Aabitsal on oma lugu rääkida

Eestlasele on tema aabits väga oluline. Muude rahvaste puhul see päris nii pole. Meile on väga tähtis ka 1. september – tarkuse päev, esimene koolipäev. Need kaks tõika kinnitavad arvamust, et oleme haridusele orienteeritud rahvas. 

Raamatukogus välja pandud aabitsanäituste puhul on alati nii, et iga uudistaja siirdub kohemaid oma aabitsaraamatu juurde ja teatab, et vaat just sellest ta esimeses klassis õppima hakkas. Seda on saanud tõdeda ka väljaande „A nagu aabits“ puhul. Kõigepealt otsitakse välja oma, siis uuritakse teisi. 

Pärast raamatu „A nagu aabits“ ilmumist küsitakse minult kõige sagedamini kaht asja. Esiteks, milline on kõige esimene eestikeelne aabits, ja teiseks, kui mitu aabitsaraamatut on aegade jooksul eesti laste lugema õpetamise tarbeks ilmunud. Aus vastus „Ei tea“ pole justkui kohane, kuid vastab tõele. 

Eesti aabitsate loo tervikkäsitlust trükisõnast ei leia. Vanemaid väljaandeid on isegi rohkem uuritud kui uuemaid. Aga kas kõik aabitsad on ülepea üles leitud? Kas kõik kaudsed teated, mis peidus sajanditetagustes arhiividokumentides, on uurijate silma alla juhtunud? Aabitsate säilimisega pole lood kiita. Vanemad neist on lihtsalt ära tarvitatud. Nad rändasid lapselt lapsele, kuni kulusid kõlbmatuks. Sestap on ka kõigi kasutusel olnud aabitsate arvu võimatu teada. 

Peegeldavad eluolu

Siinkirjutaja huvi aabitsate vastu tekkis üpris ammu ja poolsunduslikult. Esialgu artikliseeriast lasteajakirjale Hea Laps, rahvusraamatukogu kalendri jaoks koostatud ülevaatest ning samas kokku pandud rändnäituse jaoks kirjutatud tekstidest. See oli põnev ja hariv töö, mille käigus avanes palju huviväärseid aspekte, mille käsitlemine aabitsate ajaloo seisukohalt pole ehk kuigi oluline, aga on paljuütlev. Tuli nõustuda Maunoga Andrus Kivirähki näidendist „Aabitsakukk“: „Kes ikka õppida tahab, sellel on aabitsast õppida küll ja küll.“  

Aabitsad väljendavad muuhulgas, sageli vaid pildimaailma kaudu väärtushoiakuid, suhtumist lapsesse, tema harimist muudeski valdkondades kui lugemine, kasulike harjumuste kujundamist (istu sirgelt, võimle, koosta päevaplaan), peegeldavad omaaegset eluolu, lapse igapäevaseid tegemisi ja panevad paika soorolle. Nii kummaline, kui see ka ei tundu, on parasjagu kehtiv riigikord jätnud aabitsatesse oma jälje. Tsaariaegsetes kohtab keisri ja keisrinna pilte, Nõukogude-aegseis Stalini ja Lenini portreid. Iseseisvusaegsetes aabitsates riigijuhtide fotosid ei leidu, küll aga lehvib siin ja seal sinimustvalge lipp. 

Kui kirjastaja Tiina Tammer tegi ettepanku koostada eesti aabitsate teemaline kogumik, siis mõistsin tema autorivalikut. Asjatundliku aabitsauurija puhul poleks võimalik piirduda 347 leheküljega. Asjaarmastaja ent võib koostada ülevaate, mis pakub huvi laiemale ringile, sest pole liiga üksikasjalik ega erialakeskne. Leppisime kokku, et eelkõige esindavad valitud aabitsaid pildid. Valikukriteeriumiks sai nii aabitsa erilisus kui ka tüüpilisus. Peale kooliõpikute vaatleb kogumik koolieelikutele mõeldud tähepildiaabitsaid. Nende hulgas on ka vimkavendade Gori ja Priit Pärna kirjutatud-joonistatud karikatuurse joonega raamatud.

Läbi aabitsa ajaloo

„A nagu aabitsa“ tekstide puhul tuginesin Lembit Andreseni teosele „Eesti aabits reformatsioonist iseseisvusajani“ (1993) ja teistele tema kirjutatud kooliajaloo raamatutele ning artiklitele. Iseseisvusaegsete ning Nõukogude aega jäävate aabitsate kohta sai vaid siit-sealt artiklitest üht-teist lugeda. Suur tänu Eesti Lastekirjanduse Keskusele, kes lahkelt lubas oma kogusid kasutada, ja rahvusraamatukogu elektroonilisele kogule Digar. Sealt sai alguse üle kümne aasta väldanud retk läbi eesti aabitsate maastiku. Ülisuure töö tegi ära raamatu kujundaja Endla Toots, kes ei jäänud enne rahule, kui materjali edasi andmise viis kümnesse tabas. 

Mis on tulemus? Tulemus on pilk droonilt – ülevaatlik, kaunis, kindlate maamärkidega varustatud, võimaldab orienteerumist ja õhutab loodetavasti raamatuväliselt uurima huvitama hakanud osa sellest maastikust. Väljaandes kõnnitakse kronoloogilises järjestuses läbi eesti aabitsa ajaloo. 

Piltide valikul on lähtutud sellest, kuidas illustratsioonid peegeldavad lapse elu (kodu, kool, avarduv maailm tema ümber) ja mil moel valmistati last ette aktsepteeritavaks ühiskonnaliikmeks saamiseks. Seetõttu näeb raamatus ideoloogilise mõjutamise vankri ette rakendatud palasid ja pilte, ehkki ainuüksi säärastest ei koosnenud ükski aabits. 

