Ime on alati võimalik

Tean, et see kõlab nahkselt, aga kõik õpetajad on ühtlasi loomingulised töötajad. Sest nii õpetamine kui ka õppimine on looming. Asjata pole lisandunud religioosses ilmas Loojale ühtlasi õpetaja tiitel. Aga sealt, uskumuste ja imede ilmast, oleme ajalooliselt kõik tulnud, loodud ja õpetatud. Läbi õpetamise kasvatakse isiksuseks, nagu õblukesest taimest saab ükskord puu või põõsas. 

See asjaolu tähendab ühtlasi, et õpetamise ja õppimise kaassisuks teadmiste levitamise ja oskuste kujundamise kõrval on kasvatus. Nii igihalja ja kulununa, kui see tõdemus ka kuuldub, olen ikka ja jälle pidanud kogema kasvatuse teisejärgulisust õpetamises. 

Moesõnaks on saanud „pädevus“. Ent ühes või teises asjas pädev, teadmiste ja oskustega varustatud inimene võib olla hoolimatu teiste inimeste ja ühiskonna suhtes, egoist või koguni psühho- või sotsiopaat. Kuigi kõigis õppeainetes on oma kasvatuslik moment, siis ometi humanitaarainete õpetamises (kirjanduses, ajaloos, kodanikuõpetuses) on kasvatus esiplaanil, sest näiteks iga kirjandusteose analüüs sisaldab endas väärtushoiakulist lähenemist, tegelikkusega seoste otsimist ja leidmist ning teose ümber tähendusvõrgustiku loomist. 

Koolid kui kogukonnad

Aga pole minu asi siinkohal kurta ja moraali lugeda. Mind veetleb mõte näha kõigis koolides loomingulisi keskusi. Muidugi on loomingulisus oodatav perekondlikultki, ent sinna sisse me eriti ei näe. Koolid on aga avalikud asutused. Enamgi veel, nad on kogukonnad, mis ühendavad õpilasi, õpetajaid, lapsi-noorukeid ning nende vanemaid ja vanavanemaid. Jah, ka vanavanemaid. Mu hea sõber ja õpetaja Ülo Vooglaid ütles mulle paari aasta eest, kui mu tütrepoeg Henri kooliteed alustas, et nüüd tuleb mul ka poisi ema-isa kõrval alustada uuesti kooliteed. Ja nõnda olemegi koos abikaasaga seda käinud, ehkki mul endal juba mitu aastakümmet õppejõutööd seljataga lektori, dotsendi ja professorina Tartu ja Tallinna ülikoolis. 

Kooliprogramm on tihe, edasiliikumine ainetes kiire. Näen seda Stuudiumi platvormi jälgides. Ent matemaatika tehteid koos lapselapsega nuputades (näited töövihikutes on teravmeelsed ja loomingulised, pean tunnistama) – järeltööna on tulnud seda ette –, või siis lugemispäevikut pidades olen tundnud, võiksin öelda, teatavat imelist osadustunnet. Sedasama tunnet, kui möödanikus sai astutud auditooriumi ette, loengu konspekt kõrval. Aga ühtäkki, loengu harjal, olin konspektist vaba, lendu tõusnud koos auditooriumis istuvate tudengitega, nende säravsilmselt esitatud küsimuste ja kommentaaride tuules jõudnud mingile uuele olulisele, ehkki loengu teema suhtes kõrvalmõttele või -seosele. Kribisin siis sealsamas konspektile selle mõttehõljumi märksõna, millest hiljem, juba kodus kirjutuslaual seda laiendades sündis essee või käsil oleva uurimuse terviklik mõttekäik. 

Mäletan, et väga paljud Juri Lotmani (1922–1993) semiootika postulaadid leidsid esmaväljenduse just loengute käigus. Kui see pole inspiratsioon, loominguline õhin, siis mis see on? 

Sõna loob tõelust

Aga nii ei pruugi juhtuda üksnes auditooriumis või klassiruumis. Seda inspiratsiooni, avastamise ja leidmise imet võib kogeda ka koduülesandeid täites. Faktid, teadmised on tänapäeval arvutihiire klõpsu kaugusel. Seoste loomine ja mõistmine nende vahel teebki õppimisest ja õpetamisest loomingu.

