Koostöö võti on tark, hooliv ja teistest lugupidav inimene 

Kokkuvõte taskuhäälingu „Õpime koos“ saatesarja „Tartu hariduse hääl“ avasaatest „Koolide koostööst ja klassijuhataja aastast“ (ilmus 29. novembril).

Seitsmeosaline saatesari „Tartu hariduse hääl“ valmib koostöös Tartu linnavalitsuse haridusosakonnaga. Kord kuus arutlevad Tartu koolide juhid teemade üle, milles Tartu linna koolide kvaliteedikokkuleppes kokku lepitud on.

Esimeses osas vestlevad Tartu Tamme Gümnaasiumi direktor Ain Tõnisson, Tartu Forseliuse Kooli direktor Jüri Sasi ja Hariduse Edendamise SA tegevjuht Urmo Uiboleht. Esindatud on seega erakool, riigikool ja munitsipaalkool. Nagu ikka Tartus kombeks – kõik ühe laua taga Tartu noorte jaoks ühist asja ajamas.

Sihilikult ei ole ma siin kokkuvõttes välja toonud tsitaate või viidanud iga lause juures, kes täpselt, mida ütles. Kui sind, hea lugeja, huvitab, mida konkreetselt Ain, Jüri või Urmo ütles, siis tuleb saade ära kuulata. Head mõtted mitme mehe peast kokku koondatuna on aga siin tekstis olemas. Mida võtta kaasa ja mida jätta maha, on lugeja valik ja vastutus.

***

Tartu koolijuhtide koostöö – müüt või tegelikkus?

Siit ja sealt kuuleb ikka Tartu koolijuhtide koostööst. See on natukene nagu „enne ei usu, kui ise näen“ ‒ küsitakse, kas tegemist on müüdi või tegelikkusega.

Tartu on selline linn, kus koolijuhtidel on piisavalt nupukust, et teada, kuidas vastastikku kasulik olla. Kõige olulisem on vastastikune lugupidamine. Ei ole keegi kuskil parem või elitaarsem. Kooli ja koolijuhina on hea olla selles ringis. Tartu näeb, et ka erakool on väga sobilik pusletükk, mis aitab pilti terviklikumaks muuta ja lisab mitmekesisuse aspekti. Meil on Tartus mitmeid erakoole: Tartu Erakool, Tartu Kristlik Põhikool, Tartu Rahvusvaheline Kool, Tartu Katoliku Hariduskeskus, Tartu Luterlik Peetri Kool, Tartu Waldorfgümnaasium. Kõigil neil on oluline nišš. Tartu on tark linn koos targa inimesega. Tark inimene tahab ja oskab koostööd teha ning tahab areneda. Ka üksteisest hoolimine, lugupidamine ja üksteisega arvestamine on koostöö. Urmo Uiboleht ütleb saates, et temal tekkis Tartusse saabudes tunne, et võib käed rusikast lahti lasta ja embuseks avada.

Tartu üks omapära on, et pundis on alati olnud ka õppejuhid. See on meie silmis ainuvõimalik koostöö viis. Õppejuht suhtleb vahetult õpetajate ja õpilastega, temata ei oleks kool selline, nagu me tahame, et ta on. Õppejuht on tihtipeale olulisem kui direktor. Õppejuht on rohkem kooli sees ja direktor koolist väljapoole tegutseja. Edukaks toimimiseks on nende kahe sümbioos oluline. Juhtimises ja organisatsioonis ei saa olla üksi. Nii ongi algusest peale koosviibimistel osalenud õppejuhid koos koolijuhtidega. Just seepärast tasub meeles pidada, et kui loed koolijuhtide kohta, peame nende all silmas direktori-õppejuhi tandemit.

Pärast koolivõrgu ümbertegemist, kui jäid valdavalt põhikoolid ja gümnaasiumid eraldi, kadus ka konkurents. Enam ei ole vaja omavahel võistelda ‒ kõik teevad head tööd enda piirkonna lastega. Gümnaasiumidel on konkurents muidugi selles mõttes olemas, et õpilased valivad, millisesse minna. Aga sellega on nii, et kui teed ise head tööd, siis see kannab sind ‒ survet või vajadust teiste alt vaipa ära tõmmata ei ole. Lisaks on oluline tagada koolis õpetajate omavaheline koostöö ja tahe õpetada. Kui seda pole, on kliima halb ja lapsevanem ei pane oma last sinna kooli. Koolide koostöö on eluliselt tähtis, et iga kool oleks tugev, et vanemad tahaksid oma lapse piirkonnakooli panna.

