Koolidel pole võimalust õpetajaid valida
Kostab hääli, et kooli võiksid minna tööle spetsialistid, kel puudub õpetajakoolitus. Kindlasti on palju tublisid inimesi, kes tulevad sellega suurepäraselt toime, aga spetsialistide mõttes on tegemist siiski eranditega. „Me ei luba ju kirurgiks või lenduriks inimesi, kel on magistrikraad mõnes teises valdkonnas, kes „õpivad töö käigus“ või kirjutavad kutse taotlemiseks „portfoolio“ ning kaitsevad seda komisjoni ees,“ kirjutab õpetaja Kaupo Padar ERR-i arvamusportaalis.
Lugedes haridus- ja teadusministeeriumi kodulehel olevaid õpetajaid käsitlevaid arengukavu ja teisi ridu, pressib pähe mõte, et need saab olla kirjutanud inimene, kes äsja naasis mõnelt motivatsioonikoolituselt ega ole päevagi koolis töötanud. Või on oma õpetajakogemuse juba unustanud.
Sellist üle rinna pateetikat ja hurraaoptimismi on palju, leidub ka prognoose, sedastusi, järeldusi, kuid ma ei leia mitte ühtegi dokumenti, mis käsitleks Eesti kooli tuleviku praktilist poolt. Ehk kuidas õpetatakse tuleviku koolis, kui õpetajate puudus on endeemiline ning nende ettevalmistamine väheneb aasta-aastalt?
Eesti ühiskonnal on vastuseta väga olulised küsimused. Kes ja kuidas vastutab otseselt haritud õpetajate järelkasvu eest? Milline on õpetajakoolituse tulevik? Kes peab arvet kutsega ja kutseta õpetajate hetkeseisu (ja siit ka kooli tuleviku) üle? Kes jagab ja mis alusel jaotatakse õpetajate ettevalmistuseks mõeldud koolitusraha ülikoolidele? Kes otsustab selle üle, mida õpetatakse tulevastele õpetajatele? Kuidas konkreetselt/praktiliselt tõstetakse just praegu õpetajaameti mainet ja mis muudab selle töö senisega võrreldes köitvaks?
Jah, õpetajad on alati olnud vanemad. Aga järgneva 15 aasta jooksul on meie kooli vaja juurde tuhandeid uusi õpetajaid. Magistriharidusega ning õpetajakoolituse läbinuid. Praeguste tavade juures tähendab see hoopis seda, et koolijuhid sõlmivad töölepinguid aasta kaupa „vähemalt keskharidusega inimestega“. Nii puudus näiteks 2020/2021. õppeaastal 57 protsendil alustavatest õpetajatest nõutav kvalifikatsioon.
Huvitav oleks teada, kui suur hulk õpetajaid protsentuaalselt töötab Eesti koolis ilma kvalifikatsioonita. Seda hoolimata õpetajateks kandideerijatele esitatavaist nõudeist.
Samuti on oluline teada, kui palju alustanud õpetajatest vs. kutseta spetsialistidest (oletagem, et ikka magistrikraadiga) lahkub koolist ühe aasta või kahe kuni viie aasta jooksul? Mind väga huvitab, kuidas lahendavad haridusvaldkonnas vastutavad inimesed, kes peaksid nägema suurt pilti, selle, et ca 15 aasta jooksul peaks koolis töötama ca 8300 uut õpetajat.
Miks siis ei saa koolid endiselt õpetajaid valida, kuigi oleme standardit madaldanud?
Faktid osutavad tõsiasjale, et enamiku inimeste jaoks on õpetajaamet mõttetult aja ja energiamahukas, mille eest saadav tasu ei kompenseeri ei sellele pühendatud eluaega ega stressirohket töökeskkonda (klasside suurus, normkoormus jms). Ja seda hoolimata pikast puhkusest.
