Eesti vajab rohkem haridust, koole ja õpetajaid

9. dets. 2022 Kadri Paas sisejulgeoleku asjatundja, diplomeeritud õpetaja - 2 Kommentaari
Kadri Paas.

Haridus, meditsiin ja korravalve on teemad, milles oskavad kõik, eriti netikommentaatorid, kaasa rääkida, sõltumata sellest, kas nad on nimetatud valdkondadega kokku puutunud või mitte. Siinkirjutaja on diplomeeritud ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetaja, mitmenda põlve pedagoog. Pärast 2004. aastal lõpetatud õpetajakutset omandasin veel mõned teaduskraadid, hiljutisema 2021. aastal. Seetõttu julgen haridusteemadel üht-teist öelda ja arvata.

Miks ma õppisin ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpetajaks? Peamine põhjus oli (ja on) huvi ajaloo ja ühiskonnateaduste vastu. Kõva tahtmine oli saada ajakirjanikuks, aga tagantjärele mõeldes vedas, et baashariduse omandasin just ajaloos, mitte ajakirjanduses. Ajakirjaniku töös, mida tegin järjepanu 16 aastat, ei ole midagi sellist, mida peaks ilmtingimata kõrgkoolis õppima. Uudise, reportaaži või olemusloo kirjutamine on mehaaniline oskus. Mulle õpetasid seda kogenud toimetajad, kuigi sõnu oskasin mõtestatult ja õiges järjekorras ritta seada ka 2001. aastal suvereporterina ametisse asudes.

Kui kirjutamisannet on, siis sujub ajakirjanikutöö kenasti. Kui annet pole, ei õpeta seda ka ükski ülikool. Pigem on ajakirjanikutöös kõige olulisem avar silmaring, suur lugemus, uudishimu, enesekehtestamise võime ja enesekindlus. Need on sisuliselt samad isikuomadused, mis peaksid olema ka lasteaia- ja/või kooliõpetajal, sõltumata, millist ainet too annab. 

Hariduse rahastamine on tulu 

Õpetaja ei saa olla lastele ja noortele väärikas eeskuju, kui ta ei oska õpilaste uudishimu rahuldada, nendega koos arutleda ega nende küsimustele vastuseid anda. Kui õpetajat ei huvita, mis tema ümber sünnib – pean ümbruse all silmas kaugemat silmapiiri kui oma kinnistu piir –, siis oleks kõigile parem, kui ta leiaks endale uue rakenduse.

Tõsi, hästi oluline ja elus vääramatult vajalik oskus on julgus tunnistada, et ma ei tea, ei suuda ega oska isegi mitte oletada. Seda suudavad ainult enesekindlad inimesed. Näiteks enamik poliitikuid ei ole võimelised teadmatust – see ei ole rumalus – möönma, vaid hakkavad ajama ohjeldamatult mingit kamarajura. Kui jama paisub ja sõnavahuna vallandub, võib tõesti öelda, et poliitik on rumal … 

Siinkirjutaja ei näe mitteteadmises midagi hukkamõistu väärivat. Pigem teeb ettevaatlikuks, kui keegi teab kõigest kõike, ja seda vahetpidamata. Vahet pole, kas kõne all on allveelaeva juhtimine, nohu ravitsemine või muldade väetamine.

Kuidas võiks Eesti üldharidussüsteemi kohendada, et koolidesse tahaksid tööle minna avara silmaringi, suure lugemusega, uudishimulikud, enesekehtestamise võimega enesekindlad õpetajad? Esiteks peaks tulevane Riigikogu ja Eesti 79 kohalikku omavalitsust saama aru väga põhimõttelisest asjast: Eestis on vaja rohkem haridust, rohkem koole, rohkem õpetajaid. Mitte koolide sulgemine ja õpetajate koormuse kosmosesse nihutamine ei paranda haridussüsteemis kujunenud kriitilist olukorda, vaid mõistkem, et iga haridusse investeeritud euro viib Eesti tervema, jõukama ja elujõulisema riigi suunas.

