Kuidas saab aineühendus olla abiks emakeeleõpetajale?

Hiljuti sattusin juhuslikult nägema sarja „Siin me oleme“ 11. osa pealkirjaga „Õpetajate kriis“. Saatejuht ja toimetaja Mirjam Mõttus tõi piltlikult välja praeguse olukorra: „Maja on ammu täisleekides, tuletõrjedepoo ülemused mõtlevad aga alles sellele, kas peaks voolikuid tellima.“ Eesti õpetajate vanus pole kunagi olnud nii kõrge kui praegu, noored aga klassi ette just ei kibele, öeldi samas saates. Eks see olegi kooliinimestele üldteada. Siiski mõjus saates välja toodud statistika ehmatavalt: 20% õpetajatest on üle 60-aastased ja 55% üle 50-aastased …

Muidugi on hea, kui klassi ees on kogemustega õpetajad – annavad nad ju head haridust –, aga siiski, ühel hetkel on kõigil kas soov või õigus jääda väljateenitud vanaduspensionile. Sel juhul oleks aga juba praegu vaja igal aastal väga palju uusi inimesi klassi ette. Eesti Haridustöötajate Liidu juhatuse esimees Reemo Voltri ütles eelmainitud saates, et igal aastal on vaja koolidesse 400 uut õpetajat, aga tuleb vaid paarsada. Samuti väitis ta, et õpetaja erialal lõpetavatest noortest lähevad kooli vaid pooled ning omakorda neist pooled lahkuvad nelja-viie aasta pärast koolist. Olen täiesti kindel, et põhjuseks ei ole palk, vaid hoopis midagi muud: liigne koormus, liiga palju kohustusi, toetuse-mentorluse puudumine jne. Olukorda ei saa aga muuta keegi teine kui õpetajad ise – oma hääl tuleb kuuldavaks teha. 

Olla kuuldav, olla kuulatud 

Eestis on praguseks omajagu aineühendusi, pea kõigi õppeainete õpetajatel on oma aineliit või selts. Mina oskan kõneleda Eesti Emakeeleõpetajate Seltsist (EES), kuhu kuulun üle kümne aasta ja kus olen viimased paar aastat kaastegev ka juhatuses. Millalgi tuleb see töö aga noorematele edasi anda. Nii nagu neid on klassi ees vähe, on neid vähe ka seltsis. Selle artikli üks eesmärk ongi selge kutse kõigile emakeeleõpetajatele (igas vanuses õpetajatele!) liituda seltsiga. Samuti soov näidata, et EES pole lihtsalt kamp luulelembeseid vanaprouasid, kes paar korda aastas koos ilulemas käivad. Sootuks mitte! Seal on kriitilise meelega ja terased (võib-olla ka terasest) õpetajad, tegelikult tõeline kullafond, sest neil on lai silmaring, muljetavaldav lugemus (ja üldine kultuuriteadlikkus), nad jälgivad tähelepanelikult ühiskonnaelu (julgevad ka kaasa rääkida) ning on eesti keele ning kirjanduse kaudu ühed olulisemad omariikluse väärtuste hoidjad, omamoodi misjonärid!

Seltsi kuulumisel on õpetaja jaoks väga suured plussid, sest selts tegeleb väga sisuliste asjadega, lisaks pakub tuge, koostööd, koolitab, annab välja õppematerjale, tegeleb olümpiaadidega jpm. Miinuseid ei olegi – see on vist üks väheseid asju maailmas, millel pole nn miinuste tulpa.

Selts on arvestatav kaasarääkija olulistes haridusega seotud küsimustes (ainekavad, eksamid jm). Seltsis saab iga õpetaja oma hääle kuuldavaks teha. Näiteks käib praegugi e-posti kirjavahetuses tuline arutelu uue ainekava sisu üle, täpsemalt kohustusliku kirjanduse teemadel. Kuna seltsi juhatuse liikmete hulgas on neid, kes ainekava koostavad, on see parim võimalus muutuste tegemisel kaasa rääkida. 

Ometi võiks EES olla ühiskonnas palju rohkem kaasatud! Võib-olla ongi aeg-ajalt meie kõrvale jätmise või meiega mittearvestamise puhul asi selles, et meid on vähe, võib-olla oleme lihtsalt ebamugavad, sest ütleme välja tõsiasju, mida ei taheta kuulda. Ei tea. 

