Teatril on inimeseks kasvamisel eriline roll

25. nov. 2022 Maria Usk lavastaja - Kommenteeri artiklit

Teater on kõigi võimaluste, keelte ja mõtete kants. Avalik, samas intiimne koos olemise paik. Miks me teatris käime ja milline teater meile sobib? Kui suur võiks olla lastekultuuri ulatus vormiliselt, vanuseliselt ja sisuliselt? Millistele küsimustele teater vastab ja millised küsimused teatris tekivad? Kõik need teemad leidsid vastuse NAKS festivalil 2.–5. novembrini Paides.

NAKS on ainulaadne rahvusvaheline noore vaataja teatri festival, mida korraldati sel aastal Eestis juba 17. korda. Vormilt äärmiselt mitmekesisel teatrifestivalil otsitakse lahendusi ühiskonna valupunktidele just lastekultuuri kontekstis. Festivali kunstiline juht Marek Demjanov ja peakorraldaja Reeli Lonks seisavad selle eest, et NAKS oleks kõrgel tasemel empaatiline teatrifestival nii oma eesmärkide kui ka sisu poolest.

Festivali loojatele on oluline, et heal tasemel rahvusvaheline teatrifestival jõuaks suurtest linnadest ka Eesti väiksematesse paikadesse, nagu Paide, Türi, Võru või Valga, ning et seal elavad inimesed saaksid võimaluse näha oma kodulinnas maailmatasemel etendusi. 

NAKS-i programm eristub selle poolest, et see sisaldab väga laia valiku etendava kunsti vorme: sel aastal sai näha kontsertetendust, kaasaegset tsirkust, nukuteatrit, visuaalteatrit, pärimusteatrit, improteatrit, sõnateatrit. Lisaks kuulata lastekultuuri seminari, osaleda prantsuse noortenäidendi ettelugemises, noorteprogrammis, töötubades, aruteludel. Nii viib NAKS terve hulga teatrimaailma võimalusi aastate jooksul igasse Eesti piirkonda. 

Festivali sihtgrupp on igas vanuses vaatajad. Sellest, miks on oluline igas vanuses teatris käia, kõneldi õhtustes vestlusringides ja lastekultuuri seminaril „Tähelepanu, laps!“, kus lastekultuuri teemat avasid kasvatusteadlane Tiiu Kuurme, Püha Johannese Kooli direktor Liivika Simmul, Tartu Ülikooli teatriteaduse tudeng Eleriin Miilman ja Tartu Uue Teatri kogemusega lapsevanem Kadi Rutens. Kõige enam jäid kõlama mõtted teatri kui siin ja praegu sündiva kunstivormi eluaegsest toest ning teatrist kui teraapilisest meetodist kasvamises ja kasvatuses.   

Kui hetkes sündiva kunstikogemuse teema pakub mõtlemisainet pigem teatriteoreetikutele, siis teatri kui meetodi rakendamine saab muuta paljut meie ühiskonnas vaimse tervise ja kasvatuse sfääris. Pean siinkohal lisaks teatris käimisele silmas teatrimeetodite rakendamist koolis. Teater on eriline seetõttu, et teatris on olemas vahetu kontakt inimesega. Teatrilaval on meie ees päris inimene ning leiab aset see, millest meil on igapäevaelus suur puudus: keegi vaatab sulle otsa ja räägib sinuga. Vahel tundub, et just nii lihtne see ongi: tuleb vaid vaadata silma, kuulata ja rääkida – näiteks, kui on tegu kuhjunud vaimsetele probleemidele põhjuste või lahenduste otsimisega. Teater teeb seda. Vaimsete hädade ennetajana on teater unikaalne. Ehk on meil vaja uurimust selle kohta, millises vaimses seisus on klass noori, kes käivad teatris, ja need, kes ei käi, et näha must valgel teatri ühiskondliku rolli mõõdet? 

Teatrihariduse kasutegur

Teatriharidusel võiks olla ühiskonna murekohtade lahendamisel võtmeroll. Meie õpetajatel on praegu vaja abi rohkem kui kunagi varem. Draamaõpetus saaks aineõpetajate õlult võtta suure osa individuaalse lähenemise aeganõudvast koormast. Alles seejärel, kui noor tunneb ennast vaimselt ja füüsiliselt hästi, on tal võimalik tegeleda edukalt õppetööga. 

