükshaaval kirjutada. Olin üsna jahmunud ja seletasin, mida oskus tähti seotud kirjas sõnadeks teha tegelikult tähendab.
Kõigepealt näitab see lapse koordinatsioonisuutlikkust ja mikromotoorikat ning sellekohast vaimset arengut. Ja kas tõesti käiakse koolis moe pärast või moodi õppimas? Rootsis ja mõnel pool mujalgi hakati siduskirja tõrjuma ja pole vist väga pikalt vaja otsida, et teada saada, kuhu sellega jõutud on.
Soovituslik lugemine
Kõigepealt kadus suutlikkus õppimisele keskenduda, seejärel kujunes üldine kohmakus mistahes käelises tegevuses. Eriti kannatavad kohmaka mikromotoorika all need lapsed, kes tahaksid mõnda pilli mängima õppida. Ja pealegi võtab tähtede ükshaaval tegemine oluliselt rohkem aega kui seotud kirjas sõna kirjutamine.
Tütar ütles, et ega ta poissi ümber õpetama küll hakka, selleks pole temal aega ega tahtmistki. Aga klassijuhatajalt on nüüd hakanud tulema soovitusi, millist pedagoogilist kirjandust lugeda.
Vaatasin ka mõnda nende hulgast. Maie Tuuliku raamat iseloomu kasvatusest oli asjalik, aga tükk aega tagasi ilmunud „Hariduse ja kasvatuse sõnaraamatus“ (2014) sisalduv ajas ikka veel naerma. Toon mõne näite ka lugejale, ehk kutsub tedagi raamatuga tutvuma, sest värskemat väljaannet nagunii pole. Näiteks pendelkasvatus: „Vanema tujudest sõltuv, lapse käitumisest olenematu kõikumine ühest äärmusest teise, kallistusest karistusse“ (lk 321).
Mitte ei saa aru, mida tähendavad praegu sellised pedagoogilised terminid nagu peksupoiss, jonnitama, aedkool, pioneerilaager, peitõppekava, lapserööv, laisk. Eriti võttis muigama viimase mõiste definitsioon: „Viitsimatu, meelelahutuslikku tegevust või tegevuseta olekut eelistav. Märkus: süüdistus lapse või õppuri soovimatuse puhul asuda nõudmisi täitma, kui sellise käitumise põhjus teadmata“ (lk 248). Ikka ei saa aru, ehkki lisatud on ka tõlkevasted inglise, saksa, soome ja vene keeles.
Tõlkevasted on kohati ebatäpsed või lausavaled, lapse hooletusse jätmine on palju mitmekesisem mõiste kui vaid selle hariduslik külg (nt pole raha huviringiks), aga seal öeldakse: „Väärkohtlemine, mille puhul ilmneb tegevusetus ja lapse toetusest ilmajätmine hariduse omandamisel, nt huvipuudus ja tegevusetus lapse kooliprobleemide, pideva hilinemise või põhjuseta puudumise suhtes“ (lk 249). Uskumatu, et selline raamat on Eesti Keele Sihtasutuse väljaanne. Õnneks on ka teisi sõnaraamatuid, mis termineid arusaadavamalt ning täpsemalt defineerivad ja tõlgivad.
Olen nõus, et lastevanemaile on nõuandeid tarvis, aga ehk soovitada ikka mõistlikke asju. Postimehes soovitas härra Pent töökasvatuse taas uuenduseks kuulutada ja sellega olen küll nõus. Töökasvatus on igat liiki õppimise puhul tähenduslik.
Vandaalitsemine või protest?
Aga tähele tasub panna muudki. Kuulsin kõrgel positsioonil olevat ametnikku ütlevat: „Mul on põhjust täna positiivselt rõõmustada, et see projekt on katuse alla saanud.“ Kas saaks öelda, et negatiivne rõõmustamine on kahjurõõm?
Vist ei tohi enam hoolikalt kuulata-vaadata, mis meediast tuleb, sest arusaamisega läheb keeruliseks. Eriti häirib mind moesõnaks saanud „äge“. Ägedus oli suutmatus oma emotsioone valitseda, aga nüüd tähendab „äge“ kõrget kiitust ja väljendab vaimustust millegi huvitava ja kiiduväärse sünonüümina. Kui kuulen „äge kleit“ või „äge ettepanek“, siis ei oska küll midagi konkreetset ette kujutada. Millegi traditsioonilise ümbernimetamine viib ju varasema põhitähenduse tühistamiseni. Kelle huvides seda tehakse ja miks?