Ükski haridusse investeeritud euro ei ole kulu – nii mõtleb ainult väga piiratud valitseja –, vaid tulu. Hariduse laiapõhjaline rahastamine tähendab vaieldamatult alati tulu. Haridusse investeerides saavad järgmised põlved õnnelikumaks ja rikkamaks. Praegusest keskmise sissetulekuga riigi staatusest viib Eesti jõukate riikide klubisse ainult see, kui keskendume oma inimeste haridusele. Kui igal aastal rahastaks valitsus alus- ja üldharidust näiteks 250 miljoni lisaeuroga, kindlustaks see õpetajate palgatõusu, saaks suurendada õpetajate ja tugispetsialistide koolitustellimust ning renoveerida olemasolevad koolid nüüdisaegseks, rajades ühtlasi uusi. 

Mida rohkem on kõrgharidusega inimesi, seda kindlam on Eesti julgeolek. Rumalate ega keskpäraste inimestega ei ole võimalik riiki hoida ega arendada. Eesti vajab tippteadust, teadlasi ja õppejõude, kes koolitaks meile parimaid erialaspetsialiste. Kõrgharidusega inimeste paremat hakkamasaamist näitab nii töötukassa kui tervisekäitumise statistika. 

Töötasuks vähemalt 3000 eurot

Eesti konkurentsivõime kergitamiseks tuleb kõrgharidusega inimeste osakaalu veelgi tõsta. Riiklikus haridusstrateegias seati sihiks kasvatada kõrgharitud 30–34-aastaste inimeste osakaalu 45 protsendini 2035. aastaks. Tarka majandust ehitavad ainult hästi haritud ja õnnelikud inimesed. Valus öelda, aga keskpärastega ei ole midagi peale hakata. Kui Eesti inimesed saavad korraliku hariduse, elavad nad kauem tervena, teevad targemat ja tasuvamat tööd, tekib päritav jõukus.

Eestis on vaja rohkem haridust ja rohkem koole. Koole ei tohi sulgeda, pigem peaksime võtma suuna uute koolide avamisele. Miks? Sest nüüdisajal võiksime ju muu hulgas püüelda enama individuaalse õppe poole ja igale lapsele lasteaiakoha ning 1.–6. klassi hariduse kindlustamisele kuni 20 minuti kaugusel kodust. Et 20 minuti pikkune koolitee oleks põhikooliõpilasele kättesaadav, on vaja välja töötada riiklik rahastamismudel hajaasustusega omavalitsustele. See soodustaks kodulähedaste lasteaed-algkoolide ja suuremates asulates asuvate gümnaasiumide võrgu arendamist. Omavalitsused, kes koondavad koole koostöisteks ja kvaliteetse juhtimisega lasteaed-algkoolide ja progümnaasiumide võrgustikeks, vajavad riiklikku toetussüsteemi. 

Kui kirjeldatud liigutused jäävad tegemata, jääb 20-minutiline koolitee muinasjutuks, sest väikese ja vaese omavalitsuse volinikuna tean: riigi abita ei ole hõreda asustusega piirkonnas võimalik kooli kuigi kaua pidada (kuigi selline ülesanne on KOV-ile antud). 

Ja lõpetuseks õpetajate palgast, millest tavaliselt kõik Eesti haridusarutelud algavad. Numbreid võib pakkuda igasuguseid, aga minimaalselt kaks Eesti keskmist palka, st 3000 eurot kuus peaks olema kõrgharitud spetsialistile täiesti elementaarne töötasu. Kui õpetaja juhatab ka klassi, peaks selle eest olema ette nähtud eraldi tasu, nt alampalk ehk uuest aastast 725 eurot. Arvestades, et ministrite suvalised broileritest poliitnõunikud teenivad 3500–4000 eurot, on kaks keskmist palkagi magistrikraadiga õpetajale maru vähe küsitud.


2 arvamust teemale “Eesti vajab rohkem haridust, koole ja õpetajaid”

  1. lugeja-kaasaelaja ütleb:

    Mis poliitikul viga tuututada.
    Marss kooli tunde andma.

  2. Peep Leppik ütleb:

    Toetan eelmist KOMMENTEERIJAT!

    Ühtlasi saan aru, et artikli AUTOR ise ei mõista tänast olukorda HARIDUSE vallas, ja üks ilukõne (mis põhimõtteliselt võib ka ÕIGE olla) ei anna probleemi(de) lahendamiseks midagi …

    P.S. Pärast nn haldusreformi meil enam OMAVALITSUSI ju ei ole-? On pisikesed “vürstiriigid”, kes tegelevad elu (rahagi) koondamisega oma “pealinna”…

Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!