Kui kaua need silmad särada jõuavad?
Õpetajale poogitakse tihti külge see müstiline silmade säramine. Kui keegi kuskil ütleb, et õpetajal peavad silmad klassi ees ikka särama, läheb mul viimasel ajal kohe häirekell tööle. Kui kaua jõuavad need silmad särada, ilma et inimene läbi põleks? Kas mu arstil, laenuhalduril või poemüüjal silmad säravad?
Jälgisin nädal aega inimesi enda ümber ja vaatasin, kas nende silmad säravad või vaatavad nad mulle vastu klaasistunud pilgul. Koolis oli nii üht kui teist. Oli kolleege, kes tuiskasid mööda säravate silmadega, ja neid, kes tundusid juba jõule ootavat ja olid töösse mattunud. Poes nägin sära laste silmis, täiskasvanud liikusid ringi tunnelipilguga. Arsti silmis ei märganud ma midagi, sest enamiku visiidi ajast toksis ta midagi arvutisse.
Liina Kersna kutsus novembris haridusentusiaste Toompeale arutama teemal „Koolis ja õnnelik – kuidas see on võimalik?“. Ma ei tea, mis seal räägiti, sest ei osalenud, kuid võib arvata, et vähemalt korra käis vestlusest läbi sõnapaar „säravad silmad“. Vaatasin sotsiaalmeedia kajastusi üritusest ja kahjuks nägin seal tegevõpetajaid vähe. Ju olid nemad sel päeval klassi ees tunde andmas ega saanud osaleda.
Mulle meeldib, et sellel teemal arutlevad inimesed, kes ise on koolist eemal või sealt ära läinud, ehk oskavad nad kõrvalt vaadata ja öelda, kuidas see võimalik on. Tagantjärele tarkus on täppisteadus. Teen ettepaneku, et Liina Kersna kutsuks järgmisel korral enda inspiratsioonipäevale Kaire Jõe Kohtla-Järvelt, sest usun, et tema teab vastust.
Õppeaasta on õpetajale maraton
Õpetajatöö tundub mõnikord nagu maraton. Augusti lõpust juuni keskpaigani aina kütad. Vahepeal teed väikse peatuse, sööd soolakurki nagu maratonil ja siis kütad edasi. Erapraksise Suhtetark looja ja õppejõud Katrin Tint rääkis Roosa Raadio teemasaates läbipõlemisest ja vaimsest tervisest. „Õpetajad võib-olla panevad mind tuleriidale selle mõtte pärast, aga mulle tundub, et õpetaja suvepuhkus on liiga pikk.“
Just see 56 päeva suvel on kirss tordil, mille pärast paljud üldse koolis töötavad ja on siia nii kauaks jäänud, sest suvi on aeg endale ja endaga olemiseks ning tõesti võimalus end välja lülitada. Hea puhkuse tunnus on see, et kooli naastes ei mäleta sa enam arvuti parooli, mida eelnevalt üheksa kuud iga päev miljon korda sisse toksisid.
Totaalne restart on tõesti pika suvepuhkuse üks plusse. Aga need ülejäänud üheksa kuud maratoni. See on ikka võimas pingutus nii õpilasele kui õpetajale. Ma ei imesta, et paljud õpetajad kurdavad mingil hetkel läbipõlemise üle. Läbi võib põleda aeglaselt või kiiresti. Kas põled läbi paari kuuga või vaikselt aastaid susisedes.
Miks võib õpetaja läbi põleda? Jah, mõned arvavad, et nõrkusest. „Nõrk oled, ei saa hakkama!“ Eks igaüks võtab nii palju, kui kanda jaksab, ja mõnikord arvab õpetaja, et ta jaksab kanda kõike, ning aina kuhjab ja kuhjab endale ülesandeid. Lõpuks ongi käes hetk, mil enam ei käi ta jõud üle ja öötundide arvelt pole ka võimalik näpistada.
Ma ei taha luua õpetajatööst kuvandit, et me kõik põleme läbi, aga mõned kahjuks teevad seda just sel põhjusel. Kui need inimesed tegutseksid mõnes teises valdkonnas, põleksid nad ka seal ereda leegiga. Olen isegi olnud olukorras, kus kohustuste nimekiri muutub aina pikemaks. Üks kolleeg ütles, et tema jaoks oli ohumärk see, kui ta seisis klassi ees ega teadnud enam, mis teemat õpetama peab ja millise klassi ees seisab.