Pealtnäha kõige igavamgi tekst võib peita endas imelist avastust. Pole kahtlust, et sõnaraamatud üksiti võttes on üksnes abivahendid tõlkimisel või tähenduste leidmisel-täpsustamisel. Aga mäletan sedagi eredat hetke, kui sirvides 1973. aastal kingituseks saadud halli kalingurisse köidetud Wiedemanni sõnaraamatu faksiimile trükki, kuldsed initsiaalid kaanel ja kuldne nimi seljal – raamat ise oli tol rahvusliku surutise ajal täielik defitsiit, ehkki trükiarv seitse tuhat eksemplari –, avastasin sõnaartiklite taga põneva maailma rahvasuust üles kirjutatud ütlemistest. 

Keeleteadlane Ferdinand Johann Wiedemann (1805–1887), kelle nime kannab praegu üks Eesti riigi aastaauhindu, tegi 1860. aastatel palju keeleuurimisreise Eesti eri paigus, mille tulemuseks oligi 1869. aastal ilmunud „Eesti-saksa sõnaraamat“, järgnevatel aastakümnetel kõige rikkalikum eesti keele varamu. Ja et teos ilmus Johann Voldemar Jannseni (1819–1890) ja Lydia Koidula (1843–1886) eestvedamisel toimunud esimese üldlaulupeo aegu, siis kuulub ka Wiedemanni sõnaraamat rahvuslike tegude ja ühtlasi eesti kultuuri tüvitekstide hulka. 

Noore inimesena huvitusin muidugi, missugune on frivoolsuste repertuaar ja hulk sõnaraamatus, sest keele lopsakus väljendub enamasti just seda laadi sõnavaras ja väljendites. Heureka! Ühele märksõnale „p…e“ ning selle variantidele (lk 801–802) oli pühendatud tervelt poolteist veergu. Ja millised rahvapärased ütlemised sellega seoses! Mulle valmistas hirmsasti nalja väljend „Mari läks Hantsu p…e ja Hants läks Mari p…e“, mida Wiedemann seletab saksa lugejale nii: „d.h. sie kamen beide zu Schaden durch einander“ ehk eesti keeli iseloomustab see ütlemine ühte luhtaläinud kooselu, milles mõlemad osapooled, Ants ja Mari, kannatasid teineteise all. 

Aga kümneid värvikaid fraseologisme leidub Wiedemanni sõnaraamatus teiste märksõnadegi all. Kirjutan sellest siinkohal, osutamaks, kui tähtsad on sõnaraamatud kirjanduse loomisallikana. Jah, meile tundub, et lugemine pole midagi muud kui tegelikkuse kirjaks saanud kõne jälgimine. Ent niisama tähtis või tähtsamagi veel on teadmine, et sõna loob maailma. Sõna on tõelus ning ta loob tõelust. Seepärast, kui ma räägin õpetamisest ja õppimisest kui loomingust, siis olgu tegemist ükskõik mis eriala või teadmiste valdkonnaga – sõnast ja väljendusoskusest ei pääse.

Mõte kõigist kujutistest või piltidest makro- ja mikromaailmas ulatub meieni üksnes sõnaliste võrdluste („must auk“, „tume energia“ jms) kaudu. See tõdemus toob mind siinse essee lõpupaatose juurde, mis samas kordab ka pealkirja – „ime on alati võimalik“. 

Lumemees kui lapsepõlv

On jõuluaeg ja kui juhtub sulailm, siis ehitavad lapsed lumest linnu ja lumememmesid või -mehi. Täpselt nelikümmend aastat tagasi, 1982. aastal ilmus telerite ekraanile neli aastat varem lastele joonistatud briti kunstniku ja raamatute illustraatori Raymond Briggsi (1934–2022) lasteraamatu „Lumemees“ järgi tehtud animafilm. See sümfooniliseks poeemiks nimetatud teos jutustab poisist, kes oma koduõuele lumest mehe voolib ja temaga seejärel kujutluses Põhjanabale jõuluvana juurde rändab. See on seiklus, nagu seda on terve elu. 

Ränd kulgeb üheainsa laulu, Howard Blake’i kirjutatud „Walking in the Air“ (eesti keelde tõlgituna võiks see kõlada „Ma kõnnin õhust sillal“) taustal. Igal aastal kuulub see animafilm enamiku Euroopa riikide jõuluprogrammi ja kordusest hoolimata vaatame ja kuulame seda ometigi sügava liigutusega. Sest sellel lool on niisama sügav moraal. Kui poiss unest ärkab, on juba saabunud kevad ja lumemees on ära sulanud. Nii lõpeb lapsepõlv, nagu lõpeb ühel päeval ka iga inimese elu. Ent see, mis kestma jääb, on armastus ja ime võimalikkus ise. 

Ühel päeval jõuavad armastus ja usk imesse olematusest tagasi ning leiavad eest uued unistajad ja armastajad. Niisugune ongi taassünd.