Ajalooõpe peab olema ambitsioonikas
Olen väga õnnelik õpetaja, sest mind ümbritsevad õppijad, kes lisaks reaal- ja loodusteaduslikule haridusele väärtustavad eesti keelt ja kirjandust, võõrkeeli ja ajalugu. Ajalooõppe alus on 2011. aastal kehtestatud põhikooli riiklik õppekava ja gümnaasiumi riiklik õppekava. Oleme oma kooli õppekavasid arendades seadnud üheks sihiks põimida kõikidesse ainekavadesse ka reaalkooli ajalugu. Nii kõnelevad meie õpetajad kooli loost nii ainetundides, ühisüritustel ja õppekäikudel kui ka klassijuhatajatundides juba 1. klassist alates.
2011. aasta gümnaasiumi riikliku õppekavaga vähendati ajalookursuste arvu seitsmelt kuuele. Analoogseid kärpeid tehti mitmetes, sh loodusteaduslikes õppeainetes. Samas suurenes koolide võimalus (eriti gümnaasiumiastmes) pakkuda valikaineid. On oluline rõhutada, et lood õppekavade mahu ülepaisutatusest on müüt. Koolidel lasub suur vastutus mõtestada oma kooli õppekava viisil, et sellest moodustuks sisuline ja struktuurne tervik, pakkudes seejuures õppijaile piisavalt valikuvabadust oma õpiraja kujundamisel.
Reaalkoolis otsustati gümnaasiumiastme kuuele kohutuslikule kursusele lisada seitsmes, milles käsitleme põhjalikult oma kooli ajalugu. Nii seisangi iga õppeaasta alguses õpetajana uute 10. klassi õpilastega 1927. aastal esmakordselt avatud Reaali Poisi ausamba juures ning kõnelen noortele Poisi lugu, mis on tihedalt seotud nii Eesti kui ka reaalkooli looga.
Nõukogude võim kõrvaldas ausamba esimest korda 23. septembril 1940. aastal – vähem kui sada päeva pärast okupatsiooni algust. Avan seda sündmust Voldemar Panso päevaraamatu põhjal. Kuju eest läheb praegu mööda Georg Otsa tänav ning üle tee avaneb vaade 1944. aastal märtsipommitamises kannatada saanud Estoniale, mille renoveerimisse panustas arhitekt Alar Kotli.
Olen aus: väga paljud uued 16-aastased reaalkooli õpilased teadvustavad endale neid kultuuritegelasi esmakordselt. See pole etteheide, vaid tõdemus. Põhikooli riiklik õppekava nende oluliste inimeste teadmist ei eelda. Rõhutasin Eesti Ajaloo- ja Ühiskonnaõpetajate Seltsi esimehena korduvalt, et peaksime ajalooõppe korraldamisel olema ambitsioonikamad. See on meie maa ja rahva lugu ning tulihingeliste estofiilide kõrval oleme sisuliselt ainsad, kes seda pärandit edasi kannavad.
Targad inimesed on öelnud, et kui soovid maailmas midagi muuta, siis alusta endast. Kvaliteetse ja tulemusliku õppimise võti seisneb õpetaja heas ainetunnetuses, väga hea metoodilise repertuaari valdamises, õppeprotsessi põhjalikus ettevalmistamises, pühendumises ning julguses katsetada uusi meetodeid. Kõigeks selleks läheb vaja aega, mida õpetajatel napib. 2014. aastal reaalkooli tööle asudes mõtestasin pika perioodi vältel läbi kõik ainetunnid. Valisin ja koostasin õppematerjalid arusaamaga, et oluline on luua tingimused ajalooõppes kujunevate oskuste saavutamiseks, ja otsustasin, mis mõisteid ja isikuid on vaja tunda, et õpilastel kujuneks eluks vajalikud pädevused ja adekvaatne ajalootunnetus. Olulisel kohal on ka õpilaste huvid, võimed, oskus teha tööd, väärtushinnangud ning kodune vaimsus.
Õppimine on vaimne töö. See nõuab järjepidevust, püsivust, pingutust. Õpetaja saab toetada õppijat materjali süstematiseerimisel ja mõtestamisel ning töökuse kujunemisel. Koolis, mille õppekava on positiivselt kaldu reaal- ja loodusteadusliku hariduse suunas, peab humanitaarainete õpetaja olema leidlik oma valdkonna populariseerija. Õpilaste huvidest lähtudes soovitan raamatuid, filme, näituste ja teemaõhtute külastamist, korraldan õppekäike, kutsun külalisesinejaid. Näiteks viis 19. detsembril 12. klassi õpilastele tunni läbi usundiloolane Ringo Ringvee, kes avas Kolmanda Maailma kultuurilisi ja religioosseid eripärasid.