Koostöö tegemiseks ei ole enamasti vaja raha, kõige rohkem on vaja tahtmist. Mõnikord on hoopis nii, et mida vähem raha on, seda rohkem on põhjust koostööd teha. Hakatakse mõtlema, kuidas teistega jagada, mitte endale hoida. Tuleb teha teadlikke samme ja otsuseid, et piirkonnas ei tekiks konkurentsi. Kujutage ette omavalitsust, kus on kaks kooli. Ühele füüsikaõpetajale saaks kahe kooli peale täiskoha. Aga kuna koolid ei pane oma tunniplaane klappima, siis ei saa teda mõlemas rakendada. Kui koolipidaja siin ei sekku ja lahendust ei tule, siis varsti pole selles piirkonnas ka seda ühte õpetajat.

Juhtide koostööd saab tugevdada võimalusi luues. See on ühise mõtteviisi loomine. Tartus on hoiak, et meil on ühtne koolivõrk. Nii riigi- kui erakoolid on Tartu laste teenistuses ja seepärast on oluline, et kõik oleks ühes paadis. Aegu ja kohti koolijuhtide koostööks ja arenguks on Tartu linnas küll ja veel: regulaarsed koosolekud ning sügis- ja kevadseminarid. Ka koolijuhtide õpiringid, mis on vabatahtlikud ja mille teemapüstitused on aktuaalsed. Enamasti on huvilisi isegi  rohkem, kui ühe õpiringi jaoks mõistlik on. Kõik koostöökohtumised on alati teemakesksed – on kindel probleem või küsimus, mida hakatakse ühiselt lahendama. Ei saa öelda, et erimeelsusi pole, aga koos rääkimine ja mõtlemine tasandab erinevusi ja suurendab ühtekuuluvustunnet. Kui mõni piirkond neid koostöövorme veel ei kasuta, siis tasub need esimesel võimalusel kasutusse võtta. Ka need on tasuta.

Kui nüüd jäi mulje, et kõik ongi ilus ning mitukümmend koolijuhti on alati üksmeelel, siis seda muljet me jätta ei taha. Neil kohtumistel on vaidlusi, mis vaieldakse lõpuni. Need on vaidlused, kus koolijuhtide sõnul on lust olla. Neist erimeelsustest tekibki ühtsus ja kui vaidlus lõpeb kokkuleppega, peetakse sellest kinni. Siit edasi enam omaloomingut ei tehta. Jah, meie koolijuhte ühendab see, et hariduse olemusest ja põhimõtetest saadakse üsna sarnaselt aru. Koolijuhtimises ei ole Tartus üksikuid staare ‒ oleme koos tugevad mitmel tasandil, nii koolis kui linnas. Koostöö on viinud selleni, et kui läheb nõu vaja, siis võtad telefoni ja helistad kolleegile. Suhtlemisviis on koostöine ja nii ei võta arutelu liiga palju aega. Sageli on ikka nii ka, et vaatad kolleegile otsa ja mõtled, et vaat seda teeb ta küll hästi. Sa tead, et siin on sul endal arenguruumi. Sellise suhtumise pealt on hea edasi minna. Ei ole kõrgliigat, esiliigat ja mudaliigat. On ühisliiga.

Siinkohal tooks välja Harno tagasisideküsitlused, mida ei tohiks lihtsalt üle vaadata ja end Eesti keskmisega võrrelda. Tasub võrrelda end konkreetse kooliga. Suhelda omavahel, saamaks teada, mida nemad ühes või teises punktis teistmoodi teevad. Mida rohkem niimoodi omavahel jagame, seda rohkem me kõik võidame.

Koolijuhid ütlevad, et kui kunagi andsid õppejuhid ja direktorid tunde ka, siis kannatas nii õppetöö kui juhtimise kvaliteet. Praegu seda õnneks ei ole. Kui praegu millestki puudust tuntakse, siis ajast, et pidada koolisiseseid arutelusid kolleegidega.