NAKS festivalil anti nelja päeva jooksul 18 lavastusega 24 etendust ja toimus 18 töötuba. Kohal olid teatrid Eestist, Soomest, Slovakkiast, Poolast ja Ukrainast. Sel aastal olid festivali programmi kaasatud ka noored ise. Paide ja Türi koolide 6.–12. klassi õpilaste seas korraldati küsitlus, millele järgnes kohtumine vastanutega. Sealt kasvas omakorda välja noortežürii, mille liikmed andsid tagasisidet festivalile ja juhtisid festivali õhtuseid vestlusringe. Lisaks kohalikele noortele pidasid TÜ tudengid kultuur.err portaalis festivalipäevikut. NAKS-il osales ka Eesti kooliteatrite festivali võidulavastus EKSPERIMENT Viimsi Kooli näitetrupilt, kuhu kaasati Külli Tähe juhtimisel ja Mariliis Petersoni abil lisaks grupp kohalikke noori Paidest.

Teater muudab maailma

Selle asemel et kirjutada lavastusest „Kuuki“ (Art Fraction Foundation, Poola/Jaapan) kui pelgalt beebilavastusest, juhin tähelepanu asjaolule, et see beebidele suunatud tantsulavastus pakkus ka täiskasvanutele palju. Etenduse käigus sündis pisarateni liigutav teatriime: lavastuse teises osas lavale lubatud väikelastega koos sattusid lavale eri põlvkonnad. Sain olla pealtvaatajana ühe ilusa eluhetke tunnistajaks nende laval tegutsevate perede elus. Mõtted, mis toimuvat vaadates käivituvad, vallandavad vaataja peas iseseisva mõtete tulva. Sarnane sünergia tekkis ka interaktiivses beebidele mõeldud tantsulavastuses „Sand & Water“ (Persha vystava, Ukraina). Ka „Kontsert kõige pisematele“ (rahvusooper Estonia beebikontsert) oli põlvkondi ühendav kogemus, mille kõige õnnelikumad osalised olid täiskasvanud, kellel oli võimalus jälgida oma lapsi tegutsemas kauni muusika ja sümpaatsete muusikute maailmas. Niisiis osutus kohati ka primitiivseks peetav beebiteater hoopis unikaalseks ühise kunstikogemuse saamise võimaluseks. 

Vanusepiirangutest teatris 

Meie teatritel on tavaks lisada lavastusele soovitus, mis vanuses lastele see sobib. Tulenevalt lavastuskeelest on see sageli õigustatud. Ometi on lastelavastusi, mis kõnetavad ka täiskasvanut, ja vastupidi. Tunnistades, et kunstiliselt heal tasemel lavastus võib kõnetada väga erinevas vanuses vaatajaid, võiksime kaaluda mõtet läheneda sellistele lavastustele eelarvamusvabalt ning jätta need märgistamata. See oleks omamoodi kunstiline kvaliteedimärk!

Usun, et kaotus oleks suur, kui lavastus „Suur teadmatus“ (ZUGA Ühendatud Tantsijad) jääks üksnes täiskasvanud publiku fookusesse. Surma puudutava Zuga lavastuse detailne ja intelligentne väljendusviis haaras kaasa ka noore publiku. Surma teema käsitlemine on oluline igas vanuses lastele, kuid et ei tekiks hirmu teadmatuse ees, on loomulikult oluline dialoog täiskasvanuga. Vanusepiiri seadmine on sageli vajalik, aga alati subjektiivne.

Teatrimaastiku mitmekesisus 

Teatrimaastik on nagu murdekeelte rägastik, kus igal keelel on oma roll ja käib võitlus eksistentsi pärast. Kas osa murdekeeli peaks surema, et teised saaksid vohada? Arvestades publiku mitmekesist maitset, ei tohi pelgalt vormist, teemast või stiilist lähtuvalt üht lavastust teisele eelistada. Olen märganud, et on olemas ka n-ö aegumatud lavastused, mis on oma headuses pikka aega repertuaaris püsinud. Sügav kummardus Miksteatri trupile, kes pani saja viiekümnest lapsest koosneva publiku oma naljadele kaasa rõkkama, esitades samal ajal südamliku ja tänapäeva maailmas aina olulisemana näiva loo isa ja lapse lahkukasvamisest. Teoteatri lavastus „Kriips ja jutt“ kuulub aegumatute lavastuste hulka oma jutustamiskunsti esitusviisi poolest. Paide ja Türi publik oli kindlasti tänulik Ugala teatrile,kelle lavastus „Lumejänesed“ oli piletimüügi järgi otsustades üks festivali populaarsemaid. 