Õppimine on protsess, millesse on põimunud nii õppijad kui ka õpetaja. Väärtushinnangud kujunevad hingepuudutuse kaudu, selleks on vaja aega suhtlemiseks. Humanitaar- ja sotsiaalainete õpetajate suurimaid väärtusi on õpilaste kujunemise toetamine viisil, et ühiskond oleks empaatiavõimeline ning sidus, et püsiks soojus ja inimlikkus.
Kui küsisin oma 11.c klassi õpilastelt, mis on ajalooõppe eesmärk, tõid nad välja järgneva: luua tingimused silmaringi laienemiseks ning maailmapildi avardumiseks; luua tingimused, et kujuneks iseseisev analüütiline ja loogiline mõtlemine ja oskus näha põhjuse-tagajärje seoseid; toetada oskuste kujunemist; teha tööd eri allikatega; mõista maailmas toimuvat; õppida minevikust, et kujundada parem tulevik.
Õpilased rõhutasid, et riigiidentiteet on tugevam, kui ühiskonna liikmed teavad ja mõistavad ühist lugu. Mõistes ajalugu, suudab inimene teha otsuseid targalt ja objektiivselt, sest tal on teadmised, mille põhjal neid teha. Ajaloo tundmine aitab säilitada meie ühist kultuuripärandit. Digipädevus on oluline, kuid pikk tervisekriis näitas, kuivõrd tähtis on silmast silma suhtlemine, teiste inimeste soojus, sünergia, mis tekib klassiruumis, kui koos õpitut analüüsitakse.
Et anda võimalus tutvuda Eestimaa kultuuripärandiga, kutsusime ellu projekti „Keskaegsed Eesti linnad“. Õpilased sõidavad päevaks ühte Eesti keskaegsesse linna, külastavad tuntud ehitisi, muuseume ning teevad ajaveebis kogetust kokkuvõtte. Tihti valivad õpilased külastamiseks linna, kus asuvad mõne rühmaliikme juured. Nii külastatakse projektipäeval vanaema ja vanaisa, kes pakuvad noortele pannkooke ja jutustavad oma kodulinna lugusid.
Pärast põhjalikke Eesti muinas- ja keskaja õpinguid võtame aega süveneda Liivi sõja järgse Poola aegsesse Lõuna-Eestisse, eelkõige Tartu kultuurilukku, ning Rootsi suurriigi ajastusse. Ajalooõpetajad üle Eesti kasutavad Rootsi suurriigi perioodi Eesti ajaloos analüüsi- ja arutlusoskuse kujundamiseks. Konkreetne ajavahemik võimaldab analüüsida rahvastikuprotsesse, kohtusüsteemi, reformatsiooniga kaasnenud häid ja halbu tagajärgi, kõneleda ajaloolise barokse Narva kujunemisloost, avada kultuuriloo eri tahke.
Kasutan Rootsi aja õpetamisel 1990. aastatel kasutusel olnud õppematerjale, mille autor on Tartu Ülikooli üldajaloo ja uusajaloo professor Mati Laur ning praegune haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas. Pakkusin ministrile võimalust tulla reaalkooli, et arutleda õpilastega teemal „Vana hea Rootsi aeg“.
Ainetunni andmisest kujunes põhjalik visiit, mille käigus koolijuht Ene Saar tutvustas Tõnis Lukasele kooli juurde rajatavat õppekorpust, millest kujuneb reaal- ja loodushariduse kompetentsikeskus ning õpetajakoolituse tudengite praktikabaas. Õpetajatega kohtumisel arutleti uute õppekavade üle ning kõneldi õpetajate karjäärimudelist. Kahe kümnenda klassiga räägiti eestikeelsele õppele ülemineku põhjustest. 12. klassi õpilaste esindus tutvustas ministrile kooli ajatelge ning ajalooõpetuse traditsioone. Kõneldi Ukraina õpilastest reaalkoolis.