Head kogemused ja edulood

• Tartus ei ole ükski kool kitsi. Kui koolis on midagi head, räägitakse sellest ega olda kade, kui teised võtavad selle üle. Näiteks praegu on aktuaalne teema koolipäeva algus. Oli aeg, kus koolid alustasid kell 7.45. Praegu püüdleme koos selle poole, et tunnid algaksid pigem üheksa paiku. Samuti õppekorraldus: pikad tunnid, õuevahetunnid. Jagame, õpime koos, kohandame ja võtame üle. Ka õppetundidest räägime – ütlemegi, et jah, tegime, põrusime, ärge teie nii tehke.
• Ain Tõnisson soovitab Tartu Tamme Gümnaasiumi näitel korra aastas teha hoolekogu koosolek niimoodi, et kohal on ka kolleegid ja õpilasesindus. Nii tekib ühine nägemus asjadest ja on hea koos edasi minna.
• Tartus väärtustatakse koostööd eelneva ja järgneva õppeasutusega. Mõistetakse üksteist ja ollakse üksteisest huvitunud. Põhikoolid kaasavad lasteaedu, gümnaasiumid põhikooliõpilasi, Tartu Rakendusliku Kolledži ja gümnaasiumide koostöö on tihe. Järgmisest asutusest tuleb tagasiside eelmisele: kuidas lapsel läheb ja millised on ettepanekud muuta midagi eelneva asutuse õppetöös.

Kool vs. lapsevanemad

Selge on see, et lapsevanemata ei saa midagi. Kui lapsevanem kaasa ei tule, siis võid kooli üldse kinni panna. Ja praegu tunneb lapsevanem siirast huvi koolis toimuva vastu.

Tahame, et lapsevanem teaks ‒ koole, juhte ja õpetajaid tuleb usaldada. Hea on, kui kõik asjaosalised saavad aru, et kõige olulisem on üksteise toetamine ja mõistmine, mitte hukkamõist ja tagakirumine. Koolides on tööl väga head eksperdid. Nad on laste teenistuses, et luua parim keskkond, mis praegu võimalik on. Et vanem saaks usaldada, peab kool olema avatud. Hea kommunikatsioon on kõige alus. Vanem peab olema teadlik kõige olulisemast, mis koolis toimub, veel enne, kui ta küsida jõuab. Info õigeaegne jagamine hoiab ära hilisemad pretensioonid ja vaidlused. Eriti näitasid seda aastad COVID-iga. Infosulg ei meeldi kellelegi.

Gümnaasiumiastmes on koostöö koduga mõnevõrra keerulisem küsimus. Muidugi tahaks koostööd teha ja tihedamini suhelda, aga teisalt üritame kasvatada noort ennastjuhtivaks ja vastutustundlikuks. 

Muutuste juhtimine koolis

Mõnikord on nii, et kollektiivis ei panda küll eraldi eesmärgina kirja, et tahame üht rutiinset kooliaastat, aga pärast keerulisi aegu on ellujäämiseks vaja rahu, nii et ühine kokkulepe võiks see aeg-ajalt olla küll. Koolijuhi ülesanne on kaaluda, kui suur ja missugune on järgmine muutus. Seda tuleb teha koos kolleegidega hästi ausas võtmes. See on vajalik, et inimesed üldse kaasa tuleks.

Koolijuhtidest luuakse tihti pilt kui eestvedajatest ja eeskujuks olijatest, aga toome siia kõrvale mõttemustrite mudija kuvandi. Juht peab suutma oma organisatsiooni mudida nii, et mõtteviis muutuks. Mida väiksem ja homogeensem rühm, seda lihtsam on muutusi ellu viia. Kaasatud ja jagatud juhtimine on vajalik, et ka suurema kollektiiviga saaks muutusi ellu viia. Jaga vastutust tiimijuhtide või mentoritega. Ainult nii jõuad suures kollektiivis kõikideni.

Iga uus asi tekitab kahtlusi. Tuleb anda oma inimestele aega arutada, kas ja miks see on hea mõte. Mõelda, kuidas teha, mitte kas saab teha – ka see on mõtteviisi küsimus. Tuleb ära kuulata, mida arvavad õpetajad ühest või teisest asjast. Ja kui nende argumendid on veenvad, siis võttagi oma ettepanek tagasi. Ega koolijuhil ole alati kõige paremad ideed ‒ ka selle tunnistamine on oluline oskus. 