Mõnikord ei tule piir ette õpetamisest, vaid kõigest muust, mis hariduses toimub. Ühel seminaril kuulsin kolleegi ütlemas: „Laske mul ometi õpetada!“ On ju viimastel aastatel näha ja tunda, et kool saab ülesandeid aina juurde ja sellega suureneb ka õpetaja vastutus ja koormus. Kui siis on veel baasvajadused – nagu oma töölaud või stabiilne koormus – rahuldamata, ongi eeldus läbipõlemiseks olemas, sest ebakindlus ja suured muutused viivad meid tasakaalust välja.
Mulle on jäänud mulje, et läbi põlevad just head õpetajad. Õpetajad, kellele antakse ja kes võtavad, sest nende missioonitunne on nii suur. Ja eks koormus kasvab suureks, kui tahad õppetööd sisukalt teha ja paralleelselt kasvatad koormust. On ka neid, kes töötavad nii, et lähevad hommikul kooli, valmistavad kiiresti tunnid ette, seisavad klassi ees ära, parandavad ehk mõne töö ja lähevad kell pool neli koju. Neilt on palju õppida, sest neil arvatavasti koppa ette ei viska ja läbi nad ei põle. Hoolikalt tuleb jälgida neid, kes kuueni õhtul majas istuvad ja kogu aeg töösse mattunud on.
Kas mida rohkem, seda uhkem?
Olen mõnikord unes näinud, et seisan klassi ees ja mu grafoprojektor ei tee minuga koostööd. Otsustan, et mis siis ikka, teen tunni kriidi ja tahvliga. Hommikul ärgates mõtlen, kas ma üldse saaksin sellises olukorras tunni andmisega hakkama. Tahan loota, et saaksin, ja mõnikord tahaksin olla õpetaja eelmisel sajandil.
Julgen väita, et olen leidnud tasakaalu vana ja uue vahel, mille üks võtmesõnu on, et töövihik pole kurjast. Kui vaadata ja jälgida õpetajatöö kuvandit, siis Instagramist kipub küll jääma mulje, et kogu aeg toimub midagi vahvat ja toredat. Õpilased saavad sellise lõbusa ja toreda tunni osaliseks, kus mängu, lusti ja pillerkaart on terve tuba täis. Puudu on veel vaid ponid, suhkruvatt ja vikerkaarevärvilised kommid.
Kui oled ülekoormatud ja kapis ootab hunnikute viisi töid, siis arvan, et on okei kasutada õpikut ja töövihikut ja ollagi see igav õpetaja, kes laseb töövihikut täita. Olgem ausad, mille jaoks see siis üldse tellitud on! Selle jaoks ongi, et õpetaja elu veidi lihtsamaks teha, et me üle ei töötaks, sest koolis ülesandeid juba väheks ei jää. Neid kipub uksest ja aknast juurdegi tulema.
„It’s better to burn out than to fade away,“ lauab Neil Young ja see oli ja vist on üks minu motodest klassi ees. Lubasin endale kunagi, et lahkun lavalt, kui publik veel aplodeerib, aga üha enam näib, et jätan lava hoopis muudel põhjustel. ETV saates „Siin me oleme“ ütles Kaire Jõe, et pensionile saab ta postuumselt. Kas tõesti nii hull? Nii pekkis? Nii lootusetu? Detsembris vastaksin, et nii hull ka pole, kuid küsige uuesti mais, siis hakkab maraton lõppema.
Läbipõlenud õpetajad
Olen puutunud kokku läbipõlenud õpetajatega. Jutustan Matilda ja Hilda loo. Tunnen end nendes mõnikord ära. Kuid milline õpetaja ei tunneks?
Matilda tuli kooli tööle ülikooli kõrvalt. Lisaks enda seminaridele valmistas ta ette tunde, mis olid nagu õpiku näited. Kõik tunnid olid ehitatud üles vastavalt ülikoolis antud formaadile. Iga tunni kohta oli tunnikava koos sellele kuluva aja ja tegevuste kirjeldustega. Töövihik oli paha ja tuli diferentseerida.
Ühes tunnis tuli ühe ülesande jaoks pakkuda vähemalt kaks alternatiivi, sest klassis olid hariduslike erivajadustega lapsed ja neile tuleb anda võimetekohaseid ülesandeid. Ja siis olid muidugi aktiivsed ülesanded, kus õpilased said liikuda, sest 45 minutit istuda on saatanast.
Lisagem sinna veel käitumisprobleemidega õpilased, sest ilmselgelt oli Matilda saanud klassid, mida kogenud pedagoogid ei olnud soovinud õpetada. Igal nädalal kirjutas ta vähemalt neli lauset igale õpilasele, sest lapsevanem soovib tagasisidet.
