Ka kasvatusteaduslikku kirjandust tuleb alati mõtestada

9. dets. 2022 Peep Leppik pedagoog-metoodik (PhD, elukogenud) - Kommenteeri artiklit
Peep Leppik.

Seda armastas rõhutada minu akadeemiline ema Inge Unt (1928–2021). Õieti olid tema sõnad: „Teaduskirjandust tuleb analüüsida.“ Et meie rikas emakeel avab siin mõistet sisulisemalt, siis jään mõtestamise juurde. 

Olles 1981. aastal asunud Inge Undi probleemgrupi liikmena ÜPUI-s viima läbi kaheksa-aastast õpetavat eksperimenti koolis, hakkasin kohe ka tööle kirjandusega – protsesside psühholoogiliste põhjuste selgitamiseks. Toona tähendas see tööd raamatukogudes vastava kirjandusega. Et iga autor (või uurimus) viis järgmiseni, tekkisid seosed (algas mõtestamine) ja kasvas ka huvi.

Rõhutame: 25 aastat järjepidevat tööd teaduskirjandusega viiski teaduse mõtestamiseni õpetamisel. Uurijate rohke tsiteerimine loob vaid mulje.

Vana ja uus teaduses

Teaduslik psühholoogia sündis alles 1879. aastal Leipzigi ülikoolis, kuid 19. sajandi lõpu Hermann Ebbinghausi mälu-uuringud (nn puhas mälu) on usaldusväärsed praeguseni – need ei ole vananenud. Täiendust tõid eriti kognitiivse psühholoogia uuringud 1950.–1980. aastatel (seoses meeltega), mida peaks tundma iga õpetaja. 

Küll on argielus lihtne väita, et vanad õpetajad ei tule „uuega“ kaasa, või mõjuvamalt: „Nõukaaegne vanamees!“ jne. Siingi oleks vaja mõtestamist ja seoseid luua, sest uus pole sageli üldse teaduslik ega kõik nõukaaegne tagurlik. Polnud ju olemas nõukogulikku didaktikat (õpetamisteooriat). Oli 19. sajandist pärit saksa nn herbartlik didaktika. Johann Herbarti põhimõtted on teadusele palju lähemal kui „uudne“ nn MÕK. 

Täiendades aga empiirilist (kogemuslikku) herbartlikku didaktikat kognitiivse psühholoogia uuringutega, olime õpetamisel rakenduslikult tippu jõudmas. Et nüüd omandamispsühholoogiat ei tunta, taandub tund vaid „suhtlemisele“. Ka „uus“ PISA pole teaduspõhine, nagu vana arukuse (intelligentsuse) mõõtmine on! Seda mitte tunnistades (vt ka Juhan Torgi tööd) olemegi teel lollide maale. 

Kuid arengupsühholoogia?

Eriti jõhkralt torkab silma, et selle teaduse oleme viimasel aastakümnel täiesti unustanud. Laps ei ole ju väike täiskasvanu, vaid olend, keda arendatakse. Just enne kooli, aga ka koolis on arendamise küsimus kõige tähtsam ja sellele allub kogu õpetus – didaktika, ainete ja sisuga. Lastega ei tohiks töötada inimene, kes ei tunne Jean Piaget’ uuringuid just lapse kognitiivse arengu kohta – see on vundament – oma töö mõtestamise alus. 

Paraku kuuleb loengutel üha sagedamini, et Piaget on vananenud (!). Kes sellist rumalust küll levitab? Iga lapse arendamine, õpetamine ja kasvatamine sõltub tema vanusest. Koolieelne iga on eriti tähtis tuleviku seisukohalt, sest siis luuakse (seoses mõistetega) isegi inimese mõtlemise alus. Didaktika murdeea eel erineb oluliselt hilisemast. Lapse arengu kriitiliste perioodide tõttu ei saa õigel ajal arendamata jäetut hiljem korvata. Siis on ka logopeedide, „toetajate-nõustajate“ jne tööst vähe kasu.

Mustvalgeid lahendusi pole

Vaadake meie noori ajakirjanikke, kes pressivad intervjueeritavatelt välja – kas jah või ei … Ehkki tõde on enamasti vahepeal. Tuntud on Hans Jürgen Eysencki seisukoht, et lapse arukusest (IQ) on ca 70% sünnipärase algega ja 30% arengu tulemus. Aga Leon Kamin väitis, et laps on palju rohkem arendatav, kui me arvame. Kus on tõde, sest mõlemad on tuntud teadlased? 

Üks kirjastus leppis nendega kokku: pange oma teaduslikud seisukohad ses küsimuses kirja. Pärast vahetati omavahel käsikirjad ning hinnati n-ö vastaspoole põhimõtteid. Mõtestades neid seisukohti, võime öelda – mõlemal on omamoodi õigus, sest Eysenck lähtus igapäevareaalsusest, aga Kamin nägi laste arendamise suuri võimalusi – juhul kui nendega tegeleda. 

Siin võiks õpetajale olla abiks Peeter Kreitzbergi raamat õppekasvatustöö eesmärkide taksonoomiatest (1987). Nagu rõhutas akadeemik Heino Liimets: inimene on integreeritud tervik (Hm! Ei mingit alter ego’t). Lõpetagem rumal vadistamine, et laps on isiksus. Siis pole vaja enam arengupsühholoogiat, didaktikat ega pedagoogikat (praegu ongi nii). Ei, lapsel on vaid isikupära, mis allub ka teaduses tuntud seaduspärasustele. 