Kui üldiselt peaksime koolis toimetama selliselt, et õpilane võib teha vigu, siis oluline on ka see, et õpetaja võiks teha vigu, Ja muidugi võib ka koolijuht teha vigu – aga neid viimaseid ei tasu palju teha, sest need võivad teistele kalliks maksma minna. Aga üldiselt võiksime elada mõttega, et vigade tegemine on okei. See annab arengule palju juurde.

Kuidas töökeskkond tasuta atraktiivseks muuta?

• Ole lihtsalt inimene!
• Aeg-ajalt vajavad õpetajad kaitsmist. Juhtkond peab olema õpetaja selja taga keerulises olukorras.
• Õpetaja peab tundma end hästi. Peab tundma positiivset ebamugavust, mis paneb arenema. Õpetaja jaoks on vaja seda tunnet, et ta tööl on tähendus ja perspektiiv.
• Juhi suur väljakutse on õpetaja töö mõtestamine. Oleme kergekäeliselt allunud ühiskondlikule survele rollide ja kohustuste osas. Oleme täitnud õpetajate tassi, mis ajab juba üle. Peaksime seljad kokku lööma ja korraks algatama arutelu: mille saame sellest tassist välja loksutada, et sinna midagi juurde mahuks?
• Õpetaja autonoomia. Arukas inimene ei taha, et talle kirjutataks ette, mida ja kuidas ta tegema peab. „Anna tuld, toimeta!“ ‒ see annab tunde, et õpetaja ei tee tükitööd, vaid tema tööl on tähendus, ta on looja.
• Õpetaja hindab usaldust. Ta on tippspetsialist. Arste me ju ei õpeta, mida või kust lõigata, miks me siis õpetajatele tahame öelda, kuidas nad oma tööd tegema peavad?
• Inimesi on erinevaid – on öökulle ja lõokesi. Õpetajale peab andma vabaduse valida, kas ta tahab minna varem koju ja töötada hiljem veel kodus või olla pikemalt koolis. Ei ole vaja istuda kellast kellani koolimajas. Oluline on, et töö oleks hästi tehtud.
• Hea sõna toetab alati. See tekitab tunde, et sind on märgatud.
• On vaja luua tingimused normaalseks tööks. Vaba lauanurga pärast, kus väljaspool tunde tööd teha, õpetaja muretsema ei peaks. Seda päris ilma rahata muidugi ei saa.

Siia lõppu jagas Ain lugu psühholoogist, kes kord ütles: „Need õpetajad, kes peavad vaheajal tööd tegema, käivad siin minu juures.“ Igaüks saab teha sellest omad järeldused!

***

Vahepalaks mängisid koolijuhid haridusteemalist sõnaseletusmängu. Seletada oli muu hulgas tarvis sõnu, nagu arenguvestlus, tööõnn, koolikultuur, õmblusteta õpiruum ja ennastjuhtiv õpilane. Seda kuulates saab mõnusalt ajusid ragistada ja nuputada, mida parasjagu seletatakse. Samas saab ka naerda nii, et nutad! Et seda siirast emotsiooni on keeruline kirjalikult edasi anda, siis toon välja mõned punktid, mis võiksid sind veenda seda osa ikkagi ise kuulama.

• Mis on suvaline hindamine?
• Milline koolielu kirjeldus pani juhid kahtlema, kas see sõna ikka kirjeldab päris elu või on väljamõeldud paradiis?
• Mis oli see uus termin, mis kahe koolijuhi jaoks oli täiesti uus?
• Millise haridussüsteemis tehtud muutuse mõistlikkuses koolides kaheldakse?
• Mis sõna proovis Ain selgitada Harry Potterist tuntud dementorite kaudu?

Kui leiad selle hetke, et kuulata, saad vastuse neile ja paljudele teistele küsimustele.

***

Klassijuhataja eile, täna ja homme

Tartu linnas on sel õppeaastal klassijuhataja aasta. See tähendab, et õppeaasta vältel pakutakse klassijuhatajatele koolitusampse, meelelahutust ja tunnustust. Seepärast on oluline koolijuhtidega rääkida klassijuhatajatest.

Koolijuhid tõid välja, et klassijuhataja peab olema ennekõike inimlik. Ta peab oskama märgata suuremat pilti, aga samas pidama silmas detaile. Klassijuhataja on hooliv, seetõttu on see töö emotsionaalselt kurnav ‒ keeruline on noori mitte südamesse võtta. Sa pead olema lapse jaoks see, kellele saab rääkida oma muredest ja rõõmudest, pead suutma jõuda iga õpilaseni.

