Kõrgtsivilisatsioon, iidne kultuur ja inimene seal vahel

2. dets. 2022 Tiiu Kuurme TLÜ kasvatusteaduse dotsent - Kommenteeri artiklit
Tiiu Kuurme Jaapanis. Fotod: erakogu

Elu saab üllatada ja erutada inimest, kuniks temas säilib imestamise võime. Iseenesest on ime, et elame kaugetest võõrastest kultuuridest vaid vähem kui ööpäevase õhusõidu kaugusel. Inimene, kelle lapsepõlvemälestustesse kuulub esimese televiisori tulek ning elektri ja veevärgita elamine, lendab üheksa tunniga teisele poole maakera, et kogeda ehedalt seda, mis oli kunagi vaid raamatulehekülgedel nähtav. 

Oma Jaapani reisist kirjutan seepärast, et mu imestamist pälvisid kõige enam sealsed inimesed. Nad võinuks olla pahurad, sest jaapanlasel on elamiseks vähe ruumi. Aga nad olid rahulikud, äärmiselt hoolivad, aupaklikud, viisakad, abivalmis ja siiralt südamlikud. Sest nad oskavad võtta vähe ruumi. 

Tiheasustus ja üksteisest lugupidamine 

80% jaapanlastest elab hiigellinnas kitsal pinnal, kust loodus jääb kaugele ning sõiduteedki on mitmekorruselised. 65% Jaapani maismaast on inimesele elamiseks kõlbmatu. Kohalike sõnul pole päeva, mil maa kuskil ei väriseks. Kui Venemaa elanikkond, kellele kuulub viiendik planeedist, ulatub arvult 144 miljonini, siis Jaapani saartel, mis on kui kitsas kuusirp Aasia mandrilaama lõpus vastu ookeani, on inimesi 125 miljonit. Ja pole kuulda, et neil oleks kavas kuskilt maad juurde vallutada. 

Kultuuri- ja loodusimede jäädvustamise kõrval sündis mul soov vaadelda ja pildistada inimesi. Neil polnud midagi selle vastu. Eriti koolilapsi, kes viibisid salkadena kõikjal, kus leidus vaatamiseks jaapani kultuuri tähiseid. Vahel õpetaja saatel, vahel ilma. Neil olid seljas maitsekad koolivormid, liiguti mitmekesi koos, teisi arvestades, ei kordagi lärmakatena, ja kuidagi ühises hingamises. 

Jaapani aedades, turgudel ja templite lähikonnas oli alati ka kaunites kimonotes naisi, enamasti mitmekesi vestlemas. Templites kohtas väikseid kimonotes tüdrukuid oma vanematega, sest oma 7. sünnipäeval käivad nad jumalatelt õnnistust saamas. Lõhki lõigatud narmendavaid teksaseid, prahti, grafitit, lohmakat väljakutsuvat käitumist ei kohanud. Isegi mitte Tokio noorte moetänaval.

Vahel haaras mind tunne, et olen kui kohmakas hulpiv puuhalg õrnade vesirooside keskel. Tihti oli kulgejal kaasas lemmikloom. Olin õnnelik, kui sain pildile buldogile lusikaga jäätist söötva pereisa. Inimesi nägi siiski vaid poolikult, sest kõikjal kehtis maskikohustus, sellega tuli leppida ka meil.

Meie suurepärane reisijuht Kertu Bramanis on Jaapanis perega elanud kaheksa aastat ja nii oli kauge põhjamaa suurekasvulistel valgetel võimalik saada isiklikumat teavet siinsete elanike kommetest, eluviisist ja hingeelust. Jaapan on maa, mis suutnud imetabaselt siduda omavahel kõrgtsivilisatsiooni ning iidse kultuuri. Agressiivsus ning enese maksmapaneku tahe on sedakorda jäänud ajaloo eilsetele lehekülgedele. Vulkaanide ja vaenutegevuse koostoime on minevikus kaasa toonud maatasa põlenud linnu, nii et vana Jaapani arhitektuuri kohtas vähe, uus oli pigem industriaalne ökonoomne toodang, mis mahutaks palju ega variseks kokku. 

