Koolivägivald võrsub pere- ja lähisuhtevägivallast
Koolivägivald läheb üha hullemaks, mida rohkem meie ühiskond ning pereelu kihistub ja kapseldub.
Esmalt tuleb lahti rääkida mõisted „koolivägivald“ ja „koolikius“. Koolivägivald on laiem mõiste, mis sisaldab füüsilist ning vaimset ehk verbaalset vägivalda. Koolikius on psüühiliselt isegi mitu korda hullem, peidetum ja raskemini avastatav kui füüsiline vägivald. Siia alla kuulub ka küberkius.
Ma ei ole seni aru saanud, miks eelistatakse artiklites kirjutada koolikiusust, selle asemel et rääkida koolivägivallast. Teisalt ei pruugigi silmaga nähtav poiste või ka tüdrukute omavaheline füüsiline kaklus olla vägivald, vaid sõprade omavaheline madin, millele järgneb leppimine ja sõpruse tugevnemine – oma küla koerad kaklevad ja lepivad …
Tõelise koolivägivalla – nii füüsilise kui vaimse (koolikiusu) – juured peituvad peremudelis. Kodutunde ja kodu psüühilise olemuse alahindamine on meie east ning soost olenemata üks peamisi üleväsimuse ehk frustratsiooni põhjustajaid. Tõeline kodu tagab hingelise kaitstuse, mõistmise ja eluterve pingete maanduse ning on turvaliseks kasvulavaks uue põlvkonna mehepoegadele.
Lapsest inimese, tulevase ilmakodaniku, ema ja isa kasvatamine-arendamine ei alga mitte tema sünnitamise ega ka eostamisega, vaid ühise kodu loomisega, millest hoomab alateadlikku ootust. Isegi noor kurepaar harjutab mitu aastat ühise pesa ehitamist ja alles siis munetakse munad ja kasvatatakse üles esimesed pojad.
Perevägivald
Kõige suurem karistus lapsele on tema märkamata jätmine ehk tõrjutus, mida võib esineda võrdselt nii asotsiaalse taustaga kui ka asises peres. Ühes tehakse lapsi sissetulekuallikana ja teises päranduslapsena, kellele kogu krempel kaela suruda ja tema elutee kavandada. Esimest peremudelit iseloomustab sageli perevägivald ja teist lähisuhtevägivald.
Meie materiaalses elulaadis kulub kogu energia kasvufaktorite rafineerimiseks: kallim riie, peenem toit, uhkem maja ja kiirem auto. Nii kipub kodu arendav väärtus kahanema. Paraku muretsetakse sellise elulaadi juures ka lapsi üha vähem – tundub, et selleks pole piisavalt aega või pole raha mattev kuldpuur seest veel küllalt suur ning väliselt piisavalt särav. Kuid üsna sageli on selle sära taha peidetud lähisuhtevägivald, mis jääb sageli märkamatuks nii naabritele kui ka peretuttavatele, rääkimata töökaaslastest.
Mõni nädal tagasi osalesin koolitusel, mille teema oligi lähisuhtevägivald. Seal selgus tõsiasi, et Eesti on Euroopa Liidu riikide seas lähisuhtevägivalla juhtumite poolest esimesel kohal.
Perevägivalda iseloomustab eelkõige vanemate omavaheline füüsiline vägivald ja ka laste kehaline karistamine. Sageli toimub see vanemate alkoholi- või narkojoobes olles, harvem kaines olekus. Paljud maailmas tehtud teadusuuringud tõestavad, et perevägivalda talunud laps võib ise hiljem muutuda vägivaldseks või hirmutatud-alandatud isiksuseks, kelle kallal teised vägivallatsevad.
Asotsiaalses peres kasvanud last iseloomustab sageli ka nn vaesuse lõhn, millest ta on läbi imbunud. Eriti kiiresti omandavad selle erilise aroomi juuksed. Vaesuse lõhn on õhutamata toa, sigaretisuitsu, pesematuse, kasimatuse, välja viimata prügi jne segu. Sellisest lapsest saab lasteaias ja koolis sageli tõrjutu või alandatu.
Teisalt on naabrite ja lapsega tihedalt kokku puutuvatel inimestel perevägivalda sageli kerge märgata. Palju aitab seda vähendada sotsiaalabi ja lastekaitse. Vägivaldne keskkond paneb lapse vägivaldselt käituma. Kui laps näeb päevast päeva vägivalda, võib juhtuda, et ta hakkab seda kasutama kui normaalset enesekaitsemehhanismi. Näiteks, kui teda koolis narritakse, võib ta kasutada enda kaitseks vägivalda. Selline laps ei saa aru rahulikust ja kommunikatiivsest konflikti lahendusest.
Lapsed, kes sellises peres kasvavad, võivad kokku puutuda vaimsete probleemidega. Kuna pidev vägivald mõjutab last ja tema stressitaset, võib see viia unehäirete ja muude vaimsete probleemideni. Kuna keskkond on ärev ja toksiline, võivad neid tabada ärevushäired ja paanikahood. Neil on tähelepanu ja läheduse puudus. Sellised lapsed ei saa piisavalt armastust ja lähedust, mida võivad kompenseerida pahandustesse sattumise ja ekstreemse käitumisega. Laps vajab oma vanemate tuge ja tähelepanu ning kui ta seda ei saa, siis võib see tekitada frustratsiooni ja agressiivset käitumist.