Inimene kui loom

Seda tunnistades muutub inimese toimimise mõistmine palju lihtsamaks. Olid ju Edward Thorndike, L. Kamin ja Jo Godefroid, kes inimest psüühilise olendina eriti arusaadavalt selgitavad, algul ise loomapsühholoogid. 

Inimestki iseloomustavad samad instinktid ja tingimatud refleksid nagu teisi imetajaid. Me erineme just semantilise mõtlemise (vaimsus-kultuur) ja kõlbluse poolest. Aga ringi vaadates peaks hakkama silma, et just neis valdkondades käime alla – liigume „päris“ loomariigi poole. Mõtlemisvõime aheneb (IQ langus), eelistame tajumist (nutikad!), kaugeneme kõrgkultuurist, tähtis on jäljendamisinstinkt (näidates TV-s lapsi tundides ja sööklas müts peas, nii ka „kasvatame“). 

Ja ego rõhutamine viib teistega mittearvestamise-jõhkruseni – kaob delikaatsus. Sel n-ö loomalikul alusel toimib kommertsilm, kus on lihtne rõhutada seksuaalsust (mis ei vaja mõistust). Emotsioonide ületähtsustamine muudab meid eputav-võltsiks. 

Inimeseks saamine nõuab aga tööd, pingutust ja sundi – olgu välist (kodu-kool) või sisemist. Tuhandeid-tuhandeid aastaid toimus see looduspäraselt. Nüüd aga, seoses loodusest kaugenemisega, peaksime toimima hoopis mõistuspäraselt. Sellest on juttu ka veebiloengus „Inimese kujunemine arukaks olendiks“, mis lähtub just Endel Tulvingu seisukohtade ja pikaajalise pedagoogilise töö mõtestamisest. 

Kõik uuringud pole teadus

Sõnaga „uuringud“ on meil loodud mulje, et meie elu kulgeb teaduspõhiselt. Tegelikult see nii pole – enamik nn uuringuid omab väärtust vaid statistikas. 

Statistilisi tulemusi tuleb ka mõtestada-analüüsida, nagu ütles Inge Unt. Enamasti on selliste tööde aluseks küsitlused ehk kasvõi (süva)intervjuud. Nii saame küll teada, mida antud valim on ühiskonnas „omaks võtnud“ – meedia ja sotsiaalvõrgustike kaudu inimeste teadvusse jõudnud „uued“ (innovaatilised) põhimõtted-seisukohad. Keegi ei taha ju moest maha jääda! 

Statistiline väärtus neil tulemustel on, kuid tõsiteadusest on need enamasti kaugel. Eriti tähtsad peaks olema just tehtavad järeldused. Olen tänulik oma arukusele, et ma ei lasknud end üle 55 aasta tagasi suunata pedagoogika alal aspirantuuri (toona pealegi Moskvasse!). Arvasin (õnneks õigesti!), et teadustööle selles vallas peab eelnema pikem koolipraktika. Lugedes, milliseid „järeldusi-kokkuvõtteid“ teevad tihti alla 30-aastased kooliuurijad (tiitlist hoolimata), meenub see alati. 

Õpetajatööga seotut saab mõtestada vaid praktikat põhjalikult tundev inimene. Alla kümneaastase õpetajatööta ei tule see kõne allagi. 

Ideoloogiad on mõtlemise ja teaduse surm 

Seoses igasuguse info plahvatusliku levikuga üle 25 aasta tagasi (internet!) said lihtsalt-kontrollimatult hakata levima igasugused pseudoteaduslikud ideoloogiad (teooriad, elukäsitlused, põhimõtted, arvamused jne.). Nende tõele vastavust ei suutnud keegi kontrollida, pealegi levis „originaalne“ seisukoht, et vabas demokraatlikus ühiskonnas otsustabki inimene ise, mis õige, mis vale … 

See kanti üle isegi laste maailma; seda enam, et laps pidi olema täiskasvanuga võrdne ja otsustama ise, millisesse tundi ta läheb ja millisesse mitte. Karjääri- ning rahahimulised noored koolikauged kasvatusteadlased ülikoolides läksid kaasa uudse projektide süsteemiga (raha!) – nii süvenes ilukõne demagoogiaga. Kuna internetiga (uus!) Läänest kiiresti saadav tundus usaldusväärne, mõjuski teaduspõhine kasvatusteadus vana, n-ö nõukaaegsena.

Argielugi on täis ideoloogilisi hinnanguid – Venemaaga seonduv on paha, aga USA-s toimuv OK. Mõtlevale ja targale inimesele see siiski nii lihtne pole. Et tänase Venemaa juhid on jõhkardid ja Ameerika avaliku kooli järele ahvimine hukutab Eesti hariduse, on küll tõsi. 

Lisaks teaduskirjanduse analüüsi vajadusele rõhutas Inge Unt ikka ja jälle vajadust tunda pedagoogika ajalugu. Juba sadakond aastat tagasi oli pedagooge ja kasvatusteadlasi, kes soovitasid ilma hinnete ja tundideta kooli, kodutööde ärajätmist, ainekavade kõrvale heitmist nn töökoolis (iga päev vaid projektide lahendamine) jne. Kõik see jõudis alates USA-st kuni N Liiduni ka kooli, kuid … kukkus läbi. 

Aga 21. sajandil harrastame seda „uuena“, sest meie (me targad juhid!) ei tunne kooli ajalugu. Tundnuks nad kasvõi viimase saja aasta teadusuuringuid psühholoogias, siis poleks me nii lolli olukorda küll sattunud. Vaid oma vigadest õpib ainult rumal inimene, kui sedagi. Väikerahva surm!


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!