Minule hakkab vastu igasugune hävitamine ja kuritahtlik tühistamine mis tahes vormis. Viimasel ajal on korduvalt jutuks tulnud kunstiteoste rüvetamine kas tomatisupi või muu purgitoiduga. Ma ei ole nõus meedias ilmunud seisukohaga, et „aktivistid“ peavadki rohepöördest rääkides kunsti rohkem ära kasutama, eelkõige üldsuse tähelepanu äratamiseks. Õnneks ütles üks „vanameelne“ kommentaarides, et aktivism on kerge tee eneseupitamiseks iseenda silmis. Me nagu ei tahakski tunnistada, et varasematel aegadel on saavutatud mõõtmatult rohkem, kui praegused „tegijad“ teadagi oskavad. Kas ikka on igaühel õigus vandaalitseda, nimetades oma kuritahtlikku tegu näiteks sotsiaalseks protestiks? Olen seda meelt, et seda ei pea sallima.
Lugesin ja mõtlesin, kes siis meie vanusegrupi ja teisitimõtlejate – kunsti ikka veel väärtustajate – huve peaks esindama? Ja kuidas? Kas peaks samuti otsima midagi kulinaaria vallast? Mida võiksid rohelised määrida näiteks Estonia juures asuva Eesti kõige suurema pea peale, et protesti ihkajate kisa kostaks Paljassaarde välja? Või mida tänapäeval tohib üldse kunstiks ja säilitamisväärseks pidada?
Must on meie haridus
Siit liigub mõte lähimineviku „kultuurisündmuste“ juurde. Meil, siinsamas Eestis, mitte kuskil eksootikas. Ei hoolitud Viiralti teoste originaalnimetustest, nendega käidi ringi nagu „parim enne“ tähtaja ületanud toodetega. Möödunud kevadel kirjutas sellest ka Lauri Vahtre: „Pildiallkirjade poliitkorrektne väljavahetamine Kumus pole mingi tühiasi. Kumu on üks eesti kultuuri kroonijuveel ja mis seal sünnib, on enam-vähem kõigi asi. Seetõttu peaksid muuseumi juhid ja ideoloogid kuulama tähelepanelikult, mida nende töö kohta öeldakse, selle asemel et enesekindla eneseimetluse saatel kiita, kui hästi ja õigesti kõik on ning kuidas aina paremaks läheb.“
Kui sestsamast Kumust ja eesti keeles laiemaltki levima hakanud lühendimaaniast kõnelda, tuleb kõigepealt vaadata, mida need nn uue aja lühendid tähistavad. Lühend näib mõnikord suupärasemgi ja temast saab sõna, mille tähendust teatakse ja mida hoogsalt kasutatakse. See võib aga olla libe tee. Kumuga on nii juhtunudki. Kodulehel on kirjas, et Kumu on „sulandnimi sõnast „kunstimuuseum““, samas aga kirjutatakse „Kumu kunstimuuseumi ülesandeks on …“ – kas põhimõttel, et topelt ei kärise? Muuseum-muuseum on rohkem muuseum kui lihtsalt muuseum, järelikult võib ta ka Viiralti teoste uusristiisaks hakata.
Veidraid asju on teisigi. Sõitsin mööda mustast kastist Pärnu maantee ääres. Muusikakeskkooli nimetusest (loodud minister Eiseni ajal süvakoolina!) on järele jäänud üks lühike silp, balletikooli omast teine samasugune. Siin saab vist algkoolis (ehk) omandatud silbitamisoskus otsa. Väidetavalt on Muba-mõmina taga Tallinna Muusika- ja Balletikool. Kui kuskil kabinettides kausta vahel ongi alles ka mälestus Georg Otsa nimelisest Muusikakoolist, siis asutuse nimes see ei kajastu. Tühistamine tehtud!
