Tõnis Lukas: avalik ruum peab olema ülekaalukalt eestikeelne
Haridus- ja teadusministeerium saatis kooskõlastusringile keeleseaduse ja ühistranspordiseaduse muutmise eelnõu, mille eesmärk on tugevdada eesti keele positsiooni riigikeelena ning suurendada eesti keele nähtavust-kuuldavust avalikus ruumis. Eelnõu kohta jagas kommentaare haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas.
Keelefoorumi avakõnes ütlesite, et keeleseaduse muudatustega loome fooni, et argumendid eestikeelsele õppele üleminekuks oleksid selged. Kust king kõige rohkem pigistab? Praegu on meediast jäänud mulje, et kimbutatakse pitsakullereid ja taksojuhte.
Keel elab siis, kui teda kasutatakse. Kui keele kasutamine mingil põhjusel väheneb, siis keele olukord halveneb. Siis on ka õppimiseks vähem motivatsiooni ja nii nooremale põlvkonnale kui ka Eestisse tulevatele uutele elanikele on raske põhjendada, miks on eesti keelt vaja õppida. Kui tuntakse, et hakkama saab ka vene või inglise keelega, on kooliõpilastelegi keeruline selgeks teha, miks eesti keelt peab nii hoolega õppima, ja peagi lausa selles keeles õppima.
Et eesti keel püsiks, nagu oleme ka põhiseaduses kokku leppinud, tuleb tema rolli tugevdada.
Formaalselt on eesti keel Euroopa Liidu ametlik keel ja kutsun üles seda ka Euroopa tasandil kasutama. See ei tähenda, et ei tohiks teistes keeltes suhelda. Väga hea, kui meie diplomaadid ja esindajad oskavad keeli, eriti inglise ja prantsuse keelt, aga tuleb ka tõlkidele tööd anda. Muidu tekib küsimus, miks hoida eesti keelt EL-i ametliku keelena, kui me ise seda ei kasuta.
Olen märganud, et eestlased ironiseerivad vahel, et Prantsusmaal ja Hispaanias ei soovita väga inglise keelt rääkida. Tegelikult peaksime olema tänulikud, sest ainult seetõttu, et need rahvad oma kultuuri austavad, on ka eesti keel EL-i ametlik keel. Kui kõik rahvad väidaksid, et saame paaris keeles suheldud, siis teiste keelte roll kahaneks ja tekiks küsimus, miks neid üldse euroliidu ametlike keeltena hoida.
Euroopa Liit on loodud selleks, et olla rahvuste riik, ja Eesti riik on loodud selleks, et olla rahvusriik. Selletõttu tuleb eesti keelt kõigil tasanditel ülekaalukalt tarvitada. Ka Eesti keele arengukavas on kirjas, et avalik ruum peab olema ülekaalukalt eestikeelne.
Kas oleme viimasel kümmekonnal aastal muutunud liiga vähenõudlikuks ja leppinud muukeelse teenindusega, eriti just ingliskeelse suhtluse suhtes teinud mööndusi?
Inimesed saavad inglise keeles hakkama ja paljudel ei tekigi enam küsimust, miks klient ei ole kuningas, vaid keele valib teenindaja. Eestis on kokku lepitud, et igal pool peab eestikeelne teenindus olema kättesaadav. Meil on piisavalt inimesi, kes ei oska inglise keelt ja keda pannakse omaenda kodumaal sundolukorda. See on ebanormaalne. Selle eest vastutavad ettevõtjad. Nende auasi peaks olema riigi seadustest kinni pidada ja juhtida tähelepanu tõigale, et eestikeelne teenindus peab olema, aga muukeelne teenindus võib olla.
Kas umbkeelsed teenindajad asuvadki nüüd keelt õppima ja keeltekoolid ummistuvad?
Kes selle kinni maksab?
Keeleõppe maksavad kinni tööandjad, kes vastutavad selle eest, et nende teenindajad oskaks eesti keelt. Teenindustöötaja peab oskama eesti keelt piisaval tasemel. Kui ei oska, tuleb tema keeletaset parandada, ning see on tööandja au ja uhkuse küsimus. Sunniraha saab määrata just tööandjale.
Kui on õppe eest maksjaid, siis on ka pakkujaid. Keelekursustest puudus ei tuleks. Tasuta keelekursusi pole kõigile pakkuda. Aga on rühmad, kellele see on garanteeritud, näiteks sõjapõgenikud, õpetajad. Lisaks tuhanded inimesed Integratsiooni Sihtasutuse kaudu.
