Anname 5. oktoobri õpetajatele tagasi!

Eesti haridus ei ela praegu läbi just parimaid aegu. Õpetajaskond vananeb, kaasa arvatud mina ise. Paljud on juba Nõukogude ajast siin. Levib kuuldus, et koolis antakse agressiivsetele teismelistele õigus, mistõttu õpetajaks olek on närvide mäng. Alles mõni kuu tagasi kõneles mulle vana sõber: „Ah oled õpetajaks saanud? Siis peaksid sinu närvid küll rauast olema.“

Ja ongi! Ta käsitas kooli kui musta auku, kuhu tõmbub prügi. Vaatleme kahte stsenaariumit, mis sellise müüdi on tekitanud.

Ka tänapäeval leidub aatelisi noori, kes on valmis läbima ülikoolis eesti keele ja kirjanduse õpetaja viieaastase kursuse. Naiivne, kuid heade teadmistega noor jõuab pärast rohkete teoreetiliste teadmiste omandamist klassi ette. Leidub mõni ennasttäis teismeline, ülbe tatt, kes ta rajalt maha võtab. Selline plõksija ei pruugi olla põhikoolis, gümnaasiumis on sellise tekkimise oht sama suur. Ja noored õpetajad, paljuski õrnad naised, taanduvad, lähevad formaalsemale tööle või loodavad oma mehele. Tema palgale.

Trauma kogu eluks

Teist stsenaariumit nägin enda esimeses töökohas, Tartu Raatuse Koolis, mille uksed avanesid mulle aastal 2018. See aasta märkis minu pedagoogikarjääri algust. On meeldiv traditsioon panna 5. oktoobril lõpuklasside õpilased õpetajate eest õpetama. Nii asendasid kaks neiut õpetajate päeval ka mind. Väikestes mustades kleitides, milliseid Coco Chanel kord nii kuulsaks kirjutas. Igal juhul olid need kleidid pidulikud. 

Jälgisin läbi klaasakna, kuidas 9. klassi neiud 8. klassile tundi annavad. Meil on rühmade süsteem, selles temporühmas leidus küllalt halbu lapsi. Jälgisin vaatemängu klaasakna tagant. Paar korda pani klassiruumist kostev kisa akna värisema. Märkasin, et osa seltskonda loobib üksteisele pähe täis veepudelit, teine osa ketrab telefoni. 25%, nagu alati sellisel juhul, kirjutab, isegi seljad on sirged. 

Sisenesin ruumi ja kamandasin möllu ühe peasüüdlase välja, teine keeldus tulemast, ajades süü selle kaela, kes juba väljas ja koolimajast eemal. Piraadid või maffiamehed ajavad samuti süü just surnu kaela. Sellel nähtusel on ka itaaliakeelne nimi – omerta.

Omapärane oli aga näha nende tüdrukute nägusid, kes õpetades mind asendasid. Õnnetud ja kahvatud, segaduses isegi klassist väljumisel. Kui ma pärast tunde küsisin, kuidas neil läks, kostis ebamäärane mõmin. Löödi käega. Kui uskuda minu mentorit, siis võhikust lapsõpetaja raske klassi ees saab kogu elu kestva trauma. Usutavasti oleks Tartu Raatuse Kooli juhtkond pidanud paremini läbi mõtlema, kas täielikke võhikuid ikka saab õpetajaks komandeerida, sest mille eest me karistame last, surudes ta täiskasvanu rolli?

Direktori dilemmad

Muuseas, Tartu Raatuse Kool on väga ilusa sisekujundusega. Needsamad kenad klaasaknad klassiruumi ühes seinas võimaldasid mul mängu ilu jälgida. Aga kuidas jääb õpilase sisekujundusega? Selles vallas on veel tuhandeid samme astuda.

Õpetajad on sellise kultuuri sees juba aastaid. Nad saavad enamasti tasu kirjandit hästi oskavatelt õpilastelt. On õpilasi, kes toodavad sellist teksti, et panevad lausa ahhetama. Nende nimed jäävad meelde, isegi kui nad on kooli ammu lõpetanud. Kui tänaval kohtume, ei tunne nad oma vana õpetajat isegi ära. Õpetajas on aga siis meeldivalt ärev tunne, sest meelde tuleb iga väikseimgi piisake õpilase kunagisest panusest. Pole liialduseta öelda, et tõelise kirjandimeistriga kohtumine on nagu visioon pühakust, kelle nägu ümbritseb nimbus. Kirjandimeistrite hulgas on tüdrukuid ja poisse alati täpselt pooleks olnud.

Kuidas aga tuua kooli inimest, kes ei tea õpetamisvõtteid? See on võimatu, sest õpetajast on ühiskonnas seinale maalitud ohtlik monstrum. Ühiskonnas on pilt karjuvast klassist ja nurka pugenud nutvast õpetajannast. Meenub enda kooliajast: meid õpetas mees, noor lootustandev geograaf. Klassi pätid aga sigatsesid temaga, nii et midagi temas murdus. Hakkas kaardikepiga siia-sinna vehkima, ka süütud õpilased jäid ette. Ise veel seletas, et „võib lüüa seitse ühe hoobiga“.

Hullumaja võttis sellise hea meelega vastu. Dr Arvo Haug sai ühe patsiendi juurde.

Äsja lasi Lääne-Harju vald lahti Laulasmaa Kooli direktori, väidetavalt selle eest, et ta ei suutnud organiseerida ujuma minekut. Mis puutub siia ujumine, kui direktori ülesanne on hoopis teine! Direktor on korda rikkunud õpilase kunagi kooli vastu võtnud. Oleks hea, kui ta kutsuks sellise ka edaspidi vestlusele, maalides pahategijale pildi, milline on elu ilma koolita. Loe: mõttetu. See aitab isegi paremini kui sotsiaalpedagoogi manitsuskõned.

Kohaliku omavalitsuse isad on haridusele väga sageli liiga teinud. Laulasmaa juhtumi puhul häiris just see, et lahti lasti vaid neli kuud ametis olnud direktor. Laske ometi inimesel atra seada! Tapa Gümnaasiumi direktorit Elmu Koppelmanni survestati läbi aastakümnete igapidi. Ometi on tegemist ausa inimesega, kes lahendas tuhandeid konfliktolukordi ja üritas tuua karmi mehelikkust meie feminiseerunud kooli. Kui selline tunnustatud spetsialist lahti lastakse, siis tähendab see, et vallaisad päris täpselt ei tea, mis koolis toimub. 

Koolid on kõik sarnased. Õpilastest ei sõltu kusagil midagi, hoopis hea juhi juhtimise all pannakse kurinahad paika ja tunnustatakse vägeva vaimuga inimesi.

Kuidas noori kooli õpetajateks tuua? Palgatõus on muidugi hea, aga veel parem oleks kujundada heaks keskkond, kus noored tööle hakkavad. Direktori katseaeg peaks olema vähemalt aasta, sest direktor on ülispetsialist. Kui direktor käitub nagu siga, siis kaebavad ühed lastevanemad. Kui direktor on eeskujulik, siis leiavad mõned lastevanemad ikka põhjuse kaevata õpetajate peale. On seltskondi, kus kaevatakse alati, ainult eeskujulik direktor toob sellele tiimile pettumuse. Nad tahtsid midagi krehvtisemat!

Kõigest eelnevast ka minu ettepanek: anname 5. oktoobril võimaluse õpetajatele! On ju ilus, kui sel päeval seisaksid klassi ees just õpetajad ja hariksid oma õpilasi.