HEVKO on kaasava hariduse juht koolis
HEV-koordineerijate ühenduse liige Svetlana Udras, kui palju HEVKO-sid koolides praegu on?
Sellist ülevaadet ei ole minu teada isegi haridusministeeriumil. Igas koolis on see töö korraldatud omamoodi: ühes koolis täidab HEVKO ülesandeid eripedagoog, teises sotsiaalpedagoog, kolmandas õppealajuhataja, neljandas hoopis mõni õpetaja, kellele see kohustus on pandud. Küll aga on kindel see, et igas koolis on inimene, kes HEVKO ülesandeid täidab. Samas täiskohaga HEVKO-sid on väga vähe. Tavaliselt tehakse seda tööd muule ametile lisaks.
Teie ise töötate täiskohaga?
Jah, mina olen sellest õppeaastast Lasnamäe Gümnaasiumis täiskohaga HEV-koordinaator. Eelmisel aastal olin eripedagoog ja täitsin lisaks HEVKO ülesandeid. Praegu olen veel väikeklassi õpetaja ja teen väikese koormusega ka eripedagoogi tööd. Sellistes suurtes koolides nagu meie oma, kus on 1408 õpilast ja palju tuge vajavaid õpilasi, on HEVKO sisuliselt üks õppealajuhataja, kes juhib kaasavat haridust oma koolis. On ka väikesi koole, näiteks 175 õpilasega Ruila Kool, kus HEVKO on täiskohaga ametis. Väikeses koolis on see eelis, et ta tunneb praktiliselt iga õpilast ja saab oma tööd väga hästi korraldada.
Millega HEVKO-l tegelda tuleb?
Väga paljude asjadega, kuna ta on sisuliselt kaasava hariduse juht koolis. HEVKO juhib kooli tugispetsialistide tööd, paneb paika nende tunniplaani, suhtleb vanematega, aitab täita õpilaste arengukaarte. Ta vastutab dokumentatsiooni eest ning tema allkirjaga lähevad välja kõik õpilaste arengukaardid ja muud dokumendid. HEVKO suhtleb Rajaleidjaga, lastekaitsega, välispartneritega, täidab EHIS-t ja koolitab õpetajaid. Kuna praegusel ajal peab kõigil õpetajatel olema eripedagoogiline pädevus, on HEVKO ülesanne ka kohustus korraldada oma koolis õpetajatele koolitusi erivajadusega laste märkamise ja toetamise teemal, samuti aidata neil individuaalset õppekava koostada.
Mis on kaasava hariduse korraldamisel kõige keerulisem?
Kõige keerulisem on vanematega suhtlemine. Kuigi kaasavat haridust rakendatakse Eestis juba pikka aega, ei ole paljud vanemad veel valmis tunnistama ega omaks võtma, et tema laps vajab tuge ja teistsugust lähenemist. Keeruline ja aeganõudev on veenda vanemat selles, et väikeklass on tema lapsele parim lahendus ning eripedagoogi ja logopeedi tunnid, mida kool koolipäeva jooksul tasuta pakkuda saab, on kõik lapse huvides. Vanemad arvavad tihti, et see jätab lapsele märgi kogu eluks.
Mitu väikeklassi teie koolis on?
Meil on 1., 4., 6., 7. ja 8. väikeklass – kokku viis komplekti. Kui õpilane saab Rajaleidjalt otsuse väikeklassi suunamiseks, on kool valmis neid looma, aga paraku ei ole õpetajaid. Väikeklassi õpetajal peab olema eripedagoogiline haridus või täiendkoolitustel omandatud vajalik pädevus. Inimesi leida on aga kõigis koolides väga raske, mistõttu paljud erivajadusega lapsed õpivad tavaklassis.
Karta on, et suures klassis jäävad need lapsed natuke tagaplaanile.
Mitte natuke! Suures klassis jääb HEV-õpilane täiesti märkamatuks ja väga tihti lõpeb asi sellega, et ta ei omanda haridust, vaid lihtsalt istub koolis. Kui lapsel on lisaks veel käitumisprobleemid, siis ei õpi tema ega kogu ülejäänud klass. Õpetaja kogu energia läheb selle ühe õpilase peale ning hiljem räägib väsinud ja läbipõlenud õpetaja kõigile, et need lapsed on talumatud, koolis ei ole võimalik tööd teha, keegi ei toeta jne. Kaasamine ei tähenda üksnes linnukest tabelis, et laps õpib tavaklassis, vaid selle taga peab olema sisuline töö.
Kuidas teiste laste vanemad sellisesse olukorda suhtuvad?
See on väga suur probleem. Kui klassis on 27 last ja seal käib kasvõi üks keerulise erivajadusega laps, kes lööb, hammustab ja loobib asju, ei saa terve klass normaalselt töötada. Kui lapse käitumise eripära teisi segab või erineb ta teistest lastest nii oluliselt, et õpetaja ei saa tema pärast ainega edasi minna, muudab see olukorra nii lapse, kogu ülejäänud klassi kui ka õpetaja jaoks väga raskeks.
Lisaks ei ole teiste laste vanemad olukorraga rahul ja kirjutavad direktorile kaebusi. See on kaasava hariduse teine suur väljakutse: kuidas teha nii, et kõik lapsed klassis tunneksid end turvaliselt ja hästi. Vanemad, kelle laps käib väikeklassis, on õnnelikud, sest väikeklassis läheb neil lastel hästi. Mina ise õpetan sel aastal esimest väikeklassi, kus on kaheksa õpilast, kes saavad väga hästi hakkama. Mul jagub nende jaoks aega ja tähelepanu ning tunnis ei jää keegi märkamatuks. Märkan kohe, kui õpilane kaasa ei tööta, ja saan teda suunata.
Kas teie koolis on kõik tugispetsialistid olemas?
On küll, aga meie suures koolis jääb neist väheks. Praegu näeb seadus ette, et koolis peab olema eripedagoog, logopeed, sotsiaalpedagoog ja psühholoog. Seda ei ole öeldud, kui suure õpilaste arvu kohta. Meil on vaja topeltkomplekti spetsialiste.
Kuidas tuli mõte luua HEVKO-de ühendus?
Igas Eesti piirkonnas tehakse seda tööd praegu isemoodi ja igaüks tegutseb omaette. HEV-koordineerijatel ei ole ühist tööplatvormi ega võimalust kokku saada ja omavahel asju arutada. Sealt tekkiski mõte, et sarnaselt teiste tugispetsialistidega võiks ka meil olla oma ühendus, kust saaks vajadusel nõu ja abi küsida ning omavahel kogemusi vahetada. Arvan, et sellest on kasu kõigil, sest kindlasti ei ole Eestis ühtki sellist kooli, kus poleks HEV-õpilasi. Ka andekad lapsed on ju erivajadusega, nemadki vajavad palju tähelepanu ja tuge. Arvan, et HEV-koordineerijate ühendusest saab kõige suurem erialaliit.