Tallinna Keskraamatukogu kuu raamat: Jenny Jägerfeld „Minu suurejooneline surm“ (2022)
Poistelt eeldame ikka tegelemist aladega, kus läheb vaja kiirust ja jõudu nagu jalgpall või maadlus. Samal ajal oodatakse neid pikisilmi ka tantsutrennidesse ja koorilaulu. Ja muidugi loodame, et nad raamatuid ka loeksid.
Kas iga poiss peaks kõikjale jõudma? Kindlasti mitte, kuid isade- ja meestepäeva kuu movembri – vabandust, ikka novembri – raames tutvustame peotäit häid raamatuid just poistele.
Jenny Jägerfeld jõudis Eesti lugejateni auhinnatud raamatuga „Superkoomik“ (nt tunnustatud ka Hea Noorteraamat 2019 tiitliga). Järgnenud tõlked temalt „Minu suurejooneline elu“ ja „Minu suurejooneline surm“ (2020 ja 2022) jätkavad muhedas ja humoorikas laadis jutustamist raskustest laste elus. Nende raamatute peategelane Sigge Wilde on koolis kogenud kiusamist ja kui tema pere kolib ema töö ja rahaliste raskuste tõttu Stockholmist vanaema juurde väikelinna, otsustab Sigge kindlalt oma eluga kannapöörde teha. Tal on aega suvevaheaja lõpuni, et saada populaarseks.
Järjes „Minu suurejooneline surm“ käibki Sigge juba 6. klassis. Esialgu tundub kõik rahulikult kulgevat. Jaapani-huviline tüdruk Juno, kellega Sigge suvel tutvus, on endiselt tema parim (ja seni ainus) sõber, tugi uues koolis. Teisedki klassikaaslased tunduvad üldjoontes sõbralikud. Sigge elab koos ema ja kahe väiksema poolõega endiselt ekstsentrilise vanaema juures viimase pompöösse nimega majutusasutuses The Royal Grand Golden Hotel Skärblacka. Lisaks pere lemmikloomadele (koer, merisead, kilpkonn) pakub hotell ulualust ka veidrale, ent leebe südamega Krille Besee nimelisele kostilisele ja vanaema üha arvukamale loomatopiste kollektsioonile.
Vanas koolis kiusamisest tekkinud ebakindlus ja hirmud on aga visad Sigge seest kaduma: naeratused või kampa kutsumine paneb iga kord kahtlustama alatut lõksu. Kui klassi populaarsed kaksikud Sixten ja Karl-Johan teda oma räpipunti kutsuvad ja kooli jõulupeo kavasse lisatakse nende esinemine nelja looga, millest ei ole olemas veel ainsatki silpi, siis ei tea Sigge enam, kuidas taolisest asjade seisust eluga pääseda. Loodetud populaarsuse asemel terendab eriti suurejooneliselt häbistav surm – laval, terve kooli pilkude all.
Esinemisega läbikukkumise paine ei ole Sigge ainus mure. Räpipundi lootusetult entusiastlike semudega maid jagades jääb unarusse senine sõber Juno. Valestimõistmine, solvumised ja tülid on kerged tekkima, kuid vaevalised klaarida. Lisaks tuleb Siggel kantseldada õdesid, kes on suutelised suvalisel hetkel tekitama mõne eriti piinliku olukorra. Kuhugi ei ole kadunud ka sisemised heitlused, nt kas iluuisutamine ikka sobib poisile ja kas on normaalne kui meeldib klassivenna šampooni kookoselõhn.
Raamatu lugeja see-eest näeb laiemat pilti: igal tegelasel on omad mured. Junol on jõukad vanemad ja ilus kodu, aga temagi tunneb end üksi ja kardab Sigge sõprust kaotada. Räpipundi kaksikud on populaarsed ilma selleks grammigi pingutamata, kuid nende vanematega ei näi kõik korras olevat. Klassivend Adrian on sunnitud koduse lärmi eest pidevalt raamatukokku taanduma. Ka raamatu täiskasvanud tegelased vajavad vahel julgustust ja lohutust.
Ühest peatükist teise saab põnevusega kaasa elada päevhaaval lähenevale jõulupeole (ehk vältimatule katastroofile), enne seda lõppakordi aga jõuab juhtuda paljugi naljakat, kurba, verdtarretavat ja lihtsalt jaburat.