Lähisuhtevägivald
Hulga tõsisem probleem on lähisuhtevägivald. Kuna paljud eestlased elavad nn omas mullis, siis jääb selline vägivald naabritele ja teistele lapsega otseselt kokku puutuvatele inimestele märkamata, seda enam, et sel puhul õpib laps sageli väga hästi ja käitub ülikorralikult. Lähisuhtevägivallas olevat pere iseloomustab ema kodune olek (koduperenaise roll). Isa määrab kõik peres toimuva ainuisikuliselt. Naise pangaarvele on võetud kõik suuremad laenud, suurendades nii veelgi naise sõltuvust ja vähendamaks lahkumineku ohtu. Mees võib olla füüsiliselt vägivaldne, ja seda eelkõige naise suhtes. Väljaspool kodu käiakse alati koos, võltsnaeratus näol. On oma maja, mitu autot ja kõik muu eluks vajalik. Lapsi on üks, harvem kaks.
Aktiivselt osaletakse lastevanemate koosolekutel, ja ikka koos või siis on kohal isa, aga iialgi ei tule ema üksinda. Sellistes peredes kus on tekkinud sõltuvus tähelepanu järele, puudub lapsel emotsionaalne kontakt vanematega ja turvatunne. Ta ei julge oma tundeid väljendada ega taju, et teda armastatakse sellisena, nagu ta on. Last tunnustatakse siis, kui ta vastab vanemate (peamiselt isa) ootustele. Ta õpib, et ebaõnnestumised ja halvad tunded on häbiväärsed ja neid tuleb varjata. Lapsel kujuneb madal enesehinnang ja ta tunneb end sõltuvana vanemate (peamiselt isa) tujudest.
Laps loob enda jaoks maailma, mille nõudeid on võimatu täita – maailma mille jaoks ta ei ole küllalt hea. Ja et oma enesetunnet parandada, püüavad nad oma peas olukorda muuta, projitseerides kõik oma vead teistele. Et end heana tajuda, tuleb kogu aeg teisi halvustada. Lõpptulemus on nagu kuuma kartuli käest kätte andmine: laps püüab oma probleemidest ja nõrkustest lahti saada neid teistele üle kandes. Kindlasti on lapse konformsuse suurenemise üks peamisi põhjusi liiga range kasvatus või teadmine, et last tulebki pidevalt aidata, toetada, tema tegevusse sekkuda, suunata jne.
Liiga range kasvatusmeetodi puhul ei julge lapsed targu oma murede või küsimustega vanema poole pöörduda ning vanemad ei tea, mis on lapse tegelikud mured, soovid, vajadused, huvid ja võimed. Vanemad kasvatavad last reeglite järgi, et tahtmine on taevariik. Autokraatne vanem rõhutab sageli ka lapsele, et niikaua kui lapse jalad on tema söögilaua all, peab tema tahtmisi täitma.
Teismeeas hakkavad sellised noorukid sageli elama kodus ühte ja tänaval teist elu ning vanemad ei teagi, millega nad hõivatud on.
Kui lapse ja vanema suhteid kujutada teljena, on lapse jaoks koormavalt lähedased suhted telje ühes otsas. Teises otsas on jahedad ja autoritaarsed suhted, kus on palju võimu kasutamist ja lähedust pole üldse. Keskele jääb piirkond, kus lapse ja vanema suhted on segu sõprusest ja autoriteedist.
Siin ei rääkinud ma veel vanemate lahkuminekust, mis vajutab laste käitumisele oma pitseri ja milles oleme samuti arenenud riikide seas esikohal. Kahjuks ei oska me korralikult koos elada ja veelgi vähem inimlikult lahku minna, ning kannataja on ikka laps kui nõrgem pool.
Austatud NÕUSTAJA!
Olete läinud liigselt nö hetke MOEGA kaasa – kõiges on süüdi just pere- ja lähisuhtevägivald … Aga kust NEED MEIE ELLU on tulnud? Üle 70 aasta tagasi polnud meie suures külas ühtki abielulahutust ega perevägivalda (vaid üks peremees olevat vehkinud rusikatega – sedagi purjus peaga!).
Eelkõige on meie ALLAKÄIGU taga loobumine sadade miljonite aastate vanusest (juba loomariigist pärit) looduspärasest suhtlemisest täiskasvanute ja laste vahel, mida ca 2500 aastat nimetatakse PEDAGOOGIKAKS… Selle üheks osaks oli (enne murdeiga) VAJADUSE korral ka laste karistamine – et kujundada nn tingitud reflekse – laps peab saama selgeks, et maailmas on ka KEELATUD ASJU… Nüüd peame end LOODUSEST TARGEMAKS!
Aga Teie arutelu nö sotsiaalsete perede kohta on kooskõlas ka minu uurimusega üle 25 aasta tagasi – vanemas astmes …
P.S.
Aga muidugi – oleme pea unustamas, kuis meil rõhutatakse lapse EGO – tema lõputu (arutu!) kiitmine, tema upitamine (toetamine!) TIPPU ja nö pildile.. Vahel on neid (tavalisi) lapsi isegi piinlik vaadata (näit. TV-s). Aga nii kujundame ka EBAVÕRDSUST – mitte vaimsel tasandil vaid ainult VÄLISELT …