Mille eest seisab EES?

Praegu on kindlasti aeg, mil ei saa ega tohi kõrvu lonti lasta, olla vaiki ning leppida – näiteks põhikooli lõpueksamite hindamise teemal on emakeeleõpetajad teisel arvamusel kui mitmed teised ühendused või organisatsioonid. Oli ka koroonaaegsete eksamite puhul. Me tahame olla kaasatud. Koostöö käib nii HTM-i, Innove, Harno kui ka paljude muude organisatsioonidega. EES on viimastel aastatel aktiivselt osalenud uue õppekava koostamisel ning koostööpartnerina võtnud sõna nii ainekavaarenduse, kohustusliku kirjanduse, hindamise kui õpetajate palga teemadel. 

Eesti keele ja kirjanduse õpetajate töö on mahukas, selle koormust mõistavad enamasti vaid seda tööd tegevad inimesed (või nende lähedased, kes näevad oma pereliikmete töökoormust), samas on just eesti keele ja kirjanduse õpetaja see, kes aitab tänapäeva noortes alles hoida rahvustunnet ja väärtustada kultuuripärandit. Väga on vaja ühiskonnas rääkida emakeeleõpetajate normkoormusest, enesetäiendusaastast või -poolaastastki, samuti eesti keele ja kirjanduse kursuste arvust. 

Praegu käib ühiskonnas aktiivne arutelu lugemise üle: kas nn kohustuslik või pigem soovituslik kirjandus, kas tänapäeva noor peab lugema ja mõistma 19. sajandist rääkivat eesti kirjandust, nt „Tõde ja õigust“ maailmas, kus on nii palju muud huvitavat. Meie arvame, et on eesti kirjanduse teoseid, mille lugemine säilitab põlvkondliku järjepidevuse ning väärtustab ka tänapäeva noore jaoks eesti kultuuri. Seega peaks igas kooliastmes olema kasvõi üksikud tüvitekstid, mida loetakse ja ühiselt analüüsitakse kõikides koolides. Seetõttu ongi Eesti Emakeeleõpetaja Seltsi roll kõikide emakeeleõpetajate hääl ja mõtted ühiskonnas kuuldavaks teha. Üksinda võibki jääda unistama, ühiselt saab ka raske koormaga vankri liikuma lükata. 

Kõrge professionaalsus, kuuluvustunne, olla vajatud

Praegu kuulub Eesti Emakeeleõpetajate Seltsi 283 inimest (paljud neist ei ole enam tegevõpetajad, vaid pensionil), aga meid võiks olla palju rohkem. Olukord muutub aga aasta-aastalt pingelisemaks – emakeeleõpetajategi keskmine vanus järgib üldist tõusutrendi. Ometi on koolides ka noori (eelneva statistika põhjal on noor õpetaja alla 50-aastane) emakeeleõpetajaid. Kui õpetajal on vaja erialast tuge, ta igatseb huvitavate ja silmaringi laiendavate koolituste järele või ta tahaks lihtsalt suhelda kolleegidega, siis on selts õige koht. Selle kõige jaoks korraldab EES regulaarselt sügis- ja kevadpäevi, kus astuvad huvitavate ettekannetega üles kirjanikud, lavastajad, meediainimesed jpt. Näiteks viimastel sügispäevadel andsid tõlkijad Krista Kaer ja Kai Aareleid ülevaate väärtuslikust tõlkekirjandusest, lavastaja-režissöör Elmo Nüganen kõneles Melchiori filmidest, Kristiina Ehin aga tutvustas oma uut luulekogu „Janu on kõikidel kaks“. 

Õpetajate ette kutsutakse ka haridusega seotud asutuste esindajad, kui on aktuaalseid teemasid, mis vajavad nende selgitusi. Näiteks viimastel sügispäevadel arutleti Harno esindajaga tuliselt e-eksamite ja HTM-i esindajaga uute ainekavade üle. Õpetajad tunnevad, et e-eksami arendamine käib kuskil kaugel ja kõrgel ning on hoolega varjatud nagu riigisaladus. Miks ei võiks seltsi kaudu rohkem õpetajatega koostööd teha, infotki jagada?

