Viupesa avas looduses rekorditelaeka
Pikk loodusrekordite jada näitab, et meie väikesel kodumaal on väga mitmekesine loodus.
Kui vanaks võib elada räim? Saaremaa lähedalt on igatahes püütud 19-aastane Läänemere heeringas – see on väikese kala kohta päris kõrge vanus, seni teada rekordtulemus. Sama vanaks võib elada ka räime väikevend kilu – 19-aastane kilu püüti Soela väinast 1976. aastal. Peipsi tindi kõrgeim iga küünib aga senistel andmetel nelja aastani – ei tea, kas lühike eluiga tuleneb geenidest, keskkonnast või eluviisidest?
Vanim haug püüti 1933. aastal Tamula järvest, temal oli turjal 22 eluaastat. Kui aga jutt haugi mälust paika peab, ei mäletanud ta elatud aastatest kahjuks suurt midagi.
Näiteid loomariigist. Eesti vanim hunt on teadaolevalt 14-, ilves 12- ja põder 20-aastane, pruunkaru on elanud isegi 21-aastaseks. Nii et oleks poest kange kärakagi kätte saanud. Kusjuures, kütitud karude vanust määratakse hambajuure tsemendikihis olevate aastarõngaste järgi.
Taimedest. Pikima varrega rohttaim Eestis on humal – kuni 15 meetrit. Milline on aga kõrgeim puu, milline kõige jämedama tüvega? Milline on kõige suurema lehega, milline on kõige mürgisem?
1984. aasta märtsis leiab bioloog ja kirjamees Marek Vahula Neeruti maastikukaitsealal viupesa, mis, tuleb välja, on vanim hiireviude pesa Eestis. Tänavu kevadel sai pesa 40-aastaseks, on jätkuvalt heas seisukorras ja kasutusel. Vahelepõikeks, hiireviu on Eesti levinuim ja arvukaim kulliline, neid pesitseb meil hinnanguliselt 3000 paari.
Kui seda viupesa poleks olnud, poleks sündinud ka Vahula koostatud rekordite raamatut, mis koosneb 865 ühikust, või nagu autor ise neid nimetab, „üllatusest“. Poleks me siis saanud ühtede kaante vahelt peale floora ja fauna suuruse ja vanuse mugavalt teada ka näiteks seda, et kõige soojem aasta oli 2008, mil keskmine õhutemperatuur oli 8,5 kraadi. Kõige sügavam lumi oli Tallinnas 1924. aasta veebruaris: dekaadi keskmine 104 cm. Kõrgrõhkkondade rekord sündis aga talvel 1995/1996.
Neeruti külas sündinud Vahula sattus viupesast nõnda vaimustusse, et otsustas hakata Eesti loodusrekordeid kirja panema. 2013. avaldati veerandsada rekordit Postimehe Arteris, see andis mehele ainult indu juurde.
„Üllatusi on väga palju, andmeid koguda oli huvitav, palju uut sai avastatud, palju huvitavaid inimesi kohtasin andmete kogumise käigus,“ nendib Vahula, kelle allikateks rekordite kogumisel on olnud internet, asutused, isikud, seltsid, Tallinna loomaaed ja muidugi isiklikud tähelepanekud, mis jätavad raamatus ruumi ka hinnangulistele ja mõnevõrra isegi emotsionaalsetele rekorditele: näiteks ilusaim raba on Laukasoo raba Lahemaal. Minge vaadake oma silmaga ja te jääte uskuma, et numbritega ei saa kõike mõõta.
Või siis küsige mõnel viktoriinil: „Kus toimub kauneim metsisemäng?“ Mõistagi Lahemaal Juminda poolsaarel. See mäng leiab aset rändrahnul.
Kõige kiiremini loodud kaitseala on Letipea maastikukaitseala Lääne-Virumaal, mis loodi kolme ööpäevaga 1992. aastal.
„Just Eestimaa äärealad on rikkad rekordite poolest, näiteks põhjarannik ja Saaremaa,“ nendib autor ja toob näiteks 130-aastase ebapärlikarbi, mille ta Saaremaalt leidis.
Üllatuseks tuli autorile ennekõike see, et loomaaias elavad loomad märkimisväärselt kauem kui vabas looduses. Nii mõnigi lind veab looduses vaevalt kümme aastat välja, loomaaias täitub tal aga veerandsada aastat nagu nalja. Näiteks stepikotkas on elanud loomaaias 46-aastaseks.
Üht-teist saame teada ka autorist endast, sest raamatust leiab ka tema isiklikke rekordeid, näiteks, et ta on veetnud maal üksinduses ühtejutti 1243 päeva.
„Sellised teosed lähevad Eestis hästi kaubaks,“ tunnistab Marek Vahula, kes on seni üllitanud turismiraamatuid ja kirjutanud Lahemaa külalugusid. Tänavu ilmunud „Meie loodusrekordid“ jõudis poodidesse 1200 eksemplaris.