Kui suure üllatusena tuli teile, et digiplatvormide esindajad tõstsid seadusemuudatuste peale häält?
See ei tulnud üllatusena. Platvormiteenindusega tegelevate firmade lobi on olnud aastaid tugev. Muide, taksojuhtide keelenõuded kehtisid 2016. aastani ja siis imelikel põhjustel kadusid. Nüüd me taastame need.
Kulleriteenus on varasemast rohkem levinud. Restoranid on asjast huvitatud, sest müüvad kullerite abil oma toitu. Inimesed on kiire teenindusega harjunud. Mul pole midagi selle vastu, et teenus toimib. Aga elementaarne suhtlusoskus eesti keeles võiks teenindajail olla.
Noored ei pane seda enam tähele ja vaatlevad kulleriteenust nagu pakirobotit, mis liigub nende ukseni. Aga umbkeelsete kullerite kohta on palju kaebusi. Nad peavad oskama eesti keelt. Siiski mitte taksojuhtidega samal tasemel. Seaduseelnõus pole käsitletud kulleriteenuse osutajate keeleoskuse taset. See määratakse rakendusaktis, valitsuse määruses.
Platvormid lähevad ajaga kaasa ja tulevikus pakutakse nende vahendusel ehk teenuseid, mis on hoopis keeletundlikumad. Kindlasti peab Eestimaal olema igasugune teenindus eesti keeles kättesaadav.
Eelnõu kehtestab avalik-õiguslikele ülikoolidele eestikeelse asjaajamise nõude. Mida see täpsemalt hõlmab?
See tähendab dokumentaalset asjaajamist ja koosolekute pidamist ning ei puuduta õppekeelt, välissuhtlust ega ühemõtteliselt kõiki õppejõude.
Ülikoolid on meie kultuuri ja keele arengus määrava tähtsusega ja on normaalne, kui nende asjaajamise keel on eesti keel. See ei tähenda, et kõik töörühmad peaksid töötama eesti keeles.
Seadusemuudatused ei puuduta seega ka ülikoolide õppekavu?
Ei puuduta. Küll aga on õppekavu puudutav kirjas ülikoolidega sõlmitud halduslepingutes, millele alles hiljuti alla kirjutasime. Seal on sätestatud, et kui avatakse mõni ingliskeelne õppekava, peab selles õppekavarühmas olema ka eestikeelne kava. See reguleerib eesti- ja ingliskeelsete õppekavade suhet, et eestikeelne kõrgharidus ei kaoks ja ülikoolidel oleks kohustus. Õigus eestikeelsele haridusele peab olema kõigil tasemetel.
Mina julgen küll gümnaasiumi- ja kutsekoolilõpetajatele öelda, et tasub alustada oma ülikooliõpinguid Eestis, meil on hea tase. Kui on soovi end täiendada, saab minna välismaale. Maailm on avatud. Aga alustada tasub alati siin. Teistmoodi ei saa me eestikeelset kõrgharidust tagada. Hiina üliõpilaste peale seda üles ei ehita.
Teeme asjad ikka selgeks. Kui välja arvata Ida-Virumaa, kus etniliste eestlaste osakaal on nii väike, et eesti keel on vähemuste keel, siis on Eestis lood eesti keelega ikka väga head.
1. Ma ei ole küll tähele pannud, et eestlased suhtlevad omavahel võõrkeeles, mitte eesti keeles. 2. Eesti keelde tõlgitakse välismaa kirjandust.
3. Kogu seadusandlus nii Eesti kui ka EL-i tasandil on eestikeelne.
4. Asjaolu, et mõnedes riikides nagu Prantsusmaal või Hispaanias ei saa alati inglise keeles suhelda, näitab pigem võõrkeelte õpetamise kehva taset ning ei tähenda, et kohalikud ei taha võõrkeeles suhelda. Nad lihtsalt ei oska või ei julge.
5. Ei tasuks ka karta seda, mida haridusministeerium on aastaid propageerinud ning soovib nüüd tühistada: Lak-õpet, sealhulgas ainete õpetamist võõrkeeltes (nt saksa osakonnas).
6. Et haridusministeerium on vähendanud tekstide võõrkeelseid versioone oma kodulehel ning läheb nii kaugele, et varsti ei saa võib-olla eestikeelse matemaatika või bioloogia kõrval õpetada antud aineid võõrkeeles ei näita patriotismi, vaid pigem piiratud mõttemaailma!