Selle töö keerukust näitab asjaolu, et üheski seadusandlikus aktis ei ole sellest tööst juttu. See näitab, et riik ei ole suutnud klassijuhataja tööd ära defineerida. Oleme jäänud defineerimise ja mõtestamisega kimpu. Seda tööd võetakse kui millegi lisaks tegemist. Et põhitööna annad oma ainetunde ja siis teed klassijuhataja tööd juurde. Järgmistes õppekavades ja muudes olulistes dokumentides võiks seda tööd avada. Tahame või ei, koolidel on lisaks noore õpetamisele ka kasvatamise roll. Võiks vaadata klassijuhataja töö sisse – mis see on, mida me klassijuhatajalt ootame ja tahame. On aeg, et näeksime klassijuhatamist õpetajatööga kaasneva normaalsusena. Juba õpetajakoolituses peaks rohkem õpetama, kuidas seda klassi ehk meeskonda juhtida, kuidas ennastjuhtivat ning vaimselt ja füüsiliselt tervet õpilast toetada.

Küsimusele, mida koolijuht klassijuhatajalt ootab, vastavad koolijuhid, et enam ei ole kõige olulisem see, et info oleks õigel ajal kohal ja käidaks reisidel. Klassijuhataja töö headust ei näita see, kus ta on ekskursioonil käinud, vaid see, kuidas tema klass rühmana toimib.

Oluline on, et klass (sh klassijuhataja) toimiks ühtse meeskonnana, kus toetatakse üksteist ega lasta ühelgi noorel kraavi minna. Kõiki õpilasi peab märkama. Klassijuhataja töö on õpilasel pilk peal hoida ja teda vajadusel toetada. Muidugi tuleb tunnistada, et alati ei saa klassijuhataja tööd klassi toimivuse järgi hinnata. Mõnikord on klass keeruline, õpetaja on teinud ära tohutu töö, aga lõpptulemusena klass ikkagi ei toimi. Siiski on selle tohutu töö tulemusena noored päästetud kõige hullemast.

Kui hakata üles lugema, mida üks klassijuhataja peab tegema, siis – nagu Köster „Kevade“ filmis ütleb ‒ Issanda päike läheb enne looja, kui jõuame seda kõike üles lugeda.

Investeerimine klassijuhatajasse annab meile tulevikus väga selge kokkuhoiu teistelt ametikohtadelt, nagu sotsiaalpedagoog, psühholoog, õpilasnõustaja, karjäärispetsialist jne. Kutsume riiki ja üldsust mõtestama klassijuhataja ametit investeeringu vaatenurgast ‒ see annab meile oodatud tulu. Praegu peame tegelema tagajärgedega, mida klassijuhataja saaks ennetada.

Selle arutelu peale esitas saatejuht Signe intrigeeriva küsimuse, mis mind väga kõnetas. Ta küsis, kas kooli saaks tulla ainult klassijuhatajaks – kas siis üht või mitut klassi korraga juhtima. See kõnetas mind, kuna ka mina näen klassijuhataja töös suurt väärtust ja mulle on alati meeldinud klassijuhatamise osa õpetajatöös. Kui saaks, siis läheks kooli klassijuhatajaks tööle küll, mõtlesin! Aga mida koolijuhid arvasid?

Üldjuhul nõustusid kõik, et tegelikult saaks. Võib-olla vajamegi eraldi tulevikuametit – klassijuhataja, tiimijuht, arengutreener vms. Meie ühiskond vajab neid koolis üha rohkem. Teisalt näevad koolijuhid, et ka aineõpetaja jaoks on oluline, et tal oleks klassijuhataja kogemus – see annab teistsuguse pildi. Koolijuhid tõdevad, et kõige keerulisemad vestlused on tihtipeale nende õpetajatega, kes ei ole olnud klassijuhatajad. Õpilaste tabamise tarkus tuleb klassijuhatamisega paremini kätte kui ainult ainetunde andes.

Teatavasti ei ole klassijuhataja kohale koolis kunagi suurt konkurentsi, nii et miks mitte luua eraldi ametikoht kellelegi, kes päriselt tahab seda tööd teha. See ei tähenda, et aineõpetajatele seda kogemust anda ei saaks. Tööpõld klassijuhatamises on lai!