Tallinna Reaalkooli ajalooõpetaja Madis Somelar
Minister Lukase koolitund heast Rootsi ajast
Ajalootund Tõnis Lukasega jääb kindlasti meelde. Juba vahetunnis levis kuuldus, et minister on kooli raamatukogust valinud mitu teost, mida ainetunnis kasutada. Tunni algus oli klassikaline: nimetati õppetunni teema ja eesmärk. Oli tunda, et tegu on inimesega, kel on kõrgharidus ja õpetajatöö kogemus. Kunagisele ajaloo õpetamisele viitas lisaks laialdastele teadmistele Rootsi ajast ka hoiak. Minister liikus klassis vabalt ringi, küsis vastuseid ka tagumiste pinkide õpilastelt ning otsis endale esimese asjana kaardikepi, et kõike vajalikku Euroopa kaardilt näidata. Esmalt pandi paika 17. sajandi Rootsi riigipiir, selles elavad rahvad ning tol ajal kõneldud keeled.
Seejärel rääkis Tõnis Lukas, et on olemas nii konna kui ka kure perspektiiv, millest esimene keskendub väiksemale alale ehk Eestile ning teine Euroopale. Sündmused Euroopas mõjutasid väga palju ka Eesti aladel toimunut. Et ajastust kõige paremini aru saada, tuleb arvesse võtta mõlemat perspektiivi.
Tunni põhiteema oli küsimus „Kas vana head Rootsi aega saab nimetada vanaks heaks ajaks?“. See, kas midagi saab nimetada heaks või mitte, sõltub alati taustsüsteemist. Rootsi ajal oli nii head kui halba. Näiteks kaotati reduktsiooni käigus riigimõisates pärisorjus, kuid korraldati aktiivselt nõiaprotsesse. Rootsi aega jääb Eesti vanima järjepidevalt tegutseva gümnaasiumi ning esimese ülikooli rajamine.
Tõnis Lukaselt saime ühe uue ja väga huvitava teadmise. Nimelt sai 1632. aastal avatud Tartu Ülikooli esimeseks rektoriks mitte Johan Skytte, vaid tema poeg Jakob Skytte, kes oli ise samal ajal ka üliõpilane. Johan Skytte ei saanud rektoriks saada, sest polnud otseselt osa ülikooliperest (ei üliõpilane ega professor). Võrreldes Rootsi aega sellele järgnenud Vene ajaga, kus maad laastasid Põhjasõja-aegsed rüüsteretked, katku- ja näljahädad, võib Rootsi aega nimetada vanaks heaks Rootsi ajaks. Tõnis Lukas tõi paralleeli 1941. aastaga: pärast esimest Nõukogude okupatsiooni aastat nähti sakslasi sangaritena, kuid veel 1919. aastal mitu sajandit kestnud orjapõlve põhjustajatena.
Tunni lõpetas Tõnis Lukase etteloetud lõik Boriss Šeremetjevi kuulsast tsitaadist Peeter I-le: „Mu härra, ei ole enam midagi hävitada …“ See lause pani meie tunnile punkti, nagu Põhjasõda lõpetas „vana hea Rootsi aja“.
Minister kõnetas õpilasi, sest ta teadis, millest kõneles, ning suutis kaasata õppeprotsessi ka õppijaid.
Õpilaste muljeid vahendas Nora Parik, Tallinna Reaalkooli 11.c klassi õpilane
Tõnis Lukas:
Mul on väga hea meel, et jõudsin reaalkooli ajaks, kui olime valitsusega tasuta õppimise võimalust laiendava kõrgharidusseaduse muudatuse ja järgmise aasta õpetajate palga alammäära olulise tõstmise juba kinnitanud. Sain rahuliku südamega kooliperele silma vaadata ja noortele kuldsest Rootsi ajast rääkida ning selle põhiolemuse üle arutleda. Analüüsisime õpilastega, kui palju oli seal head, kui palju kulda, kui palju Rootsit ja kui palju aega. Kui kell tunni lõpetas, olime jõudnud oma võrdlustega juba 20. sajandisse. Näpistasime veel vahetunnistki aega, sest koos mõtiskleda oli tore ning minul üle pika aja klassi ees seista südantsoojendav ja inspireeriv tunne. Soovitan kõigile maailma parimat ametit – valmistage end korralikult ette ja rikastage koolinoorte päeva mõne värske vaate ning uue vaatenurgaga ja olge avatud aruteludele! Siis püsib ka aukartus õpetajatöö ees.