Vormiotsingutele mõeldes lummas Mait Visnapuu ja Karl Sakritsa lavastus „Palle üksi maailmas“ (Eesti Noorsooteater, endine NUKU teater), kus leidlikult oli kasutatud animatsiooni. Selles tehnoloogia ja nukuteatri matšis jäi võitjaks ikkagi inimene, kuna ka selle tehniliste eesmärkide katsetamiseks loodud lavastuse võti oli ikkagi inimese vahetu kontakt laval loodavaga. 

Mis saaks olla parem – samas raske teostada – kui jõuda südamest naermise vabastava mõjuni! Südamest sündinud earaamideta huumori parim näide oli lavastus „Eestlaste muistne lugu“ (rändteater Vaba Vanker). Soovitan selle lavastuse tunniplaani lisada kõigil ajaloo-, kultuuri-, aga ka eesti keele õpetajatel. Vabastava naermise kogemust pakkus ka improteatri IMPEERIUMlavastus„Võtab sõnatuks“, kus publik sai osaleda ideeloomes ning olla siin ja praegu sündiva etenduse tunnistajaks.

Festivalil oli kaks lavastust, mille peamine loomeajend oli hariduslik keskkonnateater. „Sinitriibuline unistus“ (Sandra Lange) ja „Kadunud mets“ (Kuressaare Teater)olid väga heade näitlejatöödega armsad lood, hoolimata sellest, et kukla taga kõditas didaktilise teatri pitser.  

Kõige selgema sõnumiga, aga sõnadeta lugu oli kahe inimese suhtest kõnelev paarisakrobaatika lavastus „Lagrits ja sidrunid“ (Big Wolf Company). Festivalil oli ka üks müstiline atmosfäärilavastus: Katanari „Island Home“ (Slovakkia), milles lugu tekkis sümbolite jadana maagilistest esemetest ja mõttekatketest. Mõttekatketest koosnev lugu oli võtmeks ka sõnadeta animatsiooni- ja tsirkuselavastuses „Muualla“ (Ilmatila, Soome). Sellised lavastused õpetavad kogemuse kaudu iseseisvalt mõtlema ja ärgitavad loovust.

Kujutan ette, kui huvitav oleks küsida lastelt, mis on teater, ja minna siis teatrirännakule vastuseid otsima! Alustades näiteks Jaanus Vaiksoo raamatust ning Piip ja Tuut Teatri lavastusest „King nr 39“, ning lõpetades Impro Voc3 vabaimprovisatsioonilise lavastusega. Nende kahe lavastuse vahele jääb eespool toodud näidete põhjal sõnadega ja sõnadeta, miniatuurset ja grandioosset, ettesalvestatud ja improvisatsioonilist, muusikaga ja vaikuses tehtavat teatrit nii klassikalises kui ka kaasaegses võtmes. Mida lapsed teile pärast vastavad, ning mis veel olulisem, mida nad teilt pärast seda rännakut küsivad? Kogu see tohutu hulk eri väljendusviise mahub ühe nimetaja alla – teater. Teatrikeelte mitmekesisus on võluvahend inimese kujunemise teel.

Lastekultuuri seminari „Tähelepanu, laps!“ ja näidendi „Süsina“ ettelugemist saab järele vaadata www.naksfestival.ee kodulehel.


NAKS 2022 festivalil kõlama jäänud mõtted

  • Õpetaja on inimene, kes teeb iga päev imesid.
  • Teater on võluvahend inimese kujunemise teel. 
  • Teatris saab käsitleda teemasid, millest on vahel omavahel keeruline rääkida.
  • Vaatamata meeletule tehnoloogilisele arengule oleme me ikka inimesed – igaüks oma võimete ja vajadustega.
  • Teater pakub individuaalset tähelepanu ja sobib igale vanusele. 
  • Teatri vaatamine annab perele või klassile ühise kunstikogemuse, mis liidab kogu eluks.
  • Väikelaste lavastused on mõeldud ka täiskasvanutele ja mõnel juhul ka vastupidi.

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!