Usust, loodusest ja inimloomusest

Iga rahva meelelaad pärineb tema minevikust, aga ka sellest, millesse inimesed usuvad. Jaapan on religioosne maa ja templid on aktiivses kasutuses. Iidne šintoism on põhiusund, kõike tajutakse hingestatuna, nii nagu oli kord meie maausus. Õnnistatakse lapsi, maju, uusi autosid, sündmusi, tajutakse endeid, vesteldakse jumalatega, keda on palju, sest jumalikkus on lõpuks kõikjal. Üht ja ainsat, ütleme et Jahvet, nemad ei tunnista. 

5. sajandil jõudis Jaapanisse budism, sealtpeale eksisteerivad kaks oma loomult lähedast usku rahumeelselt koos. Kertu Bramanise sõnul on 95% jaapanlastest šintoistid ja 85% budistid. Jaapanlaste mõttemaailma mahub lõputu arvestamine teiste inimestega ning loodusega kooskõlas elu. Loodus on helde: nii palju päikest, mägesid, metsa, viljakat mulda. Ning vulkaane, taifuune ja maavärinaid. 

Jaapanlaste keskne iseloomujoon olevat tänulikkus – algava päeva, hea toidu, kevadõite ilu eest. Usk jumalate abisse on tugev. Selles abis said nad veenduda ühel inimajaloo verisemal perioodil, kui mongolid vallutasid Euraasias hiiglaslikke alasid. Nende laevastik oli jõudnud ka Jaapani rannavetesse, ent taifuun purustas selle pilbasteks. 

Kümme aastat hiljem sättis end Jaapani rannikule uus laevastik, ja ka selle purustas taifuun pilbasteks. Samas ei ole jumalad ära hoidnud perioodilisi suuri looduskatastroofe, mis on lihvinud jaapanlastes loomujoone, mis on läänes pahatihti põlatud – see on kollektivism. Hädast saab üle teistega koos. Ei räägita: „Mina-mina!“, vaid ikka: „Meie“. 

Jaapanlased olevat konservatiivsed, väldivad otse ütlemist, ei hoia eneses viha ega kurbust, see lastakse veega minema voolata. Kuna ollakse tihedalt koos ja vastamisi kapriisse loodusega, on töökultuur kõrge. Ei ole madalaid ja põlastusväärseid ameteid. Igaüks tunneb uhkust selle üle, mida teeb, ja lugupidavalt suhtutakse kõigi tööde tegijaisse. Töömoraali kuuluvad puhtus, kord ja koostöö. Enese esiletõstmine on teiste silmis lapsik ja kohatu.  

Jaapani kool on eelkõige Jaapan 

Ent need soliidsed asjalikud koos kõndivad noored … Kuidas nad kasvavad ja kujunevad? Kooli minnakse kuueaastaselt, lasteaed on mängimise ja sotsialiseerumise koht. Jaapani kultuur on iidne, hieroglüüfe on mitme tuhande ringis ning jaapani kool on konservatiivne ja omakultuuri keskne. Pole mõeldav, et keegi seaks kahtluse alla oma rahvuse legitiimsuse multikulti ideoloogia survel. 

Peamise õpiaja võtab see, mis seondub Jaapaniga, ning juba hieroglüüfidele kulub väga pikk aeg. Jaapanlased tunnevad hariduse ees sügavat austust ja lapse kooliedu eest hoolitseb ema. Kertu Bramanise sõnul on õppimine suur harjutamine, uue juurde ei minda enne, kui vana õpitud. Inglise keelt on algkoolis vaid üksikud tunnid, põhikoolis alates 7. klassist paar tundi nädalas. Õpe on grammatikakeskne, ning inglise keelt oskab vabalt kõnelda suhteliselt väike osa inimestest.

Võimalus õppida muid keeli tekib alles ülikoolis. Maailmakaarti tuntakse hästi, jaapani kirjandust ja luulet väga põhjalikult, läänemaailma kuulsamaid teoseid teatakse ja loetakse. Hinded ei loe ning kedagi istuma ei jäeta, loevad eksamid. Kui eelnevad kooliastmed on tasuta, siis ülikool on tasuline, ning lapse ülikooliraha hakatakse koguma varakult. Põhiharidusega ei jää keegi, on piisavalt mitmesuguseid edasiõppimisvõimalusi. 