Kokkuvõtteks

Vaatamata sellele, et meil on kõik hästi, ei pruugi see niimoodi jääda. Me peame mõtlema mitu aastat ette. Seepärast on kiiduväärt õpetajate palgatõus. Väga hea, et järgmisel aastal tõstetakse palka 23,9%, aga sellele ei tohi pidama jääda. Õpetaja palk peab olema 120% kõrgharidusega töötaja palgast. Mida kiiremini see ära tehakse, seda kindlam on õpetajatöö tulevik. Mõistlik palk on hädavajalik, et õpetaja saaks pühenduda oma tööle, mitte ei peaks vaheaegadel või õhtuti midagi juurde tegema. Ei tohi tekkida olukorda, et kõik on nii kalliks läinud, et õpetaja ei saa endale teatripiletit lubada.

Küsimus pole enam ainult palgas, vaid selles, kuidas koolis asju tehakse. Mismoodi me haridussüsteemi üleval hoiame ja pikas perspektiivis rahastame. Meil ei olegi kuskilt võtta nii palju õpetajaid, nagu meil vaja on, ükskõik kui palju me maksame. Eesti haridus ongi kõige parem. Me peame olema enda üle uhked. Inimesed teevad väga head ja missioonitundega tööd. Muidugi võime mõelda, mis on meie järgmine plaan, aga minna nende inimestega luurele või ka haridust andma, see pole mingi probleem.

Küsimuse peale, kas koolijuhid saavad väärilist palka, tuli juttu sellest, kuidas Tartu Koolijuhtide Ühenduse 30 aasta juubeli puhul tutvusid koolijuhid vanade dokumentidega. Neist ilmneb, et on olnud aegu, kui koolijuht on saanud kolmekordset õpetajate miinimumpalka, praegu on see ehk poolteist õpetaja palgast. Küsimus on, kas see on jätkusuutlik, kus need fookused olema peaksid ja kas see motiveerib õpetajaid kasvama juhiks?

Juhtidel on alati olnud ja on ka edaspidi võimalus oma mõtted välja öelda. Juhi roll on mitte väsida rääkimisest. Kui väljaöeldu kasvõi natukene mõttemustreid muudab, siis oleme täitnud oma eesmärgi. See on ka üks põhjus, miks selline saatesari on väga oluline. See annab võimaluse jagada edulugusid ja põrumisi ning luua hea pinnase koostööks.

Saade lõpeb sellega, et iga koolijuht peab viie raamatu seast endale ühe kingituseks valima, aga selle saamiseks on vaja põhjendust.

Ain valib raamatu „Coaching’u harjumus“, sest selle kaanel on suurelt kirjas: „Räägi vähem, küsi rohkem.“ Ainil tekib nimelt kogu aeg see küsimus, et ega ta ei lähe eetrit täis rääkima. Selle saate eetris läks sellega küll päris hästi, mulle tundub!

Urmo leiab endale laualt kaks meeldivat raamatut: „Ei ühtki einet üksi. Ja teisi nippe, et suhete loomise abil edu saavutada“, ilmestamaks KOOSõppimise ja KOOStegemise olulisust. „Radikaalset siirust“ lubab ta minna raamatupoodi ostma.

Jüri tunnistab, et on kaksik – pidev kahtleja. Ta mõtleb tihti, kas see, mida teeb, on õige. Ega ta kellelegi haiget ei tee või ega keegi end mahajäetuna ei tunne. Ta valib raamatu „Juhi mõtteviis“ – kuidas iseennast, oma inimesi ja organisatsiooni erakordsete tulemusteni juhtida. Jüri loodab, et see aitab sel teekonnal natuke kaasa.  

Põnev on teada, et kui need raamatud on läbi loetud, küllap siis jagatakse parimaid palasid ka teistega! Sest jagamine on Tartu koolijuhil veres.

***

Nüüd, kus oled looga lõppu jõudnud, siis kuidas sulle tundub: kas Tartu koolijuhtide koostöö on müüt või tegelikkus? Kas see võiks olla üle riigi võimalik? Ajame ju ühte asja meie enda noorte jaoks ‒ Eesti noorte jaoks. 

Kutsume üles kommenteerides kaasa rääkima ja oma mõtteid avama!

Kokkuvõtte koostas Marge Tänava