Veelgi drastilisemaks läheb pilt, kui vaadata olukorda detailsemalt: vaadata õpetatavate ainete sisulise poole muutumist (või mandumist), õpetajate ettevalmistuse sisulist poolt, ülikoolide pedagoogilist kaadrit, õpetajate isiksuslikku külge (empaatiavõime jpm), analüüsida meesõpetajate rolli hariduses jms. Liiatigi on haridus kaldu intellektuaalse arengu suunas, tagaplaanil on aga see, mis teeb elu elamisväärsemaks: emotsionaalne, sotsiaalne, esteetiline ja hingeline arengu toetamine.
Aga mis siis koolijuhataja tegema peab? Normaalset õpetajat ei ole. Aga mõne endise katlakütja ehk ikka leiab. See loeb õhtul paragrahvi läbi ja jutustab järgmine hommik klassi ees ümber. Direktor teeb lastevanemate ees entusiastlikku nägu ja räägib sellest, kuidas kohatäitja olla lubanud mingitele kursustele minna.
Koolis võiks olla erinevad palgaastmed. 1. aste kohatäitja. 2. aste tunniandja 3. aste õpetaja 4. aste meister.
Olen antiikne.Ei häbene tunnistada,et hindan antiikseid Õpetajaid /Jaapani kultuuris) on nad ka hinnatumad..Me oleme saanud elu ja tööalaseid kogemusi kauem kui noored,kes ei suuda vastata ausalt kõigile noorte poolt esitatud küsimustele nii,nagu me teame:”meis rõõmustava armastuse ja tõega”,sest hea on ,kui noor julgeb klassi ees mitte kartes end rumalaks teha,avardada meelsust,mis ühendab klassi:”Mis meelel-see keelel” väljaga….
Noored on ärevuses,sest inimkonnas toimuvad protsessid,mida “pole olnud aegade algusest alates”.Nad on intuitiivsed ja tahavad ausust aineõpetajate käest …Kas aga me suudame,julgeme tahame riskida?Eeskuju aga on parim kasvatuses ja Vaimne Eeskuju on kujunenud harvaks me koolides.Sellepärast mäletan enda arengut,mil meile on pakutud:ideoloogia keskset,ainekesket,laps-keskset ja mina-keskset metoodikat,kuid siiani ei tunnistata Vaim-keskset kasvatust ega eeskuju.Hando Runnel julges sellest öelda nii:”Kiri tuli kirikust,tähed-taevast!”Me uus põlvkond pedagooge ei tea isegi ,millisest vanast keelest on sündinud emakeel,inglise keel või vene keel…Ladina keele,kreeka keele sügavaid õppetunde pole ju Kõrglkoolides jagatud..Sellepärast ,palun ärge riielge sõnumitoojat ,kes julgeb lugejalt küsida täna:”Aitähh,aitüma”-mida tähendasid need kaunid sõnad veel 100 aastat tagasi? Või Vockrecenje ja Cpacibo(g) vene keeles?Miks meie ajal oli sügav praktika kolmel tasandil:maakoolis,linnakoolis ja mina tegin veel lisaks praktika ka Puiatu eriinternaatkoolis,et mõista ise:Kas ma sobin Õpetajaks või ma ei suuda haarata õpilasi huvitava, elu põhiväärtusi kajastava tunni sisuga…Juba eelmisel sajandil läks kooli vähemus tööle,sest sisseastumisel ei valmistatud üliõpilasi ette,et Õpetaja elukutse eeldab ..Pühitsust nagu kõik tõsised Inimelu puudutavad elukutsed,sellepärast palun,päästkem me Tulevik,hoolides kaadri eest sügavalt ja Vaimselt!
“Kala hakkab peast mädanema” on selline ilus ütlus. On hea lugeda Kaupo Padari küsimuseasetust, eriti selles osas, mis puudutab ministeeriumi. Haridusministeeriumis tohiks valdavalt töötada inimene, kes on viimase 5- aasta jooksul olnud koolitöös (õpetajana, mitte katlakütjana või paberite kallal). Puhul, kui ministeeriumisse tööle kandideerija ei ole koolis töötanud, peaks ta end “täiendama” nt osakoormusega koolis töötades (2-3 aasta vältel).