Matilda osales igal nädalal infokoosolekutel kell kolm pärastlõunal ja kuulas tublisti ära, mis probleemid on WC-s ja kuidas söögiga rahul ollakse. Tihti venisid ta päevad nii pikaks, et talvel kadus arusaam ööst ja päevast. Kõik sulas ühte. Matildast sai õpetaja, kes kinnitas statistikat, et koolist lahkutakse esimese viie tööaasta jooksul.
Hilda oli noortele alustavatele õpetajatele eeskujuks, sest tema tundides oli hea distsipliin. Ühtegi lisaliigutust ta ei teinud, ühtegi lisakohustust endale ei võtnud või õigemini ei lubanud panna. Staažikas pedagoog oli kooli üks patroone eelmisest sajandist. Mitu põlvkonda oli tema karmi kätt tunda saanud.
Pärast koroonat oli ta aga muutunud küüniliseks. Kirus igal võimalikul hetkel õpilasi ja rääkis, kui tore oleks koolis töötada, kui seal poleks õpilasi, kes ei taha õppida. Kadestamisväärne oli Hilda must huumor, mis segunes mõnikord enesehaletsuse ja virisemisega. Mõne nalja peale ei tahtnud enam naerda, vaid pigem nutta. Hilda tahtis koolist ära minna, kuigi oma südames nautis õpetajaametit.
„Hilda, kuhu sul ikka minna on? Sa oled diagnoosiga õpetaja,“ ütles kolleeg, kui Hilda vaikselt oma muret kurtis.
Varsti on paus tulemas, jõulud ja verivorstid juba paistavad. Maratoni väike turgutus on silmapiiril. Ärgem unustagem end siis turgutada!
Tere!
Aitäh artikli eest! Tahtsin vaid põgusalt kommenteerida Liina Kernsa korraldatud ürituse kohta. Osalesin ja olen tegevõpetaja. Tõsi, väikese koormusega ja seega mitte päris “tavaline” ilmselt, mõistan täielikult, et enamikul õpetajatel ei olnud võimalust, jõudu ega – kogu selle koormuse kõrvalt – tahtmistki reedesel päeval Tallinnasse sõita, et veel midagi arutada. Mõtlesin minagi, et isegi, kui tahaks, siis enamik ilmselt ei saaks osaleda…samas, mis oleks alternatiiv, kas laupäeval või pühapäeval tahaks ja jaksaks õpetaja välja tulla? Arvan, et enamik mitte. Ja teades ka selle ürituse sündimise algset spontaanset tagapõhja, saan hästi aru, miks see sellisel ajal toimus (au andes Kersnale, aeg oli mitu kuud ette teada). Igal juhul, kui see lohutab, ei mäleta, et seal oleks kõlanud sõnapaari “säravad silmad”. Mis ei välista ka, et see ei kõlanud, aga kõlama igatahes ei jäänud. Jäid kõlama ikka palju tõsisemad ja sisulisemad teemad nagu vaimne tervis, koormus, koostöö jne – mida L.Kersna ka oma hilisemates postitustes välja tõi. Oli igal juhul sisuline arutelu, nii palju kui selline paaritunnine kohtumine võõraste inimestega olla saab!
Jõudu kõigile õpetajatele!
KOLLEEGID!
Seni, kui räägime ÕPETAJATÖÖST emotsionaalsel tasandil, jätkub meie kooli ALLAKÄIK. Ja kui selle töö üle arutlevad asjatundmatud inimesed, ei muutu midagi. Kordan lõputult – VAIMSUST NÕUDEV õpetajatöö on LABASTATUD …
Kordan – kui õpetaja keerutamata ei oska öelda, kuidas laps (erinevas vanuses!) omandab (PSÜHHOLOOGILISELT!) uusi teadmisi-oskusi (kuis lapsi ARENDADA), siis jõuamegi stressi ja läbipõlemiseni. Just siit algab ÕPETAMISE MÕTESTAMINE, mitte mõtetutest “soovitustest” kõrgetel kohtadel olevate ametnike poolt …
Miks ÕPETAJAKOOLITUS selle probleemiga ei tegele ja miks tohutut (tõõd otsivat?) ametnike armeed ei vähendata-???
Tegemist on arvamusartikliga, mille autor märkab enda ümber toimuvat ja sõnastab selle oma arvamuseks. Läbi põlenud õpetaja ei saa ja ei suuda midagi mõtestada, ega lõputult võtta vastutust “meie kooli allakäigu” eest.
Ka õpetajatele mõjubvad stressirohkelt kõik need meid ümbritsevad kriisid. Olen seda oma kolleegide pealt näinud. Kahjuks nii on. Aeg on selline ja erinevate faktorite koosmõju ei ole alati lihtne ette näha.