Kõik kooliastmed – alg-, põhi- ja keskkool – on eraldi. Põhikoolis algab eksamite põrgu, ka põhikooli saamise eel on eksam. Nii lähevad jaapani lapsed pärast koolipäeva veel järeleaitamistundidesse, et eksamid edukalt ära teha. Eksamiperioodil käib kogu pere templis palvetamas. 

Palgaastmestikus on ülikoolide õppejõud palgasaajate tipus, õpetajad kohe nende järel. Õpetaja on Jaapanis olnud läbi aegade ja on ka praegu väga lugupeetud ning hästi makstud. Nii peavad temast lugu õpilased ja lastevanemad. Teha õpetajast teenindaja – sellise kultuuri tapva hulluse ees on jaapanlased sulgenud oma ukse. 

Jaapani koolides ei ole koristajaid, juba lasteaedadest alates koristavad lapsed enese järelt ise, ka söögivahetunni järel. Koolivormid on lasteaias, põhikoolis ja keskkoolis, igal koolil oma, algkoolis koolivormi ei ole. Ka välimuse muud detailid on reglementeeritud: juuste värvimine, ehted ja meik kooli ei sobi. Nutitelefonid on lubatud alates põhikoolist, mis järgneb 6-klassilisele algkoolile. Kooli minnakse jalgsi, väiksemaid lapsi valvavad ja juhendavad tänavanurkadel kooliaasta algul vanemad. 

Traditsioonilisest elulaadist on säilinud miski, mis võib olla tänapäeva eesti emadele vastumeelt: kui sünnivad lapsed, jääb ema koju. Tema hooles on kodumajapidamine, laste haridus, osalemine lasteaia ja kooli vanemate kogudes. Enamik neist kodudest on väiksemad kui eurooplastel ja keset betoondžunglit. Ema koju jäädes ja laste sündides tõstab mehe töökoht isa palka, et pere elatustase ei langeks. Ent haritud jaapani naised ei kiirusta enam abielluma ega saama emaks. Neilegi on järjest olulisem erialane eneseteostus. Nii on Jaapanis praegu sündimuskordaja 1,3 last naise kohta. 

Iidne kultuurilembene Jaapan

Jaapani lapse koolikoormust on mõjutanud maa väärikas ajalugu. 700. aastail valitses Kyoto piirkonnas Heiani kõrgkultuur, mis tuletas pisut meelde Prantsuse kuningakoda Louis’de hiilgeaegadel. Esimesed koolid tekkisid samal ajal, 6. sajandil, esimesed riigikoolid 8. sajandil. Aristokraatide seas oli au sees luuletamine, kalligraafia ja muusika. 

Just naised lõid kõrgtasemelist kirjandust ja kuuldavasti kirjutati Jaapanis ka maailma esimene romaan. Nii mehed kui naised pidid valdama luulekunsti, kõneldi ja kirjutati riimis. Euroopa elas samal perioodil algelist, kirjaoskamatut ja vägivaldset aega. 

Sõjaliste klannide teke ja võitlused viisid Heiani kultuuri hääbumiseni. 9. sajandist alates hakkas Jaapan pöörduma sissepoole, sulgudes aegapidi muu maailma jaoks. Sajandeid kestsid kodusõjad. Edo ajastul 1600 kuni 1867, see on 260 aastat, oli maa kõigele välisele suletud. Seda aega teatakse kui rahu ja kultuurilise õitsengu perioodi. Maa avanemine ja ühtaegu pöördumine demokraatliku parlamentarismi ning lääne tsivilisatsiooni poole sündis alates 1867. aastast keiser Meiji ajal. Sealtpeale siirdusid jaapanlased kõikjale maailma õppima seda, mis võiks nende maale kasuks tulla. Vahest ka seda, mida neil oleks targem vältida. Lähikonna Aasia maad on säilitanud autoritaarsuse ja juhikesksuse. Jaapanis tugev keskvõim puudub, keisri roll on tseremoniaalne. 

Eesti laps tuleb Eestisse tagasi

Kas leiab eelnevast võtme, miks jaapani inimesed tundusid nii teistsugused, nii et tajutav oli nende hooliv suhe ja toimekas rahu? Või leiab võtme sellest, kuidas Bramaniste pere tagasi tuli? Perekond Bramanise lastel on jaapani keel suus ja lapsepõlvekogemused jaapani lasteaiast-koolist. Melissa Bramanisel õieti rahvusvahelisest koolist. Ta oli meil reisil kaasas ja jutustas oma kooliajast kui kadunud paradiisist. Koolist ei tahtnud ta ühtki päeva puududa, seal oli nii huvitav.