Selts on tulihingeline emakeele ja eesti kultuuri väärtustaja, mistõttu annab välja ka emakeeleõpetuse sõbra aunimetust kauni emakeele propageerimise eest kõnes ja/või kirjas. 2022. aastal pälvis selle Joonas Hellerma, kes oma täpse ja isikupärase sõnakasutusega intervjueerib kultuuris tähenduslikke inimesi ning käsitleb asjatundlikult keele- ja kirjandusteemasid saates „Plekktrumm“, mis on suurepärane õppematerjal eesti keele ja kirjanduse õpetamisel. Tema sõnul on emakeeleõpetajad ise nii tuumakad, et nad peaks ise teisi koolitama! Seda mõned meist kindlasti ka teevad: on supervisiooni koolitajaid, on puhtalt erialaseid koolitajaid jne. 

Kasutame seda meie enda ressurssi ära ka näiteks seltsi suvekoolides või kultuurireisidel Euroopasse, mida kumbagi üle aasta või paari korraldame. Suvekool enne kooli algust on õpetajatele inspireeriv, annab ideid ja indu uuele õppeaastale vastu minna. Need toimuvad alati kaunites Eestimaa paikades, kus lisaks muule ilule ka väärt mõtteid kuulda saab: lisaks meie enda õpetajate läbi viidud ja oma rikkalikul kogemusel põhinevatele töötubadele on alati külalisi. Vormsis näiteks vestis Valdur Mikita keelest ja loovusest, Hiiumaal Erkki-Sven Tüür rahvuskultuurist ja loomingust jne. Kesksuvised reisid Euroopasse on olnud samuti tõeliselt hingekosutavad ja sisukad – fookuses ikka kultuur ja haridus. Kes pole kordagi osalenud, ei tea tahtagi. 

Kuhu edasi, EES?

Mitmed sihid on silme ees ja alati on käsil mõni projekt. Oleme uhked, et kutsusime eelmisel õppeaastal ellu eesti kirjanduse olümpiaadi, ikka mõttega populariseerida eesti kirjandust. Olümpiaad on seltsi enda korraldatud ja õpilased osalevad võistkondlikult kahes vanusegrupis (9.–10. ja 11.–12. kl), toimub see aga kahes voorus: eelvoor veebis ja lõppvoor ühes koolis (viimati Gustav Adolfi Gümnaasiumis, sel aastal tuleb Miina Härma Gümnaasiumis). Igal aastal on ka kindel teema ehk kaks kirjanikku, kelle elu ja loomingu kohta küsimused on. Eelmisel aastal olid need Andrus Kivirähk ja Anton Hansen- Tammsaare, see tõi ka erakordselt suure osalejate arvu: üle 80 rühma eelvoorus (rühmas on kolm liiget). Lõppvoorus oli žüriis ka Andrus Kivirähk ise, kes kommenteeris küsimusi ja vastuseid, tekitades sellega palju elevust. 

Sel aastal on autoriteks Jaan Kross ja Kristiina Ehin. Ilmselt langetas Krossi loomingu mahukus ja keerukus osalejate arvu paarikümne võrra, aga need, kes osalevad, ei tulnud mütsiga lööma. Usume, et sellest olümpiaadist saab pikaajaline traditsioon, mis hoiab elus õpilaste huvi eesti kirjanduse vastu, ja loodetavasti tekitab seda juurdegi. Kahjuks peab tõdema, et HTM sel aastal eesti kirjanduse olümpiaadi toetuse vääriliseks ei pidanud, kaheldes, kas selle tase ikka vastab teaduskooli olümpiaadide omale ja kas see ikka võib olümpiaadi nime kanda. Meile tundub (osalenud õpilaste ja õpetajate tagasiside põhjal), et vägagi vastab, kui pole mitte raskemgi: olümpiaadiküsimusi koostavad magistriharidusega erialaspetsialistid, kes on ühtlasi tegevõpetajad. Olümpiaadi eesmärk on populariseerida just eesti kirjanduse lugemist, väärtustades selle kaudu meie rahvuspärandit. Sellist olümpiaadi Eestis seni ei olnud. Meie usume selle olümpiaadi vajalikkusesse ja hoiame taset kõrgel.

Plaane ja ideid on veel! Emakeeleõpetaja on misjonär, teisiti pole seletatav, miks ta ikka veel koolis töötab ja sellises mahus tööd teeb. Seltsi ootame aga tõesti kõiki emakeeleõpetajaid, et teha oma hääl selle kaudu kuuldavamaks. Siis on lootust, et järgnevad ka soovitud muudatused.