Mõelgem, kas miski kannab meil Georg Otsa nime? Laevgi on vanarauaks tükeldatud … Väga häirib, et nii Muba kui riigigümnaasiumid on enamasti musta värvi. Kas see peabki eesti hariduse allakäiku sümboliseerima? On’s toimitud Juhan Liivi sõnade järgi: „Must lagi on meie toal ja meie ajal ka …“?
Selle teema lõpetuseks on paslik meenutada veel Tallinna Ülikooli püüdlusi varustada oma allüksused trendikate ja suupäraselt lühendatavate nimetustega. Nii sündiski haridusuuringute instituut – õnneks leidus seal majas mõni keeli oskav inimene.
Palju räägitakse, et kui keel areneb, on kõik hästi. Kas aga saab arenguks nimetada iga sõna või väljendi sündi, on iseasi. Kas memmemõrvar, mõttesõnnik, inglise/saksa keele puudega inimene, inimmaastikud, laenatud ajalugu, väärinfovõimendi, värvatud inimeste kvaliteet tõepoolest rikastavad keelt või on pelgalt ärklemine? Ei tahaks küll kuidagi sedasorti sõnavaraga õpilaste kultuuripilti laiendada.
Korralik ajuloputus
Aga kui kõigil on õigus rakendada täielikku autonoomiat igasugust eetikat ja väärikust eirates, siis tuleb nõustuda Rein Veidemanniga: „Võtsime tagasi oma riigi, aga kaotasime ühiskonna.“ Varsti jääbki neid ühisväärtusi nii väheks, et sidusat ühiskonda on raske tahtagi.
Viivi Luik ütles juba 2006. aastal oma essees „Kuidas tappa mälu?“: „Nii et kui tahate mälust, kultuurist, ajaloost lahti saada (sest need on kiirele rahateenimisele alati risuks jalus), looge kõigepealt vastavad tingimused, kaotage valikuvabadus, tehke inimeste elu kibedaks, nii et neile ei tuleks pähegi paremat tahta. Loputage korralikult ajusid!“ Küllap oli tal õigus, tema juba läbi tunnetamata asjadest ei kirjuta.
Mis siis meie keelest ja kultuurist saab? Kuuldavasti on ka uus keeleseadus tulekul, sellest rääkis pühapäeval (20.11.2022) Vikerraadios Ilmar Tomusk. Eks paista, mis seal on, arutavad ju ametnikud, mitte keeleõpetajad. Aga mina pean mõtlema, mida ma siis Jukule talvevaheajaks tegemiseks-lugemiseks pakkuda võiksin.
Autor ei ole eksinud üheski! Isegi neis asjus, mis muusugust erialateadmist eeldavad, on ta ikka täppi pannud!
“Näiteks pendelkasvatus: …” Kui Priit Põhjalal on vaja kirjutada, mida tuleb mõista pühakirja lausega: “Vanemate patud nuheldakse laste kätte…”, siis lause „Vanema tujudest sõltuv, lapse käitumisest olenematu kõikumine ühest äärmusest teise, kallistusest karistusse“ (lk 321).” annab võimalikest parima näite. Kui te avate mõne psühhiaatriaõpiku või käsiraamatu, siis kahepooluseliste endogeensete meeleoluhäirete sageduseks nimetatakse kus 1,9%, kus 2,6% kus 4% rahvast. Kliiniliselt vaadeldes on need madalamad arvud üsna õiged. Kuid samas loob elav raviarstipraktika üldmulje, et tsüklilisi meeleoluhäireid esindab mituteistkümmend protsenti rahvast. Emad või isad, kes ei ole suutelised end ohjes hoidma ja lasevad aegajalt “looma välja”. Tsüklilise meeleoluhäirega lapsevanem, kes ei suuda end ohjeldada, loob lapse jaoks olukorra, milles laps ei tea kunagi, milline ta peab olema, kuidas käituma, et ema või isa rahulolu või pahakspanu oleks tema jaoks ennustatav. Laps püüab parimat, aga ema reageerib ta teo nagu lapse süüteo puhul. Eeldus on bioloogiline, aga pärandatakse sotsiaalselt. Laps rüvetatakse vanema ebastabiilsusega ära ja nii see võibki seitse põlve või kümme põlve järjestikuseid sama sugupuu lapsi ära rikkuda.