Kõik sai huvitavaks avastusõppe ja kogemusõppe kaudu. Igaüks kasvatas tõugust oma liblika ja klassi ehitati ajalookursusel Vana-Egiptuse tempel. Melissa sai uudishimulikkuse auhinna, sooja toetavat tähelepanu ja tunnustust jagus kogu aeg. Kooli kõrge õppemaksu korvas isa töökoht. 

Eesti kooli põhikooliastmesse tulek võrdus paradiisist väljaajamisega. Karjuvad õpetajad, alandused, arusaamatud karistused (nt arvutitunnis lülitas üks klassivend keelust hoolimata arvuti välja ja kogu klass pidi 45 minutit liikumatult seisma). Melissa, kellel lemmiktund Jaapanis oli laulmine, kuulis Eestis, et ta ei oska üldse laulda, ei pea viisi, ja koori teda ei võetud. Trauma pole tänini lahtunud. 

Eesti keel oli teises kultuuris kasvanud lapsel selle nõudliku kooli jaoks nõrk ja puudujääke rõhutati mõnitaval toonil. Meile eksootilisest kaugest kultuurist tulnud eesti laps, tema jaapani ja inglise keele valdamine, silmaring ja oskused ei huvitanud kedagi. Melissa meenutas, kuidas Jaapani rahvusvahelise kooli klassijuhataja oli just tema jaoks ära õppinud mõned eestikeelsed sõnad. „Siin aga karjuti, õiendati, me polnud nende jaoks inimesed. Füüsikaõpetaja viskas õpilasi kriidiga, meid tutistati ja löödi joonlauaga vastu sõrmi. Ma nutsin kodus igal õhtul.“ Keskkooli läks ta VHK-sse, see lepitas Melissa Eestiga ja seda kooli tahab ta kiita. 

Eesti inimsuhted teevad meie maa elamiseks raskeks kohaks, kuigi meil on maad, ruumi ja õhku. Tuleb olla valvas, et sõber sind ei reedaks, et tööl ei võetaks selja taga ära su koormust, et hoolimata kui tahes headest saavutustest ning veenvatest argumentidest ei kaoks ametnike suletõmbest koolid, kultuurikollektiivid, rahvamajad, raamatukogud – see, mis hoiab rahva vaimu. Et harvester ei võtaks öösel ja salaja maha su kodumetsa (sõidul läbi Jaapani Alpide ei näinud ma ühtki lageraiet).  

Üle paljude koolide ja töökohtade laiub kiusu vari, hirmud väikeste võimurite ees, solvamised ja salvamised ning naeratuse unustanud inimesed. Mida me enesele ja enesega teinud oleme, et seda kõike on nii palju? Tihti ei paista enam väljagi, et on ka muud: toetust, sooja suhtumist, entusiasmi, vabatahtlikku tööd, põhimõttekindlust, abivalmidust, üle inimvõimete piiride töötavaid tublisid õpetajaid. 

Me ei saa muuta oma valusat ajalugu, küll aga panna pidurit sellele, mis laostab vaimu ja võtab usu õigluse ning inimlikkuse olemasolusse. Andku kaugetel maadel käigud ka meie õpetajatele uhkust ning väge kaitsta inimlikkust ja hoida meie lapsi tegemast sedasama, mida täiskasvanud täna teevad. 


Kirjuta kommentaar

Õpetajate Lehel on õigus avaldada teie kirjutatud kommentaar paberväljaandes. Kommentaari pikkus ei tohi ületada 3000 tähemärki. Õpetajate Lehe kodulehe kommentaarid on modereeritavad ja avaldatakse pärast toimetamist hiljemalt kommentaari saatmisele järgneva tööpäeva hommikuks. Lehel on õigus jätta saadetud kommentaar kodulehel avaldamata. Iga kommentaari edastaja arvuti IP-aadress, sessiooni identifikaator ja kommenteerimise aeg salvestatakse andmebaasis. Õpetajate Leht ei vastuta kommentaaride sisu eest!