Meelega valitud korduvad palad ja motiivid väljendavad teema püsimist ja muutusi selle edasi andmisel. Näiteks lindude toitmise teema on juba tsaariaegsetes aabitsates, läbivateks motiivideks kujunevad poes käimine ning onu küllatulek. Aabitsast aabitsasse kordub viisaka kirja kirjutamise lehekülg, millele lisandub 1950-ndatel telefonikõne eeskuju. See, kuidas aabitsates väljendub pedagoogilise mõtte areng ja laste lugema õpetamise võttestik, jäägu asjatundjate uurida.  

Noppeid raamatust

Olgu siinkohal tutvustuseks „eelroog“ ehk mõned nopped vastvalminud raamatust.

Tallinna raekirjutaja tähendas 1575. aastal arveraamatusse üles, et eestlasest koolipoisile Michael Slachterile osteti linna kulul 18 killingi eest laudne aabits. Võrdluseks olgu öeldud, et 23 killingi eest oleks saanud koormatäie peergusid, millega raekoda ja selle kantseleid pimedal ajal valgustada. Pole teada, kas too aabits oli paberile trükitud raamat laudkaante vahel või oli see „laudne aabits“ hoopis käepidemega lauatükk, millele kleebitud paberilehel võis näha tähestikku, silpe veerimiseks, mõnd palvet.

Esimese eestikeelse trükitud aabitsa olevat välja andnud piiskop Joachim Jhering aastal 1641. Piiskop käis Eestimaa kogudusi külastamas, visitatsiooniprotokollist saab lugeda, et ta soovitas talupoegade lugema õpetamiseks kasutada „seda head ja tululikku aabitsaraamatut“, mille Jhering ise rootsi aabitsa eeskujul oli välja andnud. Ülestähendustes seisab, et piiskop olla Haljala ja Viru-Nigula kogudusi külastades neile oma raamatuid kinkinud. 

Vanim meie päevini säilinud eestikeelne aabits on aastast 1694. Seda on peetud Bengt Gottfried Forseliuse koostatud aabitsa (1685) kordustrükiks.

Otto Wilhelm Masingu 1795. aastal ilmunud aabitsas on mitu asja esimest korda: pilt raamatu kaanel, sisus autori nimi, kirjavahemärkide tähenduse selgitus, korrutustabel ja vaimulike juttude kõrval ilmalikud lugemispalad. Esmakordselt ilmus õ-täht Masingu teises aabitsas (1823).

Esimene piltidega aabits ilmus 1841. aastal. Pildid pärinesid trükikoja klišeede kogust. Hiljem võeti aabitsate illustratiivne osa üle kas vene või saksa aabitsaist. Illustraatorid püsisid kaua anonüümsena.

Kuni aastani 1845 ilmusid aabitsad, täpsemalt ABD-raamatud eranditult koos katekismusega. Aabitsa-katekismuse vahetasid ajapikku välja aabitsad-lugemikud. 

Sõna „aabits“ tuli eesti keelde 1818. aastal August Wilhelm Hupeli sõnastikus, raamatu kaanele jõudis 1845. aastal.

Carl Robert Jakobsoni aabits (1867) oli tõeline murrang lugema õppimise hõlbustamise teel. Siin rakendatakse esmakordselt veerimismeetodi asemel häälikumeetodit. 

Mihkel Kampmanni „Koduõpetus“ (1905) on üles ehitatud põhimõttel, et laps õpib kirjutades lugema.

Lugema õpiti gooti tähti, kirjutati ladina tähtedega. Ladina šrift tõrjus aegamööda välja gooti kirja. Et ei katkeks side vanema trükisõnaga, kasutati aabitsates veel 1920. aastatel paralleelselt mõlemat kirjatüüpi. 

Aastal 1921 Peterburis ja 1925 Moskvas anti välja Klarissa Vallneri koostatud aabitsad Venemaal elavate eesti laste tarbeks. Tiraaž oli vastavalt 5000 ja 10 000 eksemplari, sisu maaelu keskne, pikitud Nõukogude korda ja riigijuhte ülistavate tekstidega.

Venemaal ilmus 1924. ja 1926. aastal kirjaoskamatute eesti täiskasvanute lugema õpetamise tarbeks aabits ja alglugemik.

Iseseisvusaegsed aabitsad olid valdavalt kunstnik Richard Kiviti nägu.

Pagulusse läinud eestlased leidsid võimaluse välja anda oma tähepildiaabitsaid ja kooliaabitsaid. 1966. aasta väljaannet ehivad Ilon Pääbo (Wikland) pildid.

Kõige „punasema“ aabitsa (1951) koostajad andsid 1958. aastal välja oludega arvestades tagasihoidliku ideoloogilise aktsendiga ja nn eestiaegset esteetikat kandva aabitsa. 

Liiklusteema muutus riikliku õppekava kohaselt aabitsates kohustuslikuks aastal 1974.

1985. aastal ilmunud aabitsa järgi õpiti koolis ka taasiseseisvumisaja algaastatel, piisas mõne pildi väljavahetamisest.

Esimene taasiseseisvusaegne aabits ilmus 1992. aastal Soome „Valge raamatu“ projekti toel.

Esimest korda on aabitsa teksti ja piltide autorite nimed – Mare Müürsepp ja Peeter Viisimaa – võrdsetena ja viitamata kummagi rollile tiitellehel aastal 1995 hiir Huberti aabitsas, kus õppimist hõlbustab koomiksi vorm.

Kõige kauem, veerand sajandit, on kasutusel püsinud Tungla-Valteri-Hiiepuu Anna ja Aadama aabits – 